Donna Tartt kasvas üles Mississippi osariigis Grenada linnas.^[1] Tema vanemad on Don ja Taylor Tartt, tal on üks noorem õde. Tema sõnul oli kõigil pereliikmetel kombeks lugeda ajaviiteks raamatuid.^[2] Ka Donnale meeldisid raamatud juba lapsest saati, ta luges varakult A. A. Milne'i, Rudyard Kiplingu, William Shakespeare'i ja Edgar Allan Poeraamatuid.^[3] Väiksena õppis Tartt tihti pikki luuletusi pähe. Kirjutama õppis ta viieaastaselt ja oma esimese luuletuse kirjutas ta 1968. aastal. Ta oli kaheksa-aastane, kui Mississippi kirjandusajakirjas trükiti tema esikteosena ära üks ta sonett. Põhikoolis ja gümnaasiumis kirjutas ta esseesid, mis käsitlesid patriotismiteemasid ning rääkisid alkoholi halbadest mõjudest. Esseede eest sai ta juba siis auhindu. Gümnaasiumi ajal kirjutas Tartt novelle surma teemadel.^[3] Õpingute kõrvalt töötas ta raamatukogus.^[2]

Donna Tartt astus aastal 1981 Mississippi ülikooli Oxfordi linnas^[1]. Soovides oma kirjutisi laiemini levitada, esitas ta kooli ajalehele mõned enda novellid. Tema kirjutamisstiil jäi silma toimetajale, kes otsustas need kirjutised edasi saata. Tartti novellid jõudsid New Yorgi kirjandushuviliseni ja endise Harperi toimetaja Willie Morriseni. Talle meeldisid need kirjutised väga, mistõttu ta innustas Tartti Vermonti Benningtoni kolledžisse õppima minema.^[2] Pärast aastat Mississippi ülikoolis õppimist astus Tartt 1982. aastal Benningtoni kolledžisisse, et seal kõrgharidust jätkata.^[1] Benningtonis kohtus ta mitmete nüüdseks ajaks tuntud kirjanikega, nagu Bret Easton Ellis ja Jonathan Lethem. Koos õppisid nad klassikalist filoloogiat.^[4]

Tartt kogunes koos teiste kirjanduse üliõpilastega väiksesse rühma õppejõu Claude Fredericksi ümber. Koolikaaslased pidasid õppejõudu ja tema õpilastest moodustunud ringkonda veidraks. Grupp oli väga kokkuhoidev, mistõttu pole palju nende tegemistest teada. Sellist sarnast gruppi kirjeldab Tartt oma esimeses romaanis "Salajane ajalugu", mis ilmus 1992. aastal. Sellepärast on kahtlusi, et romaanis aset leidvad sündmused võisid mingil määral olla inspireeritud Tartti enda ülikoolielust.^[3] Tartti sõnul aitasid Benningtonis veedetud aastad tema isiksust kasvatada.^[4]

Esimest romaani hakkas ta kirjutama Benningtoni kolledžis õppimise ajal.^[2] Kirjutamisele kulunud kümne aasta jooksul vahetas ta mitu korda elukohta. Pärast ülikooli lõpetamist elas ta nii sõbra juures kui ka Bostonis ja New Yorgis. Tartt käis kirjutamise kõrvalt tööl. Bostonis elades töötas ta Avenue Victor Hugo raamatupoes, New Yorgis töötas ta maalikunstiõpetaja assistendina.^[3]

Talle ei meeldi oma eraelust rääkida, sest ta soovib, et lugejad keskenduksid tema kirjutistele.^[2]