Atlantiline kliimastaadium

Atlantiline kliimastaadium ehk atlantiline kliimaperiood ehk holotseeni kliimaoptimum ehk atlantiline periood ehk Atlantikum oli suhteliselt sooja kliima periood Eesti allikate järgi ajal 6000–3000 eKr. See oli holotseeni soojim ja niiskeim ajajärk Põhja-Euroopas Blytti-Sernanderi skeemi järgi. Sel ajal oli kliima üldiselt soojem kui tänapäeval. Atlantikumile eelnes Boreaal, mil kliima sarnanes tänapäevasega, ja Atlantikumile järgnes Sub-Boreaal, mis märgistab üleminekut tänapäevasele kliimale. Et Atlantikum oli holotseeni kõige soojem periood, nimetatakse seda sageli ka holotseeni kliimaoptimumiks. Põhja-Aafrikas kattus see ajajärk ligikaudu neoliitilise subpluviaaliga.

Eesti alal kasvasid atlantilises kliimastaadiumis laialehised metsad.

Atlantikum oli Põhja-Euroopa kliimastaadium, mis paigutatakse umbes ajavahemikku 8000–4000 eKr ning mis vastab õietolmuvöödele VI ja VII. See Blytti-Sernanderi skeemi kõige soojem ja niiskem periood hõlmab ka nn holotseeni optimumi.

Kronoloogia on olenevalt teadusharust, uurimisseisust ja vaadeldavast piirkonnast mõnes osas väga erinev. Geoloogias on Atlantikumi tähis qhat. Rahvusvahelises erialakirjanduses nimetatakse atlantikumi ka holotseeni temperatuurimaksimumiks (Holocene Thermal Maximum, HTM)[1].

Definitsioon

Atlantikumi mõiste tõi teaduskirjandusse 1876. aastal Axel Gudbrand Blytt. Ta eristas Atlantikumi kui atlantilise, st ookeanilise kliimaga perioodi sellele eelnenud oluliselt jahedamast Boreaalist.

Stratigraafia ja dateering

Atlantikum vastab õietolmuvööle VII. Franz Firbas jaotas Atlantikumi kaheks alamperioodiks:

Perioodide piiri määrab jahenemisepisood 6200 eKr (ingliskeelses geoloogiakirjanduses 8.2 BP event.

Atlantikumi alguse ja lõpu täpsed piirid teiste kliimastaadiumidega on suhteliselt ebaselged. Tavaliselt määratakse alguseks 7270 eKr, kuid mõningad autorid loevad alguseks 6200 eKr toimunud järsku jahenemist. Pre-Atlantikum ehk Vara-Atlantikum kestis ligikaudu 8040–6200 eKr. Mõned teadlased määratlevad Atlantikumi alguse just selle jahenemisega, teised loevad alguseks aega pärast seda ja seovad varasema perioodi Boreaali lõpuga. Diskussioon Atlantikumi ajaliste piiride üle ei ole veel lõppenud[2].

GISP2 Gröönimaa jääkilbi proovide hapnikuisotoopide analüüsi põhjal võib Vara-Atlantikumi alguseks määrata umbes 8040 eKr, kus hapnik-18 tase on kombineeritud kõveral 33 ppm juures[3]. See periood lõppes 6200 eKr toimunud jahenemissündmusega (8.2 BP event).

GISP2 rekonstruktsioon jääkilbi temperatuuri muutustest viimase 10 000 aasta jooksul. 6200 eKr toimunud jahenemine on märgitud numbriga 5

Kul’kova jt.[4] määratlevad Atlantikumi ajavahemikuks 8000–5000 aastat BP ning jaotavad selle järvevee taseme põhjal kolmeks alamperioodiks:

  • Vara-Atlantikum (AT1, umbes 8000–7000 BP). Toimus kiire soojenemine pärast Boreaali, millega kaasnes ka niiskustingimuste paranemine. Temperatuurid tõusid ning sademete hulk suurenes. Kliima oli veel mõnevõrra varieeruv. Hakkas kujunema üleminek stabiilsemasse niiskesse kliimarežiimi. Järvede veetase tõusis ning jõgede üleujutusalad laienesid. Lehtmetsad hakkasid kiiresti laienema, tamm, pärn ja jalakas said järk-järgult domineerivaks, okaspuude osakaal vähenes. Vara-Atlantikum märgistab atlantilise kliimastaadiumi väljakujunemise algust.
  • Kesk-Atlantikum (AT2, umbes 7000–6500 BP). Kesk-Atlantikum oli atlantilise staadiumi kliimaoptimumi (kõrgeimat keskmine temperatuur holotseenis Euroopas). Kliima oli püsivalt niiske ja suhteliselt stabiilne, äärmuslikke kliimasündmusi oli vähe. Kuigi mõnes piirkonnas oli veetase madalam kui Vara-Atlantikumis, oli põhjaveetase üldiselt kõrge ning järved suured ja püsivad. Turba teke oli intensiivne. Tihedad segalehtmetsad, kus tamm, pärn ja jalakas olid kõige levinumad, laienesid kaugemale põhja poole kui tänapäeval. Need soodsad keskkonnatingimused lõid eeldused varaneoliitikumi levikuks Euroopas. Põllumajandust ja paiksemat eluviisi soodustas stabiilne kliima.
  • Hilis-Atlantikum (AT3, umbes 6500–5700 BP). Atlantilise kliimastaadiumi stabiilsus tasapisi murenema. Kuigi perioodi alguses veetase mingil määral tõusis ja temperatuur kõikus kergelt, kujunes üldiseks suundumuseks aeglane ja ebaühtlane jahenemine. Kliima variatiivsus suurenes ning kohati esines lühemaid kuivemaid faase. Lehtmetsad jäid küll valdavaks, kuid pärna ja jalaka osakaal hakkas mitmel pool vähenema. Inimmõju maastikule muutus üha selgemaks: metsaraiumine, karjatamine ja maaharimine intensiivistusid. Mõnes piirkonnas langes järvede veetase ning suurenes erosioon. Maastik omandas järjest enam kultuurilise ilme. Hilis-Atlantikum märgistab üleminekut subboreaalsesse kliimastaadiumi, kus varasem niiske ja stabiilne kliimarežiim asendus muutlikumaga.

Igal alamperioodil on iseloomulikud bioloogilised koosluse ja looduslikud tingimused, sealhulgas puuliikide levik, õietolmu sisaldus ja järveveetaseme kõikumine.

Hilis-Atlantikum jaguneb veel kaheks alamastmeks:

  • Hilis-Atlantikum I – 6500–6000 BP
  • Hilis-Atlantikum II – 6000–5700 BP

Atlantikumi lõpu täpne määratlemine on keeruline. Ainuüksi (näiteks Gröönimaa) jääproovide põhjal on seda raske teha, sest mõõtmistulemused varieeruvad märkimisväärselt ja eri uurimisrühmade andmed ei ole veel ühtlustatud. Paljude uurijate hinnangul toimus oluline ja püsiv temperatuuri langus pärast umbes 4800 eKr.

Atlantikumi lõpu ajaks Skandinaavia palünoloogilistel andmetel tinglikult pakutud ligikaudu 3710 eKr.

Biostratigraafias kasutatakse Atlantikumi lõpu määratlemiseks ka jalaka leviala ja jalaka õietolmu osakaal järsku vähenemist, mis toimus diakroonselt ajavahemikus 4300–3100 eKr. Tänapäeval seostatakse seda nähtust valdavalt inimtegevusega (eeskätt metsakasutuse intensiivistumise, puude latvamise ning haiguste levikuga), mitte otseselt kliimamuutusega. Seetõttu ei märgista jalaka taandumine üheselt holotseeni kliimaoptimumi lõppu. Atlantikumi lõpul laienes inimtegevus märgatavalt: põllumajanduse levik, metsade raadamine ja karjatamine muutsid Euroopa maastikke ulatuslikult ning kiirendasid metsade taandumist. Need protsessid jätkusid ja süvenesid Sub-Boreaalis.

Ajaline jaotus

mesoliitikumneolitikumpronksiaegrauaaegajalooline aegJoldiameriAntsülusjärvLitoriinameriLimneameriMüüameriFlandria transgressioonDünkircheni transgressioonPre-BoreaalBoreaalAtlantikumSub-BoreaalSub-Atlantikum

Märkus: Ainult musta eraldusjoonega tähistatud piirid on enam-vähem täpsed; need põhinevad Põhja-Kesk-Euroopa järvesetete aastakihtidel ja kehtivad rangelt võttes ainult kliimastaadiumide kohta. Ülejäänud piirid on ebakindlad ega ole jäigalt kindlaks määratud. Eriti kesk- ja hilisholotseeni vaheline piir on väga varieeruv. Kultuuristaadiumide puhul tuleb arvesse võtta piirkonniti erinevat arengut.

Sündmusi

Umbes 6200 eKr lagunes Põhja-Ameerikas lõplikult Laurentia jääkilp ning sellega seotud liustikujärved tühjenesid järsku. Selle tagajärjel voolas Põhja-Atlandi ookeani suur kogus külma magevett. See nõrgendas oluliselt termohaliinset tsirkulatsiooni ja põhjustas lühiajalise, kuid järsu jahenemise, mida tuntakse 8,2 tuhande aasta sündmusena.

Umbes 6200 eKr toimus ka veealune Storegga maalihe Norra mandrilava serval ja vallandas ulatusliku tsunami. Selle tagajärjel ujutati üle madalad rannikualad Põhjamere ümbruses. Doggerlandi kadumine oli siiski pikaajalise meretaseme tõusu tagajärg.

Umbes 5600. aastasse eKr paigutakse hüpoteetiline Musta mere transgressioon.

Globaalsed aspektid

Paleoklimatoloogias on Atlantikum üks holotseeni kliimastaadium Blytti-Sernanderi skeemis. Diskussioon holotseeni temperatuurikõikumiste ulatuse ja järjekorra üle on seal täies hoos. Atlantikumi kõrghetkel[millal?] oli Saharas niiskema kliima ja tugevama mussoonvihma tõttu liigirikkam loomastik ja taimestik,[5] praegusel soojenemise ajal aga paistab see piirkond muutuvat pigem kuivemaks (vt ka neoliitiline subpluviaal).

Temperatuuri la veetaseme muutused

Maa temperatuuri muutumine viimase 12 000 aasta jooksul (rekonstruktsioon)[6]
Temperatuuri muutused holotseenis erinevate rekonstruktsioonide põhjal ja nende keskmine väärtus. Lisajoonisel on kujutatud viimased 2000 aastat ning on näha hiljutine soojenemine

Vara-Atlantikumis, enne umbes 7600 BP, oli globaalne temperatuur ligikaudu samal tasemel või veidi madalam kui 21. sajandi esimesel veerandil. Selle perioodi soojad faasid olid eri piirkondades ja eri aegadel väga erinevad. Paljude kliimaprokside (paleokliima indikaatorite) süntees viitab sellele, et holotseeni seni kõige soojem 200-aastane periood jäi vahemikku 5000–4000 eKr ning oli eriti väljendunud põhja pool 30° laiuskraadi. See oli umbes 0,2–1,0 °C võrra soojem kui ajavahemik 1850–1900. Alates Kesk- ja Hilis-Atlantikumist algas Milankovići tsüklite pikaajalise mõju tõttu järkjärguline peaaegu tänapäevani ulatuv jahtumine keskmiselt umbes 0,1 °C aastatuhande kohta, mida alles 20. sajandil hakkas üha enam tasakaalustama inimtekkeline soojenemine. 2010. aastate globaalne keskmine temperatuur oli tõenäoliselt juba kõrgem kui holotseeni kliimaoptimumis; jätkuva globaalse soojenemise tõttu kujunevad 21. sajand ja järgmised sajandid veel soojemaks.[7][8][9]

Atlantikum oli temperatuuri tõusu ja transgressiooni aeg. Muu hulgas ilmnes see tänapäeva Taani ja Põhjamere ümbruses, kus madalad rannikualad ujutati üle (see aitas kaasa ka Doggerlandi järkjärgulisele kadumisele). Meretase tõusis Atlantikumi jooksul ning oli perioodi lõpul selles piirkonnas 3 m kõrgem kui tänapäeval (osalt isostaatilise kerke tõttu). Globaalselt oli meretase holotseenis keskmiselt umbes 1–2 m praegusest kõrgem. Taani rannikult leitud austrid viitavad soojale ja mõõduka soolsusega veele. Selles piirkonnas esines ka kuni umbes meetrikõrguseid loodeid. Euroopa järvede veetase oli Atlantikumis üldiselt kõrgem kui tänapäeval, kuigi esines fluktuatsioone.

Kinnise Antsülusjärve asemele kujunes jää sulamise ja mereliste ühenduste avanemise tagajärjel Litoriinameri, mis piiride ja hüdroloogiliste tingimuste poolest erines tänapäeva Läänemerest.

Kaspia meres järgnes Mangõšlaki regressioonile Atlantikumi varajases faasis Uus-Kaspia transgressioon.[10]

Temperatuuri tõus põhjustas lõunapoolse kliimavööndi kiire nihkumise põhja poole. Puupiir tõusis põhjapoolsetes mäestikes umbes 600 meetrilt 900 meetrini. Soojalembesed liigid levisid põhja poole, tõrjumata kohalikke liike otseselt välja, kuid muutes taimkatte koosseisu enda kasuks. Kesk-Euroopas taandusid boreaalsed metsad ning nende asemele levisid lehtmetsad, mille võra oli tihedam, kuid alusmets hõredam.

2005. aastal vaidlustas Frans Vera tiheda ja suletud metsavõra teooria. Ta juhtis tähelepanu sellele, et tamm ja sarapuu vajavad rohkem valgust, kui kinnine võra võimaldab. Vera järgi olid madalikualad tõenäoliselt avatumad ning rohttaimede õietolmu vähesus setetes tulenes osaliselt sellest, et seda sõid suured rohusööjad, nagu tarvas ja metshobune.[11]

Jääajajärgne meretaseme tõus

Kõrgemad temperatuurid põhjustasid liustike ulatusliku taandumise. Eeskätt Põhja-Ameerika liustike sulamine viis meretaseme tõusuni. Tõenäoliselt põhjustas see umbes 6700 eKr Vahemere ülevoolu varem (arvatavasti umbes 120 m võrra) madalamal asunud Mustasse merre. Alpides taandusid liustikud umbes 7000 eKr väga tugevalt, seejärel toimus alates ajast umbes 4700 eKr taas liustike kasv.[12]

Meretaseme tõus, mis algas Boreaalis, jätkus ka Vara-Atlantikumis. Atlantikumi alguses oli meretase veel umbes 30 m võrra praegusest madalam. Vara-Atlantikumis oli tõusukiirus umbes 1,5 m sajandi kohta. Umbes 7000 BP tõus aeglustus, ja Atlantikumi lõpus oli meretase umbes 2 m allpool tänapäevast nulli. Hilis-Atlantikumis langes tõusukiirus umbes 3 sentimeetrini sajandi kohta.

Läänemere piirkond

Tänapäeva Läänemere alal kujunes veidi aega enne Atlantikumi algust, umbes 7500 eKr, isostaatilise maakerke tagajärjel Joldiamerest Antsülusjärv. Antsülusjärve tase oli tollasest Põhjamere tasemest veidi kõrgem. Ajavahemikus 6500–6000 eKr murdis vesi Taani ja Rootsi ala vahelisest maismaasillast läbi ning kujunes Litoriinameri. See mere sissetung tõstis Läänemere piirkonnas meretaset umbes 15 m võrra.

Põhjamere piirkond

Enne Atlantikumi algust, umbes 9000 eKr, alanud Flandria transgressioon tõstis kiiresti Põhjamere meretaset. Umbes 6600 eKr oli see 45 m ja 5100 eKr juba 15 m allpool tänapäeva nulli. Seejärel, Atlantikumi lõpu poole, toimus Põhjamere piirkonnas meretaseme taandumine või seiskumine.

Loode-Euroopa aspektid

Üldiselt on holotseeni kliimaoptimumi seostamine paleobotaaniliste alajaotustega, mida defineeritakse üldiselt[13] Franz Firbase[14] (1949) järgi (vt Kesk-Euroopa metsade ajalugu), problemaatiline. B. Frenzel (1993) seab isegi kahtluse alla, kas holotseeni kliimat saab üldse taimkatte põhjal rekonstrueerida, sest inimene on sellesse juba varakult ja püsivate mõjudega sekkunud.[15][16]

Atlantikumi algus, mis langeb kokku õietolmutsooni VI algusega Firbase järgi, on selles mõttes defineeritud tammede ja leppade taasilmumisega seni domineerinud männi- ja kasemetsadesse. Alpidest põhja pool toimus see alates 8.–7. aastatuhandest eKr. Eri puuliikide taasisseränne kulges lõunast põhja. Kronoloogiad lõunas ja põhjas ning soodsates ja ebasoodsates kasvukohtades on erinevad.

Firbase järgi lõpeb Atlantikum tema teise faasi, õietolmuvöö VII lõppemisega, mida iseloomustavad kaks jalaka taandumist 4. aastatuhandel eKr. Et tänapäeval tuleb jalaka ja ka muude puude taandumist suuresti seostada inimtegevusega (intensiivsem puude latvamine soodustab jalakal toituvate maltsaüraskite ja seenhaiguste levikut[17]), ei märgista ka see jaotus "kliimaoptimumi" selgelt piiritletud lõppu.

Kliima muutused

Agassizi ja Ojibway järve piirkonna jääkatte kaart umbes 7900 BP. Teller ja Leverington, 2004 (USA Geoloogiateenistus)
Gröönimaa temperatuurikõvera rekonstruktsioon[18]

Tõenäoliselt oli Põhja-Euroopa kliima mitte ainult soojem (kuni 2,5 °C võrra) kui 20. sajandi lõpus, vaid ka niiskem.

Vähemalt põhjapoolkera puhul üldtunnustatud järsu jahenemise tõttu 6300–6100 eKr (Alpides Misoxi võnge ehk 8.2 kiloyear event[19] arvavad mõned autorid sellele eelneva aja veel varajasse soojaperioodi (Boreaal) sisse, teised postuleerivad "Vara-Atlantikumi" ja seostavad selle Firbase õietolmuvööga VI. Üldiselt annavad uuemad tööd, näiteks LMU Münchenis, Hannoveri Geouuringute instituudis ja Göttingeni metsakasvatuse instituudis siiski Atlantikumi alguseks umbes 6000 eKr, pärast seda jahenemist.

Misoxi võnge järgnes Laurentia jääkilbi lõplikule lagunemisele, mis vallandas Põhja-Ameerikas hiiglasliku sulavee impulsi Ojibway ja Agassizi järvest.[20] Veemassid liikusid edasi läbi Hudsoni lahe Põhja-Atlandi ookeani.[21] Tohutu magevee sissevool Põhja-Atlandi ookeani pärssis suuresti soolasema vee vajumist tiheduse erinevuse tõttu, mis tavaliselt toimub kõrgetel laiuskraadidel merejää tekke tõttu. Selle termohaliinse tsirkulatsiooni häirumise tõttu seiskus soojusülekanne Põhja-Atlandi ookeanis Golfi hoovuse kaudu. Kui magevee juurdevool jää sulamise ja järve tühjenemise järel lakkas, taastus suurema soolsuse tõttu Põhja-Atlandi ookeani süvavee teke ja termohaliinne tsirkulatsioon normaliseerus.

Taimkatte areng

Atlantikumis laienesid Lõuna- ja Kesk-Euroopa parasvöötme lehtmetsad põhja poole ning tõrjusid välja boreaalse segametsa, mis jäi siiski püsima mägedesse. Nii kasvasid näiteks Taani alal puuvõõrik, harilik vesipähkel ja harilik luuderohi. Samal ajal vähenes üldiselt kõrreliste õietolmu osakaal. Pehme puiduga puud, nagu kask ja mänd, asendasid lõuna poolt peale tunginud kõva puiduga puudega, nagu tamm, pärn (harilik pärn ja suurelehine pärn), harilik pöök, sarapuu, jalakas (harilik jalakas), lepp ja saar. Seda ajajärku nimetatakse lepa-jalaka-pärna ajajärguks.[22]

Kirde-Euroopas mõjutas üldine temperatuuri tõus Vara-Atlantikumis metsa vähe. Mets koosnes seal peamiselt mändidest, alusmets sarapuust, lepast, kasest ja pajust. Laialeheliste lehtpuude õietolm moodustas vaid umbes 7 % kogu õietolmust. Kesk-Atlantikumi jahenemisfaasis langes selle osakaal isegi tagasi Boreaali tasemele. Hilis-Atlantikumi temperatuuritõusuga kasvas laialeheliste lehtpuude õietolmu osakaal siiski juba 34 %-ni.

Ajavahemikul 5500–4500 eKr tungisid idast mööda Doonau ja Reini jõge ning nende põhjapoolseid lisajõgesid metsadesse paelkeraamika kultuuri kandjad ja hakkasid alet tegema. Loomakasvatuses kasutati puiskarjamaid ja latvamist. See kultuur õitses umbes 5500—4500 eKr, seega täielikult Atlantikumi ajal.

Atlantikumi lõpuks olid põllu- ja karjamaad juba levinud suurtele aladele Euroopas ning surusid kunagised ürgmetsad üha enam refuugiumidesse. Peale selle toimus jalaka õietolmu järsk vähenemine, mida on seostatud teravilja ja köögiviljade kasvatamisega.[22] Järgnenud jahedamas Sub-Boreaalis hakkas mets jälle asenduma avatud niidumaastikega.

Loomastik

Atlantikumi-aegsest loomastikust saab kõige selgema pildi Taani Ertebølle kultuuri ja sarnaste Euroopa kultuuride toidujäätmete põhjal. Taani moodustas tollal saarestiku, kus inimesed elasid peamiselt mere ääres. Meres oli rikkalikke kalapüügikohti ja paduratel peatusid merelindude parved. Metsades oli väga arvukalt suurulukeid, näiteks hirvlasi ja sigu, kuid ka väikeulukitest polnud puudust.

Kõrgem veetase leevendas Läänemeres toksiliste, hapnikuvaeste põhjakihtide mõju. Seetõttu said jälle levida suhteliselt haruldaseks muutunud taksonid, nagu näiteks anšoovis ja ogalik. Oli ka haugi, siiga, harilikku hiidlesta ja harilikku molvat. Lehtersuuetes küttisid mesoliitikumi inimesed kolme liiki loivalisi (viigerhüljes, grööni hüljes ja hallhüljes) ning ka vaalalisi.

Lindudest domineerisid merelinnud, nagu punakurk-kaur, järvekaur ja suula. Isegi käharpelikan, kelle põhjapoolne levikupiir kulgeb tänapäeval Kagu-Euroopas, oli tol ajal Taani alal levinud. Metsas elutses metsis, nagu tänapäevalgi.

Puulatvades elasid väikeimetajad, näiteks kõikjal esinev orav (harilik orav). Väga sage oli ka veelendlane. Metsas pidasid jahti metskass, metsnugis, tuhkur ja hallhunt.

Maapinnal oli palju suurimetajaid, nagu metskits, punahirv ja metssiga, ning suured kiskjad olid hundid, harilikud ilvesed ja pruunkarud. Oli veel alles ka endisi rohtlaloomi, nagu tarvas ja metshobune. Metshobused ei olnud tol ajal veel küttimise tõttu välja surnud ja nende levik ei piirdunud Ida-Euroopa steppidega. neid küttisid nii Taani ala Ertebølle kultuuri inimesed kui ka Ungari ala pusta elanikud.[23]

Kultuuriline areng

Atlantikum kattub üldjoontes hilismesoliitikumi, varaneoliitikumi, keskneoliitikumi ja hilisneoliitikumiga.

Mesoliitikum

Põhja-Euroopas (Baltimaad, Taani, Inglismaa, Põhja-Saksamaa ja Rootsi) , erinevalt Lõuna- ja Ida-Euroopast, säilisid mesoliitilised kultuurid. Põhja-Euroopas esindasid mesoliitikumi peamiselt Maglemose kultuur (9000–6500 eKr), Kongemose kultuur (6000–5200 või 6400–5400 eKr) ja Ertebølle kultuur (5100–4100 eKr või 5400–3900 eKr). Kongemose kultuur levis Taani mereranniku ja järvede ääres. Hiljem, kui Litoriinameri veetaseme tõusu tõttu rannikualasid uputas, hülgasid inimesed need asulad ning nende asemele tekkis Ertebølle kultuur, mille asulad paiknesid tihedamini ranniku lähedal. Briti saartel oli alates ajast u 6000 eKr levinud mesoliitiline Larne'i kultuur (Põhja-Iirimaa) ning alates ajast u 4000 eKr mesoliitiline Obani kultuur (Lääne-Šotimaa). Tänapäevase Nordrhein-Westfaleni lääneosas esineb hilismesoliitikumis Hülsteni rühm.

Mesoliitikumi lõpus ilmusid Euroopasse esimesed põllumajanduskultuurid, näiteks Edela-Euroopas alates ajast 5800–5500 eKr La Hoguette'i rühm ehk La Hoguette'i kultuur ning Kesk-Euroopa kaguosas alates ajast 5500–4900 eKr Alföldi joonkeraamika kultuur ja Körösi kultuur. Kesk-Euroopas oli sel ajal valdav joonkeraamika kultuur. Põhja-Kesk-Euroopas ja Lõuna-Skandinaavias kujunes alates ajast u 4300 eKr lehterpeekrite kultuur.

Vara- ja Kesk-Atlantikumis olid Kagu- ja Ida-Euroopa suuremas osas asustamata. Umbes 5000 eKr hakkasid neid alasid asustama mesoliitilise Sertuani kultuuri inimesed. Nad olid enamasti paikse eluviisiga, kasutasid juba keraamikat, kuid sõltusid endiselt kohalikest loodusvaradest, sealhulgas kalastamisest, küttimisest ja korilusest. Doni ja Volga alamjooksul kasutati keraamikat juba umbes 6000 eKr.

Hilis-Atlantikumis arenes Sertuani kultuur edasi Rudnja kultuuriks, mille keraamika meenutas Narva kultuuri ja Dnepri-Donetsi kultuuri keraamikat. Kuigi kasutati keraamikat, jäi nende eluviis peamiselt mesoliitiliseks.

Lõuna-Euroopas ja Kesk-Euroopas levis joonkeraamika kultuur jõgede äärde ja ida poolt Kesk-Euroopasse, põhjustades maastike märkimisväärset muutumist: metsa raadamist ja põlluharimist, mis mõjutasid ökosüsteeme.

Ida steppide piirkonnas kasutas Samara kultuur aktiivselt kodustatud hobust, mis võimaldas efektiivsemat liikumist ja põllumajandustegevust.

Neoliitikumi algus

Lähis-Idas (koos Anatooliaga) oli kuni ajani 6800–6500 eKr juba levinud keraamikaeelne neoliitikum B, mille asendas ajavahemikus 6500–5500 eKr keraamiline neoliitikum (Vahemere piirkonna idaosas juba alates ajast u 6200 eKr). Kesk-Euroopas toimus üleminek neoliitikumi alates ajast u 5500 eKr koos joonkeraamika kultuuriga, Läänemere piirkonnas aga alles märksa hiljem (alates ajast u 4300 eKr) lehterpeekrite kultuuri kujunemisega.

Megaliitkultuur

Euroopas ja Vahemere maadel rööbiti neoliitilise revolutsiooniga tekkinud megaliitkultuuri saab Normandia ehitiste ja Bougoni nekropoli põhjal tagasi viia kuni ajani umbes 4700 eKr.[24] Megaliitkultuur lõppes (mitte kõikjal samal ajal) Sub-Boreaali lõpu poole. Euroopas oli megaliitehitisi kandvad kultuurid lehterpeekrite kultuur ning Larne'i ja Obani kultuur.

Atlantiline kliimaperiood Eestis

Soojal atlantilisel kliimaperioodil levisid laialehised metsad

Mesoliitikumi teisel poolel oli soe mereline ja niiske atlantiline kliimaperiood (7200–3800 a eKr). Keskmine temperatuur oli paar kraadi tänasest kõrgem. Talved olid pehmed ja taimede vegetatsiooniperiood pikenes. Kõik see soodustas laialehiste puude levikut. Veekogude juures kasvasid sanglepikud või kaasikud, kuivematel aladel esines tamme, jalakat, künnapuud, pärna, pööki. On hinnatud, et lehtpuid oli sel ajal kolm korda rohkem kui okaspuid. Eriti Ranniku-Eestis leidus endiselt rohkelt männikuid, tõusis kuuskede osakaal. Lopsakates metsades elanud loomastik oli rikkalik, varasematele liikidele lisandusid metskass ja sookilpkonn ning arvatavasti ka orav ja mitmed hiireliigid. Niiske ilmastik ja kõrge põhjavesi tõukas tagant soostumist ja ilmselt hakkasid kujunema rabad. Looduslikku avamaastikku leidus väga vähe, kuid perioodi lõpus hakkas metsadesse tekkima lagedaid alasid koos mailaseliste, nelgiliste, oblikate ja robirohuga, võimalik, et inimese kaasabil.[25][26]

Kirjandus

  • Seppä, Heikki; Antonsson, Karin; Heikkilä, Maija; Poska, Anneli. Paper No. 45-1 Holocene Annual Mean Temperature Changes in the Boreal Zone of Europe: Pollen-based Reconstructions (abstract). – XVI INQUA Congress, 2003.
  • Heinz Ellenberg. Vegetation Mitteleuropas mit den Alpen in ökologischer, dynamischer und historischer Sicht, 5., põhjalikult ümbertöötatud ja parandatud trükk, Ulmer: Stuttgart 1996, ISBN 3-8252-8104-3.

Viited

  1. ↑ H. Renssen, H. Seppä, X. Crosta, H. Goosse, D. M. Roche. Global characterization of the Holocene Thermal Maximum. – Quaternary Science Reviews, 48. aastakäik, 2012, lk 7–19. Täistekst.
  2. ↑ Schrøder, N.; Pedersen, L. Højlund; Bitsch, R. Juel. 10,000 Years of Climate Change and Human Impact on the Environment in the Area Surrounding Lejre. – The Journal of Transdisciplinary Environmental Studies, 2004, kd 3, nr 1.
  3. ↑ S.O. Rasmussen, B.M. Vinther, H.B. Clausen, K.K. Andersen. Greenland Ice Core Chronology 2005 (GICC05) Early Holocene section. – IGBP PAGES/World Data Center for Paleoclimatology Data Contribution Series # 2006—119. NOAA/NCDC Paleoclimatology Program, Boulder CO, USA.
  4. ↑ M. A. Kul'kova, A. N. Mazurkevich, P. M. Dolukhanov. Chronology and Palaeoclimate of Prehistoric Sites in Western Dvina-Lovat' Area of North-western Russia. – Geochronometria, 20. 2001, lk 87–94.
  5. ↑ St. Kröpelin, R. Kuper. Holozäner Klimawandel und Besiedelungsgeschichte der östlichen Sahara. – Geographische Rundschau, 59-4, 2007, lk 22–29.
  6. ↑ Darrell Kaufman, Nicholas McKay, Cody Routson, Michael Erb, Christoph Dätwyler, Philipp S. Sommer, Oliver Heiri, Basil Davis. Holocene global mean surface temperature, a multi-method reconstruction approach. – Nature Scientific Data, 2020, 7. Täistekst.
  7. ↑ Sergey K. Gulev, Peter W. Thorne jt. Chapter 2: Changing state of the climate system. – Climate Change 2021: The Physical Science Basis. Contribution of Working Group I to the Sixth Assessment Report of the Intergovernmental Panel on Climate Change, 2021, 2.3.1.1.2 Temperatures of the post-glacial period (past 7000 years).
  8. ↑ Darrell S. Kaufman, Nicholas P. McKay. Technical Note: Past and future warming – direct comparison on multi-century timescales. – Climate of the Past, 2022. Täistekst.
  9. ↑ Peter Marcott, Jeremy D. Shakun, Peter U. Clark, Alan C. Mix. A Reconstruction of Regional and Global Temperature for the Past 11,300 Years. – Science, 6124. aastakäik, nr 269, 2013, lk 1198–1201.
  10. ↑ Янина Т. А. Неоплейстоцен Понто-Каспия: биостратиграфия, палеогеография, корреляция. Часть II. Палеогеография. 4. Бассейны Понто-Каспия в неоплейстоцене. 4.5. Закономерности в развитии неоплейстоценовых бассейнов Понто-Каспия (общие черты и различия).Täistekst.
  11. ↑ Frans Vera. The Effects of Large Herbivores on Vegetation Dynamics in Temperate Europe. – The Role of Large Herbivores in Shaping the Upland Landscapes of Britain: What does the science of herbivore ecology tell us? Report of a seminar at Battleby, Perth, Scotland, 16th February 2005. The National Trust for Scotland (2005).
  12. ↑ Kurt Nicolussi. Umwelt- und Klimaentwicklung nach der Eiszeit. – Archäologie in Deutschland, nr 4, 2008, lk 22–24.
  13. ↑ Jörg F. W. Negendank. The holocene: consideration with regard to its climate and climate archives. – H. Fischer, Th. Kumke, G. Lohmann, G. Flöser, H. Miller, H. von Storch, J. F. W. Negendank (toim). The climate in historical times. Towards a Synthesis of Holocene Proxy Data and Climate Models, Springer: Berlin 2004.
  14. ↑ Franz Firbas. Spät- und nacheiszeitliche Waldgeschichte Mitteleuropas nördlich der Alpen, 2 kd, Fischer: Jena 1949, 1952.
  15. ↑ B. Frenzel. Ökologische Konsequenzen der Entwicklung vom Wald zum Forst in Mitteleuropa. – Probleme der Umweltforschung in historischer Sicht, Bayrische Akad. d. Wissenschaften, München 1993, lk 141–159.
  16. ↑ A. J. Kalis, J. Merkt, J. Wunderlich: Environmental changes during the Holocene climatic optimum in central Europe – human impact and natural causes. – Quaternary Science Reviews, 22, 2003, lk 33–79.
  17. ↑ Hansjörg Küster. Geschichte des Waldes – Von der Urzeit bis zur Gegenwart, Beck: München 2003, lk 83.
  18. ↑ B. M. Vinther, S. L. Buchardt, H. B. Clausen, D. Dahl-Jensen, S. J. Johnsen, D. A. Fisher, R. M. Koerner, D. Raynaud, V. Lipenkov, K. K. Andersen, T. Blunier, S. O. Rasmussen, J. P. Steffensen, A. M. Svensson. Holocene thinning of the Greenland ice sheet. – Nature, kd 461, 2009, lk 385–388. Resümee.
  19. ↑ R. B. Alley. GISP2 Ice Core Temperature and Accumulation Data, IGBP PAGES/World Data Center for Paleoclimatology Data Contribution Series #2004-013. NOAA/NGDC Paleoclimatology Program, Boulder CO, USA 2004.
  20. ↑ Peter Rasmussen, Mikkel Ulfeldt Hede, Nanna Noe-Nygaard, Annemarie L. Clarke, Rolf D. Vinebrooke. Environmental response to the cold climate event 8200 years ago as recorded at Højby Sø, Denmark. – Geological Survey of Denmark and Greenland Bulletin, 15, 2008, lk 57–60. Täistekst.
  21. ↑ Barber jt. Forcing of the cold event 8,200 years ago by catastrophic drainage of Laurentide Lakes. – Nature, 400, 1999, lk 344–348.
  22. 1 2 George FrederickPeterken. Woodland Conservation and Management, Springer 1993, ISBN 0412557304, lk 8–9.
  23. ↑ Róbert Kertész. Mesolithic Hunter-Gatherers in the Northwestern Part of the Great Hungarian Plain. – Praehistoria, kd 3, 2002.
  24. ↑ B. Schulz Paulsson.Radiocarbon dates and Bayesian modeling support maritime diffusion model for megaliths in Europe. – PNAS (Proceedings of the National Academy of Sciences), 2019, kd 116, 9, lk 3460–3465. Täistekst.
  25. ↑ Aivar Kriiska, Valter Lang, Ain Mäesalu, Andres Tvauri, Heiki Valk "EESTI AJALUGU I: Eesti esiaeg". Kirjastus: Tü ajaloo- ja arheoloogia instituut, 2020 ISBN-10: 9985412419, ISBN-13: 9789985412411, lk 168.
  26. ↑ Lembit Jaanits, Silvia Laul, Vello Lõugas, Evald Tõnisson "Eesti esiajalugu". Eesti Raamat, 1982, lk 43.
allikas: http://et.wikipedia.org/wiki/Atlantiline_kliimastaadium