Arseni Korp
Elulugu
Korp sündis 1914. aastal Sangaste vallas Villemi (Vassili) ja Liisa (Jelisaveta) peres.[1] Usult õigeusklik. Ta lõpetas 1933. aastal Valga Ühisgümnaasiumi esimese lennu humanitaarklassi.[2] 1939. aastal abiellus Henriette Pelpsoniga.[3]
1933. aastal liitus Eesti sõjaväega ja asus õppima sõjakoolis. 1937. aastal omandas lipniku auastme, 1938. aastal lõpetas sõjakooli. Ta teenis Jõhvis ohvitserina ja rühmaülemana 4. üksikus jalaväepataljonis.[1][4] 1939. aastal sai Vabariigi aastapäeva puhul nooremleitnandi auastme.[5] Nõukogude okupatsiooni algul 1940. aastal saadeti Eesti kaitseväe 4. jalaväepataljon laiali, Korp viidi oktoobris üle Punaarmeesse.[6]
Teises maailmasõjas
Punaarmees viidi ta Vassili Külaotsa juhitud polku, kus teenis miinipildujajao ülemana.[6] Ta deserteerus Suvesõja ajal, 1941. aasta juuni lõpus, Punaarmeest ja ühines metsavendadega, aitas läbi viia rünnakuid enamlaste valitsusasutustele, sealhulgas haarangu 6. juulil 1941 Kiviõlisse.[4][7]
Saksa okupatsiooni ajal, augustis 1941, tuli Korp metsast välja ja sai kontakti Jõhvis saksa komandandiga, kes määras ta linna Omakaitse ülemaks. Augusti lõpus asus ta vabatahtlikult Omakaitse 184. julgestusgruppi, kus ta määrati 14. kompanii jaoülemaks. Ta veetis suure osa sõjast Idarinde tagalas, Eestist idas okupeeritud Venemaal, võideldes Nõukogude võimu toetavate vastupanuvõitlejate vastu. Korp sai aasta lõpus haavata, mõned kuud pärast paranemist, 1942. aastal, viidi üle 183. julgestusgruppi 11. kompanii koosseisu. Pärast julgestusgrupi likvideerimist sattus 660. Eesti Pataljoni koosseisu, kus sai 1943. aastal 12. kompanii ülemaks.[6][8] Teenis ka 46. Grenaderirügemendi 3. kompanii koosseisus.[1]
Pärast pataljoniülema Heinrich-Erich Ellrami surma 9. veebruaril 1944 Luuga juures määrati Korp tema asemele pataljoniülemaks. Korp juhtis pataljoni tegevust 1944. aasta veebruari lõpust rindel Narva jõe ääres Riigiküla ja Kudruküla vahel.[8] Pataljoni viimane lahing toimus 1944. aasta juuli lõpus, pataljon taandus Sinimägedesse, kuid löödi 26. juulil ka sealt välja. Korp sai lahingus raskelt haavata ja jäi Eestisse end ravima, end samal ajal Nõukogude võimu eest varjates.[9]
Nõukogude okupatsiooni ajal
Aastatel 1944–1960 tegutses metsavennana ja varjas end Nõukogude võimu eest. Esimest korda arreteeriti ta 5. oktoobril 1959, kuid 12. veebruaril 1960 toimunud tribunal mõistis ta õigeks ja vabastas ta. 11. juulil 1960 arreteeriti ta Tallinnas teist korda, 8. detsembril 1960 toimunud tribunal mõistis ta Punaarmeest deserteerumises, sakslaste poolele ülejooksmises ja metsavendluses süüdi.[1]
Ta saadeti Mordva ANSV-sse Gulagi vangilaagrite süsteemi kuulunud Dubravlagi. 17. mail 1961 mõistis ka kolmas tribunal Potmas ta süüdi.[1] Mordvas veedetud periood oli tema jaoks keeruline, Valdur Raudvassari meenutuste kohaselt ka keerulisem kui elu metsavennana või sõdurina.[10] Vangilaagris koondus ta peamiselt kokku teiste poliitvangidest eestlastega.[11]
Ta vabanes vangilaagrist 3. märtsil 1970 ja naasis Eestisse. Viimased eluaastad veetis Korp Valgas hooldekodus. Ta suri 2. jaanuaril 1990 ja maeti Laatre II kalmistule.[1]
Viited
- 1 2 3 4 5 6 7 "ARSENI KORP". Kommunismiohvrite Memoriaal. Vaadatud 15. veebruaril 2025.
- ↑ "Walga ühisgümnaasiumi 1-se lennu lõpetajad". Kaja. 3. juuni 1933. Lk 8.
- ↑ "Abieluregister EAÕK Jõhvi Jumalailmumise kogudus". EAÕK Jõhvi Jumalailmumise kogudus. 1939. Lk 204.
- 1 2 "Arseni Korp". Eesti Sõjamuuseum. Vaadatud 16. veebruaril 2025.
- ↑ "Ülendamisi sõjaväes Vabariigi aastapäeva puhul". Postimees. 21. veebruar 1939. Lk 3.
- 1 2 3 "O.Stuf. Arseni Korp". Rindeleht. 23. juuli 2017.
- ↑ Lindmäe, Herbert (2002). "Lääne-Virumaa metsavennad Suvesõjas". Eesti Sõjaajaloo Teejuht. Suvesõda Virumaal 1941. Tartu. Lk 256-338.
- 1 2 Pärn, Juku (1. oktoober 2003). "MAJOR GEORG SOODElM - vabadusvõitleja langemiseni". Võitleja. Lk 9.
- ↑ "Idapataljon 660. viimane lahing". Võitleja. 1. juuli 2004. Lk 3.
- ↑ Raudvassar, Valdur (7. aprill 2016). "Raamat rindejooneta võitlusest". Wõrumaa Teataja. Lk 5.
- ↑ Raudvassar, Valdur (2021). "Mordvas traataia taga 1962–1967". Kultuur ja Elu. 2.