Tänane Gruusia tegi ise selleks kõik, et võtta kurss Venemaa tiiva alla. Isegi sisepoliitilised sammud on Venemaale sarnased: terminid «välisagent», opositsionääride arreteerimised, vägivald, eriüksuste tegevus, vaba ajakirjanduse kottipanek jne. Nüüd vaatame korraks, mis juhtus selles riigis 105 aastat tagasi, see on tegelikult väga õpetlik lugu.

Gruusia iseseisvus, 1918–1921

Gruusia kuulutas end iseseisvaks 26. mail 1918 pärast Vene impeeriumi lagunemist – veidi aega Eestist hiljem. Meid tabas kohe kommunistliku Venemaa rünnak, õnneks lõppes asi soodsalt Tartu rahuga 1920. Ent tegelikult koosnes kogu see aeg pidevatest napikatest.

Gruusia riiki juhtis 1918. aastal sotsiaaldemokraatlik (menševike) valitsus, mis ei olnud bolševikega ideoloogiliselt ühel lainel. Meilgi oli suur osa enamus riigikogust vasakpoolsed, kes radikaalsemad, kes pehmemad, ent siiski vasakul mis vasakul.

Nii nagu Eesti iseseisvust, tunnistas Nõukogude Venemaa 1920ndal aastal ka Gruusia iseseisvust – rahulepinguga.

Gruusia püüdis olla demokraatlik ja Läänele avatud – ja see suund tegi värske riigi Moskva silmis eriti «problemaatiliseks». Bolševike raudkindel eesmärk oli taastada endise Vene impeeriumi alad «revolutsiooni nimel».

Venelased ei tahtnud Kaukaasiast «loobuda»

Kaukaasia riikide iseseisvumine käis bolševikele palju rohkem «põiele» kui näiteks Balti eriolukorra ning saksa parunite kohaliku võimu all elanud Eesti. Kuulge, Kaukaasiast kirjutas isegi Puškin, eksole!

Igal juhul – samal ajal kui Eestis moodustati «Töörahva kommuun» (Narvas, 1917), väitis Moskva ka Thbilisi kohta, et seal leiab aset tööliste kiusamine, diskrimineerimine, allasurumine ja arreteerimised. Muidugi toimetasid sealgi ringi mitmed kommarite «kommuunid».

Rahulepingut Gruusiaga polnud Venemaal plaaniski täita. Sama toimub täna Ukrainas.

Teateid, et kohe toimub «tööliste ülestõus», laekus pidevalt ning klassivaenlase võitmise ja väikeriigi abistamise huvides tuleb sekkuda.

Otse loomulikult; Gruusia asub strateegiliselt olulises piirkonnas (Kaukaasia, nafta, Must meri).

Punaarmee tungib Gruusiasse

Veebruaris 1921 tungiski Punaarmee Gruusiasse, Thbilisi langes väga kiiresti, umbes nädalaga, hoolimata Gruusia vastupanust. Vastiseseisvunud Gruusia valitsus põgenes eksiili (enamus parlamendist Prantsusmaale).

Aga sõjalisele rünnakule eelnes eelmäng, mis meenutab absoluutselt igas punktis Venemaa käitumist kõikjal mujalgi – nii siis kui täna. Muuseas, nii nagu Eesti iseseisvust, tunnistas Nõukogude Venemaa 1920. aastal ka Gruusia iseseisvust – 1920. aasta rahulepinguga ja puha.

Veebruaris 1921 tungiski Punaarmee Gruusiasse, Thbilisi langes väga kiiresti, umbes nädalaga, hoolimata Gruusia vastupanust.

Tegelikkuses toetas Moskva – nagu Eestiski – grusiinidest kommuniste, sokutas piirkonda agente, värbas grusiine jne. Kui meile saadeti siia rahutusi organiseerima Viktor Kingissepp ja muud veendunud kommarid, leiti nende ametivennad ka grusiinide seast.

Moskva mängis «siseülestõusu» kaardile nagu mujalgi: Punaarmee ei ründa, vaid «toetab Gruusia töölisi».

Rahvusriigi mõiste oli kaunikesti uus asi, veendunud kommunistile – nii Eestis kui Kaukaasias – tähendas termin «rahvusriik» eelkõige mõtet, et töölisklass ei pääse püünele. Kõige targem tundus ühineda Venemaaga. Kaukaasias korraldasid kommunistid kümnete kaupa intsidente piiril, markeerides neid rahvusvahelise avalikkuse ees kui Gruusia riigi rõhuvat tegevust omaenda kodanike vastu.

Nii oli rahuleping Gruusiaga nagu Eestigagi kõigest taktikaline paus, võimalus väheke trenni teha, mitte tegelik kokkulepe.

Gruusia jääb täiesti üksi

Lääs ei olnud 1921. aastal valmis – ega ausalt öeldes ka tahtlik – Gruusia eest sõtta minema. Meil vedas Briti laevastiku reididega Läänemerel märksa rohkem. «Kusagil kaugel» Kaukaasias ei tahtnud ei lääneriikide juhtkonnad ega ka avalikkus mingit sõjalist tegevust ette võtta.

Kaukaasia tundus Lääne otsustajatele geograafiliselt ja strateegiliselt lihtsalt perifeerne ning neil puudusid liitlased, kes oleks nende küsimuses mingil moel rusikaga lauale lajatanud.

Veebruaris 1921 kuulutasidki Gruusia kommunistid mitmes piirkonnas (nt Borjomi kandis), et toimub «revolutsioon».

Bolševistlikku Venemaad tajuti ühel hetkel «paratamatusena», mille vastu – suure veana – enam astuda ei soovitud. Seetõttu hakati Moskvat vaikimisi tunnustama, lootuses suhteid normaliseerida – ka väikeriikide arvelt.

Probleemiks kujunes ka see, et iseseisvat Gruusiat juhtisid menševikud, mis tundus läänele enam-vähem sama karva kassina kui bolševism. Rahvasteliit oli üsna äsja asutatud ja hambutu, rahvusvahelised õigused lihtsalt ei töötanud.

Moskva «vabastab» Gruusia»

Moskva mängis «siseülestõusu» kaardile nagu mujalgi: Punaarmee ei ründa, vaid «toetab Gruusia töölisi».

Veebruaris 1921 kuulutasidki Gruusia kommunistid mitmes piirkonnas (nt Borjomi kandis), et toimub «revolutsioon». Moskva väitis, et Gruusia valitsus surub töölisi maha ja revolutsiooniline kommunistlik Gruusia vajab «abi». Takkajärgi on teada, et ülestõus oli sama «suur» nagu soomlaste «ülestõus» enne Talvesõda, mil Nõukogude Liidult samuti «abi paluti».

Takkajärgi on teada, et ülestõus oli sama «suur» nagu soomlaste «ülestõus» enne Talvesõda, mil Nõukogude Liidult samuti «abi paluti».

Välja kuulutati Gruusia Nõukogude Sotsialistlik Vabariik, mille liider Filipp Maharadze palus 16. veebruaril Punaarmeed talle sõjalist abi osutada.

Kohe seejärel ületas Punaarmee Gruusia piiri mitmest kohast korraga – Põhja-Kaukaasia ning idast Aserbaidžaani kaudu, mis oli juba kommunistide kontrolli all. Muidugi toimus sissetung ilma ametliku sõjakuulutuseta, sellest pidi mulje jääma nagu mingist iselaadsest «humanitaarabist» gruusia rahvale. Gruusia pool oli valmis panema välja ca 40 000 võitlejat (sh rahvuskaart), mille relvastus oli olematu; Venemaa ründas 100 000 sõduriga, kasutades suurtükiväge, soomusronge ja lennukeid.

Valitsus langeb

Gruusia armee osutas nii palju vastupanu kui võimalik, see kestis siiski nädalaid, mitte päevi. 25. veebruaril 1921 langes Tbilisi Punaarmee kätte; linnas kehtestati kohe sõjaseisukord ja bolševike valitsus ning algasid arreteerimised ja verised repressioonid.

Gruusia valitsus taandus esmalt Kutaisisse, seejärel Musta mere rannikule, lõpuks aga lahkus laevadega eksiili. Märtsis langes Batumi, 17. märtsiks 105 aastat tagasi oli kogu Gruusia kommunistliku Venemaa kontrolli all. Vastupanuliikumine kestis veel mõnda aega.

Gruusia liideti algul Transkaukaasia föderatsiooni ja seejärel NSV Liiduga.

Gruusia viimane katse – 1924

Siinkohal maksaks meenutada kommunistide «ülestõusu» Eestis 1. detsembril 1924.

Just 1924. aastal toimus Gruusias vastuhakk Venemaale, Gruusia ülestõus oli viimane suur ja lootusetu katse taastada riigi iseseisvus pärast 1921. aasta Nõukogude okupatsiooni. See lõppes äärmiselt verise repressiooniga ja murdis Gruusia vastupanu.

1924. aastal toimus Gruusias vastuhakk Venemaale, Gruusia ülestõus oli viimane suur ja lootusetu katse taastada riigi iseseisvus.

Kui ülestõus maha suruti, algas üks rängemaid karistusoperatsioone Nõukogude ajaloos: hinnanguliselt 10 000 inimest hukati, kümned tuhanded saadeti vangilaagritesse, terveid külasid karistati kollektiivselt.

Hukkamisi viidi läbi muidugi ilma kohtuta, aga sageli – hirmu külvamiseks – ka avalikult.

Niisiis tehti Gruusias täna 105 aastat tagasi sama, mida Eestis 1. detsembril 1924, ainult et selle vahega, et seal mäss õnnestus ning abipalve saatmine Moskvasse samuti. Eestis suruti mäss maha ning abipalvetelegramm Moskvasse peatati Vene tänava telegraafimajas viimasel hetkel.

Siit ka õpetus: Vene riiki ei tohi mingil juhul usaldada, ükski temaga sõlmitud leping ei hakka kunagi pidama.