9. märtsil möödub 82 aastat märtsipommitamisest, mil Punaarmee hävitas teadlikult suure osa Eesti pealinnast. Ka täna langevad kümnetele linnadele pommid, raketid ja droonid.
Narva linna purustamise järel 6. märtsil 1944 oli suurim Tallinna barbaarne pommitamine 9. märtsi õhtul ja sellele järgneval ööl. Kahes laines kella 19.15-st kuni kella üheni öösel ja varahommikul kella kolmest kuueni kohale lennanud Nõukogude Liidu lendurid heitsid Tallinnale 1725 lõhke- ja 1300 süütepommi.
Rünnaku peamiseks sihiks olid rahulike elanike kodud, mitte vähesed Tallinnas asunud sõjalise otstarbega rajatised. Hansalinn Tallinn sai rängalt kannatada. Süttis eestluse sümboliks olnud Estonia teatrimaja, kus just enne pommirünnakut oli alanud etendus. Põlesid Niguliste kirik, Linnaarhiivi hoone Rüütli tänaval ja raekoda Raekoja platsil.
Kahes rünnakulaines hävis kokku 1549 hoonet ja 3350 sai kahjustada. Tollasest elamispinnast moodustas see ligi kolmandiku. Pea 20 000 elanikku jäi ilma oma kodudest. Rünnaku tagajärjel hukkus 554 Eesti kodanikku, 50 Saksa sõdurit ja 121 sõjavangi.
See on jube kogemus ja Eesti riik peaks tegema kõik, et juhtunu ei korduks. Me peame oleme valmis sõjaks, seda valmisolekut vaenlasele näitama ja keskenduma ennekõike oma riigikaitsele.
Eestis praegu võimul olevad Reformierakond ja Eesti 200, varem ka sotsid, on riigikaitses ära teinud vaid miinimumi. Liiga palju loodetakse liitlastele, unustades, et ka meie ise oleme NATO ja peame ise ka lahinguvalmis olema.
Täiesti avantüristlik aga on see, kuidas paljud Eesti võimupoliitikud piltlikult öeldes kutsuvad ise sõja siia. Tsahkna algatus tuua Eestisse tuumarelv, mille kasutamist Eesti kuidagi ei kontrolli, on meie seadmine vaenuväe sihtmärgiks. Ehk siis suurendaks selline otsus võimalust, et Tallinnale hakkavad pommid sadama ja seejuures eriti kiirgavad. Teine suur oht on Eesti juhtkonnast tulev jutt sellest, kuidas me peame olema valmis andma lööke Venemaa pihta, mis ärgitab ka venelasi veelgi aktiivsemalt plaanima löökide andmist hoopis Eesti pihta.
Ja kui meenutada, kui palju said märtsipommitamisel pihta Eesti ajaloo- ja kultuurimälestised, siis on väga räige endise kaitseväe juhataja jutt Iisaku katedraali purustamisest.
Kui me ei taha, et Eestit purustatakse, tuleb hoiduda ise sõja õhutamisest, hoida sõrme päästikul, aga mitte pilduda mõttetult ähvardusi vaenlase suunal. Sest sõjal on kombeks tulla sinna, kus teda oodatakse.
Uued Uudised