Vastse-Laitsna mõis

Mõisa häärber 1911. aastal
Vastse-Laitsna mõis 1904. aasta kaardil. Väljavõte kaardilt "Wegekarte des Walkschen Kreises mit den Kirchspiels- und Gutsgrenzen" (1904). Mõisa valdused on kaardil tähistatud numbriga 46

Vastse-Laitsna mõis ehk Jaunlaicene mõis (saksa keeles Neu-Laitzen) oli rüütlimõis Liivimaal Valga kreisis Apekalnsi kihelkonnas. Tänapäeval asub mõisakompleks Alūksne piirkonnas Jaunlaicene vallas Jaunlaicenes.

1732. aastal oli see riigimõis, millele pandi kohustuseks Apekalnsi kiriku majanduskulude katmine.[1]

Ajalugu

Varasem ajalugu

Keskajal kuulusid hilisema mõisa alad Saksa Ordu Aluliina komtuurkonna koosseisu.[2] Vana-Laitsna, Vastse-Laitsna, Väike-Laitsna ja Māriņkalns olid seejärel Puremoise, Laitsna ja Grūbe nime all osa Aluliina lossipiirkonnast. Rootsi-Poola sõja järel langes see valdus Rootsile. Kuningas Gustav II Adolf läänistas lossipiirkonna hilisemale feldmarssalile, Rootsi riiginõunikule ja Liivimaa kindralkubernerile Gustaf Horn af Björneborgile (1592−1657). 1681. aastal eraldati omaette mõisaks Vastse-Laitsna (Neuer Laitzen).[3] XVII sajandi lõpul mõisad redutseeriti. 1688. aastal on seda nimetatud Aluliina kihelkonna redutseeritud mõisate nimekirjas.[4]

Vana-Laitsna riigimõisana

Freymanni suguvõsa aadlivapp. Vana-Laitsna oli XVIII sajandil pikka aega suguvõsa käes rendil

Hornid olid mõisa ilmselt juba varem ära pantinud. 1724. aastal oli selle pandi- ja rendivaldajaks kapteniproua Helmersen.[5] 1731. aastal rajati Vana- ja Vastse-Laitsna mõisa maadele Apekalnsi pastoraat. Järgnevalt said valduse eluaegsele rendile (ad dies vitae) kindralmajor Reinhold Johann von Freymann (1680−1736) ja tema abikaasa Gerdruta von Freymann (sündinud Baltzer), keda on rendivaldajatele nimetatud 1735. aastal. Nende ajal eraldati Vana-Laitsnast Romeškalnsi ja Vastse-Laitsna mõis, mis doneeriti vastavalt 1744. ja 1747. aastal.

Vastse-Laitsna

Keisrinna Jelizaveta doneeris Vastse-Laitsna alad krahv Vorontsovile. Too müüs mõisa juba samal aastal parun Johann Gottlieb von Wolffile. Too pärandas mõisa koos Repjekalnsi mõisaga oma vennapojale, kelle nimeks oli samuti Johann Gottlieb. Tema pärandi jagamisel sai need mõisad endale Joseph Otto Albert von Wolff.[6] Aastal 1857 sai Vastse-Laitsna mõisast koos Repjekalnsi ja Lūši mõisadega fideikomiss, mis läks Stephan Woldemar Gottlieb von Wolffi omandisse.[7]

Mõisa suurus

Bienenstammi andmetel oli mõisa suurus 1816. aastal 28 ja 7/8 adramaad, sellele allus 1007 mees- ja 1395 naishinge.[8]

Aastal 1627 oli Vana-Laitsna, Māriņkalnsi ja Vastse-Laitsna mõisade suurus kokku 39 ja 1/2 adramaad, sellest 31 ja 1/2 adramaad oli haritavat maad. Aastal 1641 oli mõisadel adramaid 33 ja 5/6. Aastal 1688 kuulus Vastse-Laitsna mõisale koos Māriņkalnsi mõisaga adramaid 15, aastal 1734 aga 31 ja 5/8. Aastal 1758 oli mõisade suurus 37 ja 7/8 adramaad. Aastal 1823 oli mõisa suurus 29 ja 3/4 adramaad.[9] Aastal 1832 oli mõisal 28 ja 2/20 adramaad maad, aastal 1881 oli adramaid 11 ja 34/80, lisaks allus mõisale 36 ja 46/80 adramaad mõisale kuuluvate talude valduses.[10]

1920. aastal kuulus Vastse-Laitsna mõisale ja selle Kalnsi ja Evalda karjamõisadele 3076,35 hektarit maad.[11]

Mõisaansambel

Sealset mõisakompleksi asuti rajama XVII sajandil. 1789. aastal valmis sealne härrastemaja, mis on tänapäeval säilinud vaid osaliselt, kuna suurem osa sellest lammutati 1930. aastatel ja selle ehitamiseks kasutatud kivid müüdi maha.[12] Selle säilinud osa on muinsuskaitse all.[13] 1860. aastal valmis mõisa omanike Wolffide rahulasse püstitatud muinsuskaitse alune kabel, mida restaureeriti 1992. aastal.[14] Riikliku kaitse all on Jaunlaicene mõisa hoonetekompleks [15] ja sellest veel park,[16] ait,[17] tall,[18] kabel,[19] mõisavalitseja maja,[20] majapidamishoone[21] ja teine majapidamishoone, kus asub mõisa muuseum.[22] Regionaalse kaitse all on mõisale kuulunud jahiloss, mis jääb tänapäeval Hopa valda.[23]

Mõisakompleksi juurde rajati ka tiikidega park, kus kasvab 25 liiki puid. Looduskaitse all on kaks mõisa pargis kasvavat pärna, tamm, sanglepp ning saar.[24]

Pildid

Vaata ka

Viited

  1. ↑ Materialen zur Kirchengechichte, E. H. von Busch lk. 549.
  2. ↑ Baltisches historisches Ortslexikon. Teil II. Lettland (Südlivland und Kurland). Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1990, lk 320.
  3. ↑ Baltisches historisches Ortslexikon. Teil II. Lettland (Südlivland und Kurland). Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1990, lk 321.
  4. ↑ LVVA, f. 7348, n. 1, s. 55, L 13.
  5. ↑ EAA, f. 2057, n. 1, s. 110, L 132.
  6. ↑ Hagemeister, Heinrich von. Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen´s Buchhandlung, 1836, lk 262.
  7. ↑ Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 380.
  8. ↑ Bienestamm, H. von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 278.
  9. ↑ Hagemeister, Heinrich von. Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen´s Buchhandlung, 1836, lk 261.
  10. ↑ Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 379.
  11. ↑ Latviešu konversācijas vārdnīcas VII sējuma 14178-14180 slejas. Rīga: 1931.-1932.
  12. ↑ Zudusī Latvija
  13. ↑ Kungu mājas gala spārns
  14. ↑ Zudusī Latvija
  15. ↑ Jaunlaicenes muižas apbūve
  16. ↑ Parks
  17. ↑ Klēts (veļas māja)
  18. ↑ Stallis
  19. ↑ Kapliča
  20. ↑ Pārvaldnieka māja
  21. ↑ Saimniecības ēka
  22. ↑ Saimniecības ēka
  23. ↑ Jaunlaicenes muižas medību pils un dzirnavu paliekas
  24. ↑ Latvijas īpaši aizsargājamām dabas teritorijām dabas datu pārvaldības sistēmā OZOLS

Välislingid

allikas: http://et.wikipedia.org/wiki/Vastse-Laitsna_m%C3%B5is