Tänaseks arvan, et ühiskonnas on liiga palju mingisugust hüpermaskuliinsust. See ongi vist sellepärast, et inimesi on niimoodi kasvatatud. Osadel on lausa haiglane arusaam meheks olemisest. Tegelikult ei pea olema karnivoordieedil, sõitma bemmiga ja viina paugutama, et olla mees. Paraku on iiga suurel osal inimkonnast üsna kehv arusaam ja kuvand sellest.
Ma tooksin välja ka grupisurve ja kuuluvustunde: tuleb õppida endale kindlaks jäämist. Grupisurvele on kõigil raske vastu panna, aga ma usun, et lõppude lõpuks peaks inimene kuulama oma sisetunnet, oma südant. Tuleb leida enda ümber need inimesed, kelle seltsis saad olla sina ise ja tunda, et kuulud kuhugi. Võib-olla seisnebki meheks olemine eelkõige julguses jääda iseendaks.
Samavõrd tähtis on rääkida ka vaimse tervise teemadel, eriti mehena. Me peaksime julgema rääkida oma tunnetest ja kogemustest. Sageli hakkavad asjad paranema just siis, kui neisse õigesti suhtuda.
