Ērmaņi mõis

Ērmaņi kihelkonna mõisad 1904. aasta kaardil. Väljavõte kaardilt "Wegekarte des Walkschen Kreises mit den Kirchspiels- und Gutsgrenzen" (1904). Mõisa valdused on kaardil tähistatud numbriga 31

Ērmaņi mõis (saksa keeles Knöringsfeld, varem Hermannshof, läti keeles Ērmaņu muiža) oli rüütlimõis Liivimaal Valga kreisis Aluliina kihelkonnas. Praeguse haldusjaotuse järgi asub Lätis Alūksne piirkonnas Maliena vallas.

Ajalugu

Ērmaņi mõisat on esmamainitud XVII sajandil. Algselt oli tegu riigimõisaga. Tegemist on osaga valdusest, mille keisrinna Jelizaveta Petrovna aastal 1753 koos teiste ümbruskonna mõisadegaoma kantslerile krahv Mihhail Vorontsovile kinkis. Too sinna aga kunagi elama ei asunud, ja nii müüs ta mõisa juba 1744. aastal Otto Hermann von Vietinghoff-Scheelile. Temalt päris selle tema poeg, salanõunik Burchard Cristoph von Vietinghoff, kes valduse tükikaupa ära müüs, jättes Aluliina kihelkonnast endale vaid linnusemõisa ja Kalniena mõisa.[1] Aastal 1834 ostis Alexander Vietinghoff mõisa koos Mālupe mõisaga 73 400 rubla eest teistelt pärijatelt välja. Aastal 1872 ostis mõisa 210 000 rubla eest Clemens Wolff. Toona oli sisuliselt tegemist Aluliina mõisa kõrvalmõisaga. 1872. aastal (teistel andmetel 1874) ostis mõisa (ja ka Jaunanna ning Vecanna mõisad) 377 000 rula eest Constantin von Knorring.[2] Toona kasutati mõisa kohta ka rööpnime Knöringsfeld. 1903. aastal ostsid mõisa Delwigid, nende kätte jäi see kuni võõrandamiseni.

Mõisa suurus

Bienenstammi andmetel oli Aluliina mõisa ja selle kõrvalmõisade, sealhulgas ka Ērmaņi mõisa kogusuurus 1816. aastal 23 ja 5/8 adramaad, neile mõisatele allus 2011 mees- ja 2182 naishinge.[3]

Aastal 1823 oli Ērmaņi mõisa suurus 8 ja 9/10 adramaad. Aastal [4] Ka aastal 1832 oli mõisal 8 ja 9/10 adramaad maad, aastal 1881 oli adramaid 2 ja 19/80, lisaks allus mõisale 10 ja 25/80 adramaad mõisale kuuluvate talude valduses.[5]

Agraarreformi ajal 1920. aastal kuulus Ērmaņi mõisale 314 hektarit maad.[6]

Mõisaansambel

Ērmaņi mõisa peahoone 2018. aastal

Mõisa klassitsistlik peahoone valmis 1823. aastal, mil mõis kuulus Christoph Burchard von Vietinghof-Scheelile. Peahoone on puidust, fassaadi ehib sammastega portikus, mille kohal on väike tornike. Pärast võõrandamist kuulus hoone Alfrēds Prauliņšile, Nõukogude ajal hoone riigistati. Algul asus hoones meierei, hiljem rajati sinna aga korterid. Häärber on arhitektuurimälestisena riikliku kaitse all.[7]

Mõisa juures kasvab looduskaitsealune Ērmaņi tamm.[8]

Karjamõisad

1816. aastal allus mõisale üks karjamõis: Ponkull.

Viited

  1. ↑ Hagemeister, Heinrich von. Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen´s Buchhandlung, 1836, lk 253-254.
  2. ↑ Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 365-366.
  3. ↑ Bienestamm, H. von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 279.
  4. ↑ Hagemeister, Heinrich von. Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen´s Buchhandlung, 1836, lk 253.
  5. ↑ Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 364-365.
  6. ↑ Latviešu konversācijas vārdnīcas XIII sējuma 25553-25554 slejas. Rīga: 1935.-1936.
  7. ↑ "Valsts kultūras pieminekļu aizsardzības inspekcija". Originaali arhiivikoopia seisuga 22. juuni 2019. Vaadatud 22. juunil 2019.
  8. ↑ Latvijas īpaši aizsargājamām dabas teritorijām dabas datu pārvaldības sistēmā OZOLS

Kirjandus

  • Sakk, Ivar. Läti mõisad. Reisijuht. Tallinn: EVG Print, 2006. Lk 104.

Välislingid

allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/%C4%92rma%C5%86i_m%C3%B5is