71-aastane soome naine Anja on kannatanud sünnitustüsistuste all üle 30 aasta. Pärast seda, kui seda teemat kajastati, rääkis Yle-le sünnitustüsistustest üle saja naise.

Aasta oli 1985, kui Anja sünnitas Helsingi Kätilöopisto haiglas oma poja.

Sünnitus ei läinud plaanipäraselt. Laps ei tulnud välja ja sünnitust kiirendati ravimite abil. Sünnituse ajal sai Anja tõsise rebendi. Rebend ulatus pärasooleni.

Peaarst kinnitas naisele, et ta paraneb. Püsivaid kahjustusi ei jää, lubas ta.

„Ta ütles, et kõik läheb hästi. Aga ei läinud,” ütleb Anja.

Yle kajastas sünnitustüsistuste teemat veebruaris. Dokumentaalfilm „Sünnitusel kahjustada saanud” teatas, et mitu Soome naist on pöördunud raviks Rootsi. Seal parandatakse sünnitustüsistusi operatsiooniga rutiinsemalt kui Soomes.

Pärast seda rääkis ligi 140 naist Yle-le oma kogemustest.

Naisi ühendab see, et nad on sünnituse ajal vigastada saanud ja neil on olnud raskusi ravi saamisega.

Sünnitustraumad võivad muuhulgas põhjustada avatuse ja rõhu tunnet alakõhus, urineerimis- ja roojamisprobleeme ning valu või tundlikkuse puudumist vahekorra ajal.

Anja sünnitustraumad hakkasid teda rohkem häirima paar aastat pärast sünnitust. Tal on endiselt raskusi roojamisega ja ta peab iga päev käega väljaheidet eemaldama.

Ma ei tea kedagi teist, kellel see probleem oleks. Sellest ei räägita palju, isegi mitte naiste seas. See on tabu, sõnab ta.

Ta tahab avameelselt rääkida sellest, mis tunne on sünnitustraumaga elada.

Asja kellegagi jagamine võib asja lihtsamaks teha ja anda julgust rääkida. Võib-olla leiate kellegi teise samas olukorras, kellega saate kogemusi jagada ja võrrelda, märgib ta.

Ka teised naised on Yle-le öelnud, et sünnitustüsistuste sümptomid on tekitanud häbitunnet.

Naiste kommentaarid avaldatakse anonüümselt, kuna need sisaldavad tundlikku terviseinfot. Toimetusele on nende isikud teada.

Üks naine kirjutab, et ta on 17 aastat kannatanud sooleprobleemide käes. Ta pole julgenud nende pärast abi küsida.

Paljud naised on oma kaebustega arstilt abi otsinud. Mitmele neist oli öeldud, et defekte pole ja et alakeha näeb normaalne välja. Paljud on asja sinnapaika jätnud.

56-aastasele naisele, kes Yle-ga ühendust võttis öeldi, et tema alakeha normaliseerub. Seda aga pole juhtunud.

Teised ütlevad, et nad pole pärast sünnitustraumat avatuse ja valu tõttu saanud seksida. Nii kirjeldab seda 34-aastane naine:

Mul pole tuju seksida. Tunnen, nagu mu alumine hääl oleks moonutatud ja saan seda tunnistada alles nüüd, aastaid hiljem. See on loomulikult mõjutanud minu minapilti naisena, võtnud ära minu enesehinnangu ja tekitanud minus kurbust. Ma ei kaalu enam laste saamist.

Naine ütleb, et teda uurinud günekoloog soovitas tal rohkem seksida.

Mõned kirjeldavad, kuidas nende alakeha välimus on pärast sünnitust muutunud, mis on mõjutanud nende suhteid ja enesehinnangut.

Paljud naised oleks soovinud, et nad oleksid enne sünnitust sünnitustraumade ohtudest teadlikud olnud. Nad on pettunud, et traumade põhjustatud sümptomitest avalikult ei räägita.

Oli üsna šokeeriv lugeda ja mõista, et neid probleeme oleks saanud ära hoida, mitte ainult pisendada. Kõik need probleemid on tekkinud sünnituse tagajärjel, aga neist on vaikitud. Mind on otse naeruvääristatud ja alahinnatud. Mulle on antud ainult trennijuhiseid, räägib üks 57-aastane naine.

Üks naine ütleb, et ta kannatab sooleprobleemide, uriinipidamatuse ja prolapsi all.

Ma ei saa hüpata ega järsku täie jõuga karjuda, sest siis pissin püksi. Soole tühjendamine on probleem, aga ma olen sellega harjunud. Olen tundnud end täiesti üksikuna, räägib 35-aastane naine.

Sünnitustüsistuste korral on abi saadaval. Neid saab parandada ka operatsiooniga.

Günekoloog Kia Lampi räägib sotsiaalmeedias muuhulgas menopausist ja sünnitustraumadest. Oma praktikas kohtub ta nende all kannatavate naistega.

Paljud tunnevad, et raseduse ja sünnituse ajal hoolitsetakse nende eest hästi, kuid pärast seda keerleb kõik lapse ümber, sõnab ta.

Ta leiab, et sümptomeid on pikka aega peetud naise elu osaks pärast sünnitust ja traumadest vaikitakse, sest naisi ei taheta vaginaalse sünnituse ees hirmutada.

Lampi sõnul on oluline, et naised saaksid oma sümptomite kohta selgituse, et nad ei arvaks, et on midagi valesti teinud või et nad on kuidagi alaväärsemad.

Anjale on arst öelnud, et tema tüsistusi ei tohiks opereerida. Talle on öeldud, et operatsioon võib põhjustada raskusi roojamisega.

Tänaseks on ta leppinud eluga tüsistuste põhjustatud piirangutega.

Näiteks ei reisi ta enam välismaale, sest tualetitoimingud nõuavad aega ja hoolikat planeerimist.

Ta on endiselt pettunud oma günekoloogis, kes tema sõnul ei võtnud tema ravi tõsiselt.

Olen ikka veel veidi vihane, sõnab ta.

#wpdevar_comment_1 span,#wpdevar_comment_1 iframe{width:100% !important;} #wpdevar_comment_1 iframe{max-height: 100% !important;}

Loe allikast edasi