Staatiline universum
Staatiline universum ehk staatiline mudel on kosmoloogiline mudel, milles universum on nii ruumiliselt kui ka ajaliselt lõpmatu ning ruum ei paisu ega kahane. Sellisel universumil puudub nn ruumiline kõverus; see tähendab, et see on "tasane" või eukleidiline.
Staatilise lõpmatu universumi pakkus esimesena välja 16. sajandi inglise matemaatik ja astronoom Thomas Digges.[1]
1917. aastal pakkus Albert Einstein oma artiklis "Kosmologische Betrachtungen zur allgemeinen Relativitätstheorie" ("Kosmoloogilised kaalutlused üldises relatiivsusteoorias") välja ajaliselt lõpmatu, kuid ruumiliselt lõpliku mudeli – staatilise igavese universumi – oma eelistatud kosmoloogilise mudelina.
Pärast seda, kui ameerika astronoomid Vesto Slipher ja Edwin Hubble avastasid galaktikate punanihke ja nende kauguse vahelise lineaarse seose, tõlgendas Belgia astrofüüsik Georges Lemaître seda universumi universaalse paisumisena.
Einsteini universum
Pikemalt artiklis Einsteini universum
1917. aastal lisas Albert Einstein oma üldrelatiivsusteooria võrranditesse positiivse kosmoloogilise konstandi, et neutraliseerida gravitatsiooni ligitõmbavat mõju tavaainele, mis vastasel korral põhjustaks staatilise, ruumiliselt piiratud universumi kokkuvarisemise või igaveseks paisumise.[2] Seda universumi mudelit hakati nimetama Einsteini staatiliseks universumiks.
Viited
- ↑ Pogge, Richard W. (February 24, 2014). "Essay: The Folly of Giordano Bruno". astronomy.ohio-state.edu. Retrieved 3 April 2016. Bruno is often credited with recognizing that the Copernican system allowed an infinite Universe. In truth, the idea that a heliocentric description of the solar system allowed (or at least did not rule out) an infinite Universe was first proposed by Thomas Digges in 1576 in his A Perfit Description of the Caelestial Orbes, in which Digges both presents and extends the Copernican system, suggesting that the Universe was infinite.
- ↑ Einstein, Albert (1917). "Kosmologische Betrachtungen zur allgemeinen Relativitätstheorie". Sitzungs. König. Preuss. Akad.: Sitzungsb. König. Preuss. Akad. 142–152.