Rahukohus oli Venemaa keisririigis ja hiljem ka mujal (sh Eestis) olnud ainuisikuline (rahukohtunik) esimese astme kohus.^[1]

Rahukohtu moodustanud rahukohtuniku ülesannete hulgas olid väiksema tähtsusega tsiviil-, kriminaal- ja administratiivasjad.^[1]

Rahukohtunikud määrati ametisse Venemaa keisririigi justiitsministri poolt. Eesti alal moodustati viis rahukohtu ringkonda: Tallinn-Haapsalu, Rakvere-Paide, Pärnu-Viljandi, Tartu-Võru ja Saaremaa. Eestimaa Liivimaa kubermangu Võnnu-Valga Rahukohtu ringkond hõlmas ka hilisemaid Läti alasid. Rahukohtu ringkond jagunes jaoskondadeks, kus tegutsesid sinna määratud rahukohtunikud. Justiitsminister võis määrata igas rahukohtu ringkonnas ametisse ka lisa-rahukohtunikke, abistamaks ja asendamaks rahukohtunikke ning rahukohtu üldeesmärke silmas pidades ka au-rahukohtunikke.

Rahukogu järelevalvele allusid Balti kubermangudes aastatel 1889–1917 tegutsenud teise astme kohus, ülemtalurahvakohus. Ülemtalurahvakohtu otsuste peale kassatsiooni korras edasi kaevata Rahukogule. Ülemtalurahvakohtu ülesandeks oli läbi vaadata edasikaevatud vallakohtu otsuseid^[1], hagide lahendamine tsiviilasjades, kus nõue ületas 15 rubla; nõuded, mida ei saanud hinnata (nt rikutud omandi taastamise asjus või servituutide kasutamisse puutuvad kaasused); hagide lahendamine kriminaalkaristuste korral, kui oli määratud rahatrahv (üle 5 rubla) või rahatrahvi asemel oli määratud vähemalt kolmepäevane arest.

Eesti kohtusüsteemis oli rahukohus aastani 1935, mil rahukohtunikud nimetati ümber ringkonnakohtu jaoskonnakohtunikeks^[1] ja senised rahukogud nimetati ringkonnakohtuteks.

• Eesti kohtusüsteem: Rahukohus-Rahukogu-ringkonnakohus