Puupuhkpillid
Puupuhkpillid ehk puupillid on puhkpillid ehk aerofonid, mille algseks ajalooliseks valmistamise materjaliks on puit. Tänapäeval kasutatakse puupuhkpillide ehitamisel puidu kõrval või sellele lisaks metalli, elevandiluud või tehismaterjale.
Ehituslikult kujutab puupuhkpill endast aukudega toru, mille otsas olevasse huulikusse puhudes tekib õhu võnkumisel heli. Torus olevaid auke sõrmede või klappidega avades ja sulgedes saab muuta helikõrgust. Klarnetil on ühekordne, oboel ja fagotil aga kahekordne lesthuulik. Flöödil on aukhuulik.
Klassikalise sümfooniaorkestri koosseisu kuuluvad flööt (flauto), oboe (oboe), klarnet (clarinetto) ja fagott (fagotto). Sümfooniaorkestri puupuhkpillide seas on kõrgeima helikõrgusega pikoloflööt ja madalaima helikõrgusega kontrafagott. Puupuhkpillide rühma kuuluvate instrumentide diapasoon katab peaaegu kogu klaveri diapasooni.
Puupuhkpillidele iseloomuliku mängutehnika tõttu loetakse puupuhkpillide hulka ka saksofon, ehkki saksofone valmistatakse messingist.[1]
Puupuhkpillide kõlavärv on vaskpuhkpillidest mahedam ja pehmem, aidates sellega orkestris liita erinevaid pillirühmi.