Ninaahvi süstemaatika pole päris selge, osa autoreid liigitavad ninaahvidel ühe alamliigi ja osa autoreid kaks alamliiki^[1]:

• Nasalis larvatus larvatus (Wurmb, 1787)
• Nasalis larvatus orientalis (Chasen, 1940).

Nad elavad Kalimantani saare teatud piirkondades ja eelistatult kuni 20-isendiliste salkadena, kuid leidub ka eraklikke isasahve.

Ninaahve loetakse keskmise suurusega ahvideks. Emased on isastest poole kergemad (7–11 kg) ja lühemad. Tüvepikkus on ninaahvidel 55–75 cm ning sabapikkus 66–75 cm.^[2]

Värvus on varieeruv – pead ning õlgu ja selja ülaosa kattev karv võib olla tumedam (näiteks telliskivipunane) kuid muudel kehaosadel hallikas. Nägu on ninaahvidel roosakaspruun, poegadel helesinine.

Mõlemale sugupoolele on iseloomulik suur etteulatuv kõht.

Ujuvad vabalt.

Ninaahvid on valdavalt taimetoidulised. Vangistuses eelistavad kodusaarel kasvavaid taimi süüa.

Käitumiselt üsna rahulikud, kuid vajadusel kaitsevad ennast hammaste ning küünistega.

Suguküpsus saabub emasahvidel 5. ja 7. eluaasta vahel, isasahvidel hiljem. Tiinus kestab 166 kuni 200 päeva. Emasahvid imetavad poegi kuni 7 kuud.

Ninaahvid on nimetuse saanud üsna suure etteulatuva nina järgi. Emastel on nina väiksem, kuid isastel on nina suur (kuni 10 cm pikkune) ning lausa ripub suu kohal.^[2]

Pärismaalased kutsuvad neid ka "valgeteks meesteks" (osalt suure kõhu tõttu).

• Sissekanne ITIS-es
• Sissekanne IUCN-is
• Sissekanne NCBI-s
• Sissekanne saidil Wikispecies
• Don E. Wilson, DeeAnn M.Reeder, Mammal Species of the World, 3. trükk. Veebiversioon (vaadatud 29.11.2013) (inglise keeles)
• Gron KJ. 2009 February 25., Primate Factsheets: Proboscis monkey (Nasalis larvatus) Taxonomy, Morphology, & Ecology, Veebiversioon (vaadatud 29.11.2013) (inglise keeles)
• Sharon Gursky-Doyen, Jatna Supriatna,Indonesian Primates, Springer Science, 2010, 12.peatükk, lk 217 – 233, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 29.11.2013) (inglise keeles)

Selles artiklis on kasutatud prantsuskeelset artiklit fr:Nasalis larvatus seisuga 29.11.2013.