Lehitu pisikäpp
| Lehitu pisikäpp | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Katteseemnetaimed Angiospermae |
| Klass |
Üheidulehelised Monocotyledon |
| Selts |
Asparilaadsed Asparagales |
| Sugukond |
Käpalised Orchidaceae |
| Perekond |
Pisikäpp Epipogium |
| Liik |
Lehitu pisikäpp |
| Binaarne nimetus | |
|
Epipogium aphyllum | |
Lehitu pisikäpp (Epipogium aphyllum) on käpaliste sugukonda pisikäpa perekonda kuuluv taimeliik.
Ta on Eestis arvatud I kaitsekategooriasse (seisuga 2012).[1] Eesti Orhideekaitse Klubi valis lehitu pisikäpa Eesti 2019. aasta orhideeks.[2]
Nimetus
Nime autor on Olof Swartz. Liigi epiteet tähendab lehitu.[1] Linnaeuse pandud nimi on Satyrium epipogium. Praegune teaduslik nimi pärineb F. W. Schmidtilt.[1] Varasemad eestikeelsed nimetused on leheta habekäpp ja punase kannusega käpp.[1] Ingliskeelne nimetus on ettearvamatu leviku tõttu ghost orchid (kummitusorhidee).[3][4]
Botaaniline kirjeldus
Varem peeti lehitut pisikäppa saprofüüdiks. Tegelikult on ta obligaatne mükoheterotroof (epiparasiit), kes saab toitaineid mükoriisavõrgustikest, mida moodustavad kandseened, kes omakorda on sümbioosis mitmesuguste okaspuudega.[viide?] Nad kasvavad maa alla peituvalt varrelt, millel pole klorofülli ja millel on efemeersed lehed, mis on soomused.
Maapinnale ilmub ta vaid nädalaks-paariks suve teisel poolel, sedagi mitte igal aastal. Õitsvaid taimi on leitud tavaliselt juuli viimasest kolmandikust augusti esimese pooleni. Ühe varre kohta on tavaliselt 1–4, harva ka viis õit, mille ülespoole hoidev huul on valkjas ning lillakaspunase või roosaka mustriga, teised õiekattelehed aga kollakat tooni. Õied on küllaltki suured, läbimõõt võib ulatuda üle kahe sentimeetri. Vars on pruunikaskollane kuni beez, pooleldi läbikumav ning seest õõnes. Taime kõrgus jääb tavaliselt 10–12 sentimeetri juurde või isegi alla selle, harvadel juhtudel võib ulatuda 30 sentimeetrini.[5]
Kasvukoht ja levila
Lehitu pisikäpp kasvab pöögi-, tamme-, männi- ja kuusemetsades aluselises pinnases. Eestis eelistab varjurikkaid tihedaid niiskeid kuusikuid (salumetsi ja lodumetsi), kus kasvab ka haaba ja leppa.[3][1]
Lehitul pisikäpal on väga lai levila, mis ulatub läänes Hispaaniani, põhjas Põhja-Aasiani, idas Kamtšatkani ja lõunas Himaalajani.[6][7] Suurbritannias peeti liiki väljasurnuks, kuid siis leiti teda taas.[viide?] Taim on paljudes kohtades nii range kaitse all, et teda ei tohi isegi teaduslikuks uurimiseks kasvukohalt eemaldada ega häirida.[8]
Eestis on pisikäpp hajusa levikuga, umbes pooled senistest leiukohtadest asuvad Ida-Virumaal.[3] Lehitu pisikäpp on ettearvamatu levikuga. Paljudes kasvukohtades on teda nähtud ainult üks kord.[9] Teadaolevast kasvukohtadest ei pruugita teda enam leida, kuid ta võib mitme aasta pärast mõne meetri kauguselt välja ilmuda. Kuigi viimasel kümnendil on avastatud mitu uut leiukohta ja tehtud paar taasleidu, tuleb ta meil kindlasti lugeda väga haruldaste ja isendipõhist kaitset vajavate liikide hulka. [1]
Viited
- 1 2 3 4 5 6 bio.edu.ee
- ↑ Lehitu pisikäpp (Epipogium aphyllum) – Eesti Orhideekaitse Klubi valitud 2019. aasta orhidee
- 1 2 3 bio.edu.ee
- ↑ bio.edu.ee
- ↑ "Aasta orhidee – Eesti Orhideekaitse Klubi". Vaadatud 21. novembril 2025.
- ↑ Altervista Flora Italiana, Epipogio, Ghost Orchid, Epipogium aphyllum
- ↑ Flora of China, v 25 p 208, 裂唇虎舌兰 lie chun hu she lan, Epipogium aphyllum
- ↑ Melanie Roy, Takahiro Yagame, Masahide Yamato, Koji Iwase, Christine Heinz, Antonella Faccio, Paola Bonfante & Marc-Andre Selosse. Ectomycorrhizal Inocybe species associate with the mycoheterotrophic orchid Epipogium aphyllum but not its asexual propagules. – Annals of Botany, 2009, kd 104, nr 3, lk 595–610.
- ↑ Juliette Jowit. Ghost orchid comes back from extinction., The Guardian, 8. märts 2010.
