Kaubaalus (ingl. pallet) on puidust, plastist, metallist või muust materjalist valmistatud kauba veo ja käsitsemise platvorm (ühik), mida saab tõstuki tõstekahvlite abil tõsta, teisaldada ja laoriiulitel hoiustada. Kaubaalus on kauba käsitsemist ja hoiustamist hõlbustav vahend, mis võimaldab kaupade mehhaniseeritud peale- ja mahalaadimist ning hoiukohta paigutamist ja hoiukohast võtmist tõstukiga.

Kaubaalust määratletakse kui pakendi üht liiki, sest see täidab materjalide ja kaupade edasitoimetamisel tarneahelas üldjuhul samu funktsioone kui muud pakendid. Kaubaalus võimaldab tootjal ja laopidajal pakendites toodete efektiivset paigutamist horisontaalsete kihtide kaupa ja kauba kinnitamist kaubaaluse külge.^[1]

Kaubaaluseid toodetakse üldjuhul kahes kvaliteedi- ja hinnaklassis: ühekordseks kasutamiseks ja korduvkasutamiseks.

Ühekordselt kasutatavad kaubaalused peavad vastama järgmistele tingimustele:

• peavad olema suhteliselt odavad;
• peavad olema valmistatud väikese materjali- ja tööjõukuluga;
• peavad olema kergesti utiliseeritavad;
• peavad olema vastupidavad.^[1]

Korduvkasutusega kaubaalustele kehtivad järgmised nõuded:

• peavad olema tugeva konstruktsiooniga ja vastupidavad, et neid oleks võimalik kasutada erinevate kaupade veoks ja hoiustamiseks korduvalt, pikema perioodi (mõne aasta) jooksul;
• peavad olema valmistatud täpses mõõdus ja kvaliteetsest materjalist, et neid oleks mugav tõstukitega käsitseda;
• peavad olema sellise konstruktsiooniga, mis võimaldab neid käsitseda erinevat tüüpi kahveltõstukitega.^[1]

Ühekordse kasutusega kaubaalus (ingl. one-way pallet) on enamasti sertifitseeritud kaubaaluse mõõtudega, mittekvaliteetset, okslikust, poomkandiga või kantimata ja hööveldamata laudadest valmistatud kaubaalus, mis on ette nähtud kauba tarnel ühekordseks kasutamiseks. Kaubaaluste maksumus sisaldub kauba hinnas ja need kuuluvad pärast kasutamist utiliseerimisele. Kauba ladustamine ühekordselt kasutatavate kaubaalustega on lubatud üldjuhul ainult laoriiulite põrandakohtadel, mitte kõrgematel riiulikorrustel.^[1]

Korduvkasutusega kaubaalus (ingl. reusable pallet) on väikeste kuludega toodetav, kaubaaluste sertifitseerimis- ja kvaliteedinõuetele mittevastav (osaliselt vastav), kuid piisavalt tugeva konstruktsiooniga kaubaalus, mida on võimalik kasutada tarnetsüklites korduvalt. Kauba hoiustamisel on lubatud sertifitseerimata kaubaaluseid kasutada ainult laoriiulite põrandakohtadel.^[1]

Sertifitseeritud kaubaalus (ingl. certified pallet) on korduvkasutusega, kindlaksmääratud materjalist, kindlaksmääratud mõõtudega, tehnilistele ning kvaliteeditingimustele vastav, litsentseeritud tootjate poolt valmistatud ja kindlaksmääratud nõuetele vastavalt märgistatud kaubaalus. Eestis kasutatakse sertifitseeritud kaubaalustest enim EPAL/EUR ja CHEP märgistusega kaubaaluseid.^[1]

Kaupu eksportivad tootjad kasutavad enamasti ühekordse kasutusega aluseid. Kuna need kaubaalused on suhteliselt odavad, ei müüda neid kauba saajale. Kauba saatmisel standardalusel lisatakse kaubaaluste maksumus üldjuhul arvele, kauba saaja tasub nende eest ning saab ühtlasi aluste omanikuks. Korduvkasutusega aluseid kasutatakse eelkõige riigisisestel vedudel ja kohalikuks tarbimiseks toodetud kauba ladustamisel.^[1]

Kaubaaluste kasutamine võimaldab muuta laadimistöö ja kaupade hoiustamise efektiivseks. Kaubaaluste kasutamine erinevate logistikatoimingute teostamisel on tänapäeval pigem eeldus kui vajadus. Aluste kasutamine kaupade transportimisel, käsitsemisel ja hoiustamisel on üldjuhul kiireim ja odavaim lahendus. On tehtud tööaja mõõtmisi, mille käigus on saanud selgeks, et lahtise tükikauba laadimine veoühikult ilma alusteta ja ümberlaadimine alustele (hoiuühikute koostamine) on keskmiselt kuus korda aeganõudvam võrreldes sellega, kui kaup on veovahendi või veoühiku lastiruumis alustel. Sama kehtib kauba pealelaadimise kohta.^[1]

Kaubaaluste kasutamine:

• võimaldab transportida ja käsitseda kaupu kompaktsena;
• võimaldab kasutada erinevaid, kaubaalusest väiksemaid pakkeühikuid (rühmapakendeid);
• aitab kaitsta kaupa vigastamise eest.^[1]

Standarditud kaubaaluste kasutamine võimaldab tõhusalt täita veoki koormaruumi ja saavutada selle rahuldava täituvuse ning mõõdukad veokulud pakkeühiku kohta. Samuti vähendab kaubaaluste kasutamine veoprotsessi käigus kaupade liikumahakkamise võimalusi koormaruumis ja välistab veose raskuskeskme nihkumise.^[1]

Kaubaaluste kui kauba järele puudub iseseisev, sõltumatu nõudlus. Vajadus kaubaaluste nagu ka muude pakendite ja veoühikute järele on tuletatud nõudlus, mis tuleneb vajadusest käsitseda ja transportida kaupu efektiivselt ja kompaktsena. Vajadus kaubaaluste järele on analoogiline vajadusega erinevate veoühikute ja korduvkasutusega pakendite, peamiselt erinevat tüüpi konteinerite järele.^[1]

Kauba omanikel ja valdajatel puudub üldjuhul soov osta aluseid ja müüa neid edasi koos kaubaga või eraldi. Kaubaaluste ostmine koos kaubaga on ettevõttele täiendav kulude allikas, millest soovitakse üldjuhul hoiduda. On ilmselge, et ettevõtetel, kel on vajadus kasutada kaubaaluseid oma põhitegevuses, tekivad nendega opereerimisel täiendavad kulud. Kaubaaluste kasutamisest põhjustatud kulud lisatakse üldjuhul kauba müügihinda ja need suunatakse sel viisil edasi lõpptarbijaile.^[1]

Võimaldamaks laadida alustele ilma pakendita tooteid ja kaitsta neid transpordi käigus tekkida võivate vigastuste eest, valmistatakse kaubaalustele metallist ja puidust külgede kõrgendusi ehk kaubaaluste kraesid. Kaubaaluse krae (ingl. wood attachment farme) on kaubaalusele asetatav puidust kõrgendus. Kõrgenduse nurkades on metallist hinged, mis võimaldab neid kokku voltida ning ruumisäästlikult transportida ja hoiustada. Kaubaaluse kraesid saab paigutada üksteise otsa, mis võimaldab vedada kaubaalusel pakendamata kujul peenkaupa. Enim kasutatakse kõrgendusi kauba vedamisel EUR-tüüpi kaubaalustel.^[1]

Ühekordselt kasutatavad alused on liialt kallid selleks, et neid pärast kasutamist käibelt kõrvaldada, kuid samas pole need tihti isegi sedavõrd vastupidavad, et peaksid vastu ühe veotsükli. Standardalused aga lagunevad, määrduvad ja muutuvad kasutamise käigus ebasanitaarseks. On saanud tavapäraseks, et kaubaaluste vahetamise süsteemi kasutamisel antakse vedajale vanemad ja rohkem „kulunud“ kaubaalused ning endale jäetakse uuemad ning puhtamad alused. Standardne kaubaalus ringleb aastas 10–12 korda 6–8 aasta jooksul, ehk on kasutuses keskmiselt 60–90 korda enne utiliseerimist.^[1]

Kõige enam kasutatakse puidust valmistatud, kvaliteetsed ja sertifitseeritud kaubaaluseid. Need on tugevad ja vastupidavad, taluvad suuri koormusi ning on plast- ja metallalustest odavamad. Olulisteks puudusteks on aga vanemate kaubaaluste saastatus ja koost lagunemine. Eksportkaubaga riigist välja veetavad alused peavad läbima fütosanitaarse kuumtöötluse. Puidust kaubaaluseid kasutavad peamiselt ehitusmaterjalide tööstus, toiduainetööstus, kaubandus, metsa- ja masinatööstus.^[1]

Puidust kaubaaluste kasutamise tagamiseks kulub tohutus mahus metsamaterjali. Kui käsitleda aasta jooksul transpordis ja laonduses 100 000 puidust korduvalt kasutatavaid kaubaalust mõõtmetega 1200 x 800 mm arvestusega, et osa alustest puruneb käsitlemise käigus, osa ei tagastata jne, on kümne aasta jooksul vaja hankida aluseid juurde koguses, mille puhul kulub aluste valmistamiseks 9400 puud, kordkasutusega aluste puhul isegi aga 64 400 puud.^[1]

Kaubaalused peavad olema valmistatud kuivast puidust, mille niiskusesisaldus ei ületa 22%. Ringlemis- ja kasutusperioodi jooksul peaks jääma aluse materjali niiskusesisaldus allapoole 28%, sest puidu mehaanilised omadused hakkavad sellest niiskuse tasemest kõrgemal halvenema. Kuivast puidust kaubaalused on kerged. Kuiv puit hoiab ära ka naelte korrosiooni, kaitseb alusel olevat kaupa niiskuse eest, hoiab ära puidu nakatumise seeninfektsiooniga ja puiduhallituse tekkimise.^[1]

Juba antiikajal üritati ühtlustada laevadele laaditavate kaubaühikute mõõtmeid. Efektiivne kaubakäsitsemine sai aga tõelise impulsi alles teise maailmasõja ajal seoses vajadusega laadida laevadele, vagunitele ja veoautodele kiiresti ja efektiivselt miljoneid tonne erinevat sõjamoona ja -varustust.^[2]

Tööstuses ja laonduses kasutatav tõstuk oli 1930. aastatel algeline ja tehniliselt ebatäiuslik. Tõstukite kasutajaile sai selgeks, et puidust platvormi kasutamine on parim võimalus paljude väikeste kaubaühikute teisaldamiseks. Esimesed tõsteplatvormid kujutasid endast laudadest, alt põõnadega, naelte abil ühendatud puitkilpe. Allapoole jäävate põõnade kõrgus oli piisav, et oleks võimalik viia tõstekahvlid tõsteplatvormi alla. Platvormi peamiseks puuduseks raskete toodete tõstmisel oli selle vähene jäikus ehk laudadest põõnadega ühendatud aluse läbipaindumine. Taolist tõsteplatvormi peetakse kaasaegsete kaubaaluste eelkäijaks. Kaubaaluseid on algusest peale valmistatud puidust eelkõige seetõttu, et puit on enamikus maades kõige odavam selleks otstarbeks sobiv materjal.^[2]

Unifitseeritud kaubakäsitsemisest sai hakata kõnelema alles teise maailmasõja ajal. USA armee kasutas kindlaksmääratud mõõtmetega standardseid aluseid erinevate kaupade ja varustuse transpordil. Sõja lõppedes 1945. aastal tekkis militaarsetest kaubaalustest kümnetesse miljonitesse ulatuv ülejääk. Suur osa nendest alustest jäi pärast Vaikse ookeani saartel aset leidnud sõjategevust Austraaliasse. Austraalia valitsus otsis võimalusi aluste kasutamiseks ärilogistikas ja moodustas kaubaaluste ühisfondi Commonwealth Handling and Equipment Pool (CHEP). Sellega sai Austraaliast esimene riik maailmas, kes standardiseeris kaubaaluste mõõtmed.^[2]

Esimesed toidukaubanduses kasutusele võetud kaubaalused olid mõõtmetega 3,0 x 3,0 jalga (0,9 x 0,9 m) ja meretranspordis kasutatavad nn stividorialused suurusega 4,0 x 8,0 jalga (1,2 x 2,4 m). Veel 1960. aastate algul kasutasid ettevõtted väga erinevate suurustega kaubaaluseid ja riiuleid ning aluste mõõtmete standardiseerimine näis olevat võimatu.^[2]

Enne 1960. aastat valitses USA-s olukord, kus toiduainete jaotuse ahelates kasutati erinevate kaubaaluste hoiustamiseks eri mõõtmetega riiulisüsteeme. Kui aluste ja riiulisüsteemide standardimine näis olevat algul võimatu, siis mitmete erialaorganisatsioonide koostöö tulemusel leiti lõpuks, et kaubaaluste mõõtude ja riiulisüsteemide standardimine on teostatav, ning asuti kaubaaluste ja riiulite mõõtmeid ühtlustama. ^[2]

1960. aastate algul töötati General Foodsi initsiatiivil välja esimene standardne kaubaalus USA-s. Aluse mõõtmed olid 40 x 48 x 5,6 tolli (1016 x 1219 x 143 mm). Kuna kaubaalused valmistati kallist ja kõvast lehtpuidust, kaalusid need 32–35 kg ehk olid käsitsi tõstmiseks ülemäära rasked. Avaused küljelaudades võimaldasid tõsta alust kõigist neljast küljest. Tootjad, hulgimüüjad ja jaotuskeskused kohandasid oma riiulisüsteemid vastamaks nende standardsete kaubaaluste mõõtmetele. ^[2]

Varsti ilmnes aga probleem, et ligi pool USA kõvade puiduliikide saematerjali toodangust kasutati kaubaaluste valmistamiseks. Ka aluste hind oli suhteliselt kõrge. Kaubaaluste maksumuse ja kaalu vähendamiseks hakati tiheda ja kalli lehtpuu asemel kasutama okaspuu puitu ja odavamaid lehtpuu liike. Osa tootjaid hakkas kasutama õhemaid pealmisi laudu ja paigutas neid varasemast hõredamalt. ^[2]

USA-s ja paljudes muudes riikides on see kaubaaluste standard kasutusel ka tänapäeval. Meetermõõdustikku kasutavates riikides on tollimõõdus aluste asemel kasutusel kaubaalused mõõtmetega 1000 x 1200 x 144 mm. ^[2]

Alates 1952. aastast hakkas Šveitsi Riiklik Raudteekompanii (SBB) kasutama kaubaaluseid mõõtmetega 800 x 1200 mm raudteel osakoormate liikluses. 1961. aastal pandi tööle kaubaaluste vahetussüsteem Euroopa Kaubaaluste Ühisfondis (European Pallet Pool, EPP) EUR kaubamärgi all. EUR kaubamärk on kaitstud rahvusvahelise ja Euroopa ühenduse kaubamärgina alates 1977. aastast. Selle omanik on Rail Cargo Austria (RCA). ^[2]

1991. aastal asutati Saksamaal Euroopa Kaubaaluste Assotsiatsioon (European Pallet Association, EPAL), mis on ka tänapäeval EPAL kaubamärgi omanikuks. Assotsiatsiooni ülesanne on kaitsta EPAL kaubamärgi õigusi, sertifitseerida kaubaaluseid tootvaid ja remontivaid ettevõtteid ja jälgida kaubaalustele kehtestatud nõuete täitmist. ^[2]

EPAL-i tegevus on fokuseeritud kaubaaluste avatud ühiskasutusfondi EPP arendamisele ning sertifitseeritud kaubaaluste tootmise ja kasutamise kaitsmisele. EPAL väljastab ka tänapäeval litsentse eelnevalt hoolikalt kontrollitud tootjatele ja remontijatele ning rakendab õiguslikke meetmeid võltsalauste tootjate suhtes. ^[2]

Kaubaaluste kasutamisega on seotud mitmeid probleeme. Uute puidust kaubaaluste hind sõltub sellest, kas tegemist on kordkasutusega või sertifitseeritud alustega. Tootjad, hulgimüüjad ja laopidajad ei ole nõus neist ilma hüvitust vastu saamata loobuma. Juhul, kui osaliste vahel lepitakse kokku kaubaaluste vahetamises, riskitakse saada kõrgekvaliteediliste ja kallimate standardaluste vastu odavad ja puuduliku kvaliteediga kaubaalused. Vähestel operaatoritel on piisavalt aega ja oskusi, et hinnata vastuvõtmisel kaubaaluste kvaliteeti. ^[1]

Puidust kaubaaluste kasutamisel on probleemiks ka nende tuleohtlikkus. Virnastatud alused tekitavad põlemisel lõõriefekti, mis võib põhjustada suure materiaalse kahjuga tulekahju. Seetõttu oleks vaja piirata laoruumides hoiustatavate aluste arvu. Suured kaubaaluste kogused tuleb hoida väljaspool laoruume, soovitatavalt katuse all. Aluste hoidmisel väljas kahjustavad neid puidukahjurid, puiduseened ja lindude väljaheited. Suureks probleemiks on aluste hoidmisel väljas ka vihm, lumi ja jää. Nimetatud põhjustel soovitatakse hoiustada suuremaid kaubaaluste koguseid välitingimustes varikatuse all. ^[1]

Eri mõõtmetega aluste kasutamise tõttu pole alati võimalik täita veoühiku põranda pindala efektiivselt. Samuti põhjustab aluste ebatihe paigutus veoplatvormile tihti kaupade ja pakkeüksuste vigastusi. Lisaks tekib eri mõõtmetega aluste kasutamise tõttu kaupade vigastusi ka nende käsitsemisel laos. ^[1]

Seoses puidust kaubaaluste kasutamisega on viis olulist probleemi:

• Puidust alused on käsitsi tõstmiseks liiga rasked. Paljudes riikides on sätestatud, et inimene ei tohi tõsta suuremat koormust kui 20 kg. Enamik puidust kaubaaluseid kaalub aga 25–30 kg.
• Kaubaalused hõivavad arvestatava osa lastiruumist. Poolhaagise kasutamisel võtavad 33 EUR1 tüüpi kaubaalust enda alla 4,5 m³ ehk 5% selle ruumalast.
• Väljas seisvaid kaubaaluseid kahjustavad puidukahjurid, puiduseened, närilised ja linnud. Puidust aluseid pole võimalik analoogiliselt metallist ja plastist alustega kuuma auruga desinfitseerida.
• Aluste kvaliteedikontroll on raskendatud. Ainult kogenud isik võib visuaalse vaatluse põhjal otsustada kaubaaluste standardsuse, kvaliteedi ja kasutuskõlblikkuse üle.
• Alused ei ole sageli heas seisukorras. Käsitsemise käigus võivad kinnitusest tulla lahti lauad ja klotsid. Kui kaubaalus saab käsitsemise käigus vigastada, võib see olla enne remontimist või hävitamist kasutuses veel kaua ja põhjustada vigastusi nii töötajatele kui ka kaupadele.
• Kaubaaluste kasutamisel on vaja arvestada sellega, et nende remont on suhteliselt kulukas. ^[1]

Väljastpoolt Euroliitu veetakse Eestisse kaupu peamiselt konteineritega, mistõttu teostatakse saabuvates konteinerites kauba all olevate kaubaaluste ning muu puidust pakke- ja kinnitusmaterjali kontrolli. Sisseveetud kaubaaluste ja muu pakkematerjali kontrollimine on vajalik peamiselt puidust pakkematerjaliga kaasneva ohu tõttu kohalikule taimestikule. Oht kahjurite levikuks rahvusvahelises kaubavahetuses on suur ja kontrollimeetmete rakendamine puidust pakkematerjali sisseveole on vajalik. Rakendatud abinõudest hoolimata eksisteerib tõsine oht puidukahjurite edasikandumiseks ja levimiseks ühest piirkonnast teise globaalses ulatuses. ^[1]

Metsakahjurite leviku tõkestamiseks kehtestati 2001. aastal rahvusvaheline fütosanitaarmeetmete standard ISPM 15 "Regulation of Wood Packaging Material in International Trade". Sellega hakati reguleerima puidust pakkematerjali kasutamist ülemaailmses kaubavahetuses. Standard kehtestab puidukahjurite leviku tõkestamiseks rea nõudeid puidust pakkematerjali töötlemisele ja märgistamisele. Need materjalid on lisaks puidule vineer, puitlaastplaat ja puitkiudplaat. Standard ISPM 15 kehtestab puitu ohutuks muutvad töötlemisviisid ja markeeringu, mis näitab, et tegemist on tootega, mis ei kanna endaga kaasas puidukahjureid. ^[1]

Puidust pakkematerjali kasutamiseeskiri kehtestab nõuded pakkematerjalina kasutatavale leht- ja okaspuu saematerjalile: kaubaalustele, pakendamispuidule, trumlitele, kastidele, kaubaaluste kraedele, puidust lastikinnitusmaterjalile (laste toestavatele puittugedele jms), tõkisklotsidele jms materjalile. ^[1]

Puidu nõuetekohaseks töötlemiseks on olemas kaks meetodit: kuumtöötlemine puidukuivatis ja keemiline fumigeerimine metüülbromiidiga (töötlemine mürgise gaasiga). Keemiline fumigeerimine (ingl. chemical fumigation) on puidust ja puitmaterjalidest pakendite töötlemine metüülbromiidi gaasiga hävitamaks nendes soovimatuid eluvorme (enamasti puidukahjureid). Puidust kaubaalused, mis on läbinud fumigeerimise, tähistatakse märgisega "MB" IPPC logo kõrval. Alates 2009. aastast on Euroopa Liidu liikmesriikides fumigeerimine keelatud, kuna kasutatav gaas hävitab atmosfääri sattudes osoonikihti. Keemilist fumigeerimist kasutavad India ja Hiina, millest annavad tunnistust vastavad märgistused sealtkandist saabunud kaubaalustel. ^[1]

Puitmaterjali kuumtöötlemine (ingl. heat treatment) on puidukahjurite hävitamise meetod, puidu termotöötlus, mille käigus hoitakse puitu minimaalselt 56°C temperatuuril vähemalt 30 minuti jooksul. Sellisel temperatuuril hävivad laguussid, siplased, mardikad ja nende vastsed. Puidu termiline töötlemine toimub puidukuivatis. Kuivatist läbi käinud, vastavusmärgisega pakkematerjali kasutusaja jooksul pole vaja teha sellele korduvtöötlust, kuna juba esimese töötlemisega tagatakse kahjurite täielik hävimine. Kuumtöödeldud puidust valmistatud kaubaalused tähistatakse märgisega "HT" IPPC logo kõrval. Vastavusmärgistused tõendavad, et puidust pakend on päritoluriigis töödeldud ja risk taimekahjustajate levimiseks on viidud miinimumini. Pakendi päritolu saab tuvastada märgistusel oleva riigi tähise ja sellele järgneva tootja registreerimisnumbri abil. ^[1]

Alates 1. märtsist 2005 kehtib nõue, et kolmandatest riikidest EL-i liikmesriigi territooriumile saabuv pakkematerjal peab olema märgistatud vastavusmärgisega. Standard ISPM 15 kehtestab markeeringu, mis näitab, et tegemist on tootega, mis ei kanna endaga kaasas kahjureid. Markeering peab olema üheselt mõistetav kõigile, kes seda kasutavad ja kontrollivad. ^[1]

Rahvusvahelise Taimekaitsekonventsiooni (International Plant Protection Convention; IPPC) märgisega tähistatakse puidust pakkematerjal (enamasti kaubaalused), mis on läbinud termotöötluse või keemilise fumigeerimise gaasidega ja ei kanna endaga kaasas puidukahjureid. Märgistus koosneb sümbolist ehk nn viljapea märgist ja sisaldab riigi koodi, fütosaanitaar-registreerimisnumbrit, kuumtöötlustähist, tootja litsentsinumbrit ja tootmisaega. ^[1]

Märgise paremal osas on riigi tähis (Eesti puhul „EE“). Selle järel olev number on registreerimisnumber riiklikus taimetervise registris, mille sarnased registrid on olemas igas riigis. Vastavusmärgis tehakse põletusmärgisena, see peab olema loetav ja kulumiskindel kaubaaluse või muu puidust pakendi kasutusaja jooksul. 2010. aastal võttis EPAL (European Pallet Association) kasutusele ISPM 15 märgistuse kaubaaluse keskmisel klotsil. ^[1]

Tootmis-, kaubandus- ja logistikaettevõtted kasutavad mitmeid kaubaaluste tüüpe. Peamine korduvkasutusega standardalus Eestis on EUR1/EPAL1 tüüpi kaubaalus. Lisaks kasutatakse palju erinevate tootjate valmistatud EUR1/EPAL1 aluse mõõtmetega, kuid sellest erineva konstruktsiooni ja kvaliteediga nn ühekordselt kasutatavaid kaubaaluseid. Paljud tootjad kasutavad jaotusahelates mitmesuguse ehituse, mõõtmete ja konstruktsiooniga aluseid, mis pärast kauba jõudmist edasimüüja või tarbija valdusse jäävad ringlusse ja leiavad korduvkasutuse muu kauba transportimisel. Lisaks nendele on väiksemates kogustes ringluses erinevate mõõtmete ja konstruktsiooniga importkaubaga saabunud aluseid. USA, Inglismaa, Itaalia, Jaapan kasutavad ka muude mõõtmetega kaubaaluseid, mis põhinevad tollimõõdustikul. ^[1]

Eesti osaleb rahvusvahelises kaubanduses paljude riikidega üleilmselt, mistõttu võib siia saabuda koos importkaubaga väga erinevaid sertifitseeritud ja sertifitseerimata kaubaaluseid pea kõikjalt. Kuna Põhja-Ameerikas, Austraalias ja mujal maailmas on levinud CHEP kaubaalused, võib Eestisse koos kaubaga sattuda ka erinevat tüüpi CHEP aluseid. ^[1]

Kui Euroopa riikidest saadetakse meile koos kaubaga peamiselt EPAL/EUR süsteemi kaubaaluseid, siis Soomest saabub kaubasaadetistega FIN-kaubaaluseid, mis on mõõtude ja konstruktsiooni poolest peaaegu identsed EPAL3/EUR3 alustega. ^[1]

Ettevõtted võivad kasutada süsteemisiseselt ja kokkuleppel klientidega EUR aluste mõõduga ja vastupidava konstruktsiooniga sertifitseerimata, korduvkasutusega kaubaaluseid, mis on sertifitseeritud alustest soodsama hinnaga. Rehvilogistikas sobivad kasutamiseks spetsiaalalused mõõtudega 1200 x 1200 mm või 1100 (1150) x 1200 mm. ^[1]

Mööblilogistikas on levinud kaubaalused mõõtudega 1000 x 2000 mm või 1100 x 2200 mm. Neist eelistatum on viimane, kuna võimaldab paigutada ja kaitsta paremini pikki (2200–2300 mm) tooteid ja kasutada tõhusamalt veoühiku koormaruumi. Mööblilogistika aluseid käsitsetakse laos pikkade tõstekahvlitega tõstukitega lühemalt küljelt. Poolhaagisesse viimiseks tõstetakse neid pikema külje poolt ja asetatakse koormaruumis risti, ehk pikema küljega sõidusuunas. ^[1]

Väga levinud on okslikest, ebapiisava paksusega, servamata laudadest (vahel ka hallitusseene tunnustega) nõrga konstruktsiooniga nn ühekordselt kasutatavad kaubaalused, mis jäävad aga sageli jaotusahelates ringlema. Hoolikal käsitsemisel võivad need alused pidada vastu heal juhul isegi 5–10 veotsüklit, olles kasutuses mitmeid aastaid. Ainukeseks argumendiks nende kasutamisel on sertifitseeritud kaubaalustest 2–3 korda soodsam ostuhind. ^[1]

Standardsed kaubaalused on sisuliselt korduvkasutusega pakendid. EUR ja EPAL aluseid kasutatakse ringluses enne vastupidavuse kaotamist mitmeid aastaid. ^[1]

Kaubaalused satuvad ringlusse peamiselt alljärgnevate skeemide kaudu:

• Ühekordse kasutusega alused saabuvad välismaalt importkaubaga, pärast kauba realiseerimist jäävad enamasti ringlusse ja teevad enne energia tootmiseks kasutamist mitu ringlemistsüklit koos kaubaga.
• Tootjad ostavad aluste tootjatelt perioodiliselt juurde EPAL/EUR aluseid ja ühekordselt kasutatavaid aluseid. Ülemäära suur on seejuures suhteliselt odavate, ühekordse kasutusega kaubaaluste osakaal.
• Hulgimüügiettevõtted ostavad tootjatelt uusi ja vahendajatelt kasutatud kaubaaluseid, kuna üldjuhul on väljastatavate aluste kogus suurem kui kaubaga saabunud aluste kogus.
• Laoteenuseid osutavad logistikaettevõtted ostavad juurde enamasti ühekordselt kasutatavaid uusi ja kasutatud aluseid samal põhjusel mis hulgimüügiettevõtted. Seejuures on eelistatud kasutatud alused, sest need on uutest alustest keskmiselt kaks korda odavamad. ^[1]

Kaubaalused liiguvad jaotusahelas alati koos kaubaga lõpptoodangut valmistavate ettevõtete poolt tarbija suunas. Kuna logistika- ja jaotuskeskustes, importööride ladudes ning hulgiladudes toimub pidev kaubavoogude konsolideerimine ja jaotus, tekib vahekäsitsemiste juures täiendav aluste vajadus ning logistikateenuseid osutavad ettevõtted ja hulgimüüjad on sunnitud neid pidevalt juurde hankima. Veoahelas vajatakse aluseid juurde ka seetõttu, et paljudel juhtudel saabuvad kaubad põhivedudega (konteiner- ja treilerveod) parema täituvuse saavutamiseks lahtiselt tükikaubana, ilma alusteta. Mahalaadimisel on vaja need paigutada edasise käsitsemise, hoiustamise ja vedamise võimaldamiseks alustele. ^[1]

Enamik kaupadest, mis on mõeldud kõige suuremale tarbijaskonnale – elanikkonnale, realiseeritakse läbi jaekaubanduse. Jaekaubanduses müüakse kaubad müügipakendis ja kauplustes ning kaubanduskeskustes tekib igapäevaselt palju tühje kaubaaluseid, mida seal ei vajata. Suure müügikäibega supermarketis võib „tekkida“ päevas juurde erinevatelt tarnijate saadetistega 100–150 eri tüüpi kaubaalust. Kuna toidu- ja tööstuskaupadega kaupleval kaubanduskeskusel võib olla mitusada tarnijat, on arvestuse pidamine aluste juurdesaamise ja äraandmise kohta hankijate lõikes tülikas ja aeganõudev töö. Toidukaupu müüvad tootjad ja hulgimüügifirmad müüvad alused, erikokkulepete alusel ka pandivad. Tööstuskaupade tarnijad enamasti aluseid ei müü ega soovi ka nende tagastamist. ^[1]

Kaubaaluste ringlemissüsteemi kohaselt on alused pidevas ringluses. Kaubaaluste ringlussüsteem põhineb arusaamal, et kaubaalused moodustavad osa kauba pakendist ning süsteemi põhimõtete järgi alused kas tagastatakse või ostetakse nende saatjalt. Kasutaja ostab uued alused tootjatelt ja kasutatud alused teistelt kasutajatelt või alusekeskustelt. Alused võib müüa/tagastada teisele kasutajale või müüa alusekeskustele, kelleks on kaubaaluseid tootvad, remontivad, ostvad ja müüvad spetsialiseerunud ettevõtted. ^[1]

Kaubaaluste ringlussüsteem (ingl. pallet rotation system) on kokkulepe tarneahela lülide vahel kaubaaluste vahetamiseks, pantimiseks või ostuks-müügiks. Kaubaaluste ringlussüsteemi ülesandeks on hoida kaubaaluseid pikemat aega korduvkasutuses ning vähendada nendega seotud logistikakulusid korduvkasutuse ja heaperemeheliku suhtumise abil. Kaubaaluste ringlussüsteemi elluviimiseks on üldjuhul kaks võimalikku alternatiivi – vahetussüsteem ja ostu-müügi süsteem. ^[1]

Kaubaaluste vahetussüsteemi (ingl. pallet replacement system) kasutamisel ei müüda ega osteta kaubaaluseid koos kaubaga. Süsteem töötab järgmisel põhimõttel: kui antakse üle alustel kaup, annab saaja üleandjale vastu sama arvu sama tüüpi, nõuetele vastavaid korras kaubaaluseid. Aluste liikumist jälgivad nii kauba saatja kui ka saaja, nende saldod registreeritakse kauba saatja/saaja juures. Osalised lepivad omavahel kokku viisi, mil moel „tasandatakse“ kindlate ajavahemike tagant aluste saldosid ja kompenseeritakse mittetagastamisi. ^[1]

Võimalusi on kaks: aluseid võlgu olev pool saadab võlguoleva koguse kaubaaluseid oma kulul teisele poolele või hüvitab võlguoleva koguse arve tasumisega. See variant eeldab, et alustega arveldamise hinnad on omavahel eelnevalt kokku lepitud. Rahaline arveldus lubatud vaid juhul, kui ettevõte ei tagasta teisele osapoolele kokkulepitud aja jooksul tasuta saadud kaubaaluseid. Süsteem võidakse kehtestada ka osaliselt, ainult sertifitseeritud kaubaalustele. ^[1]

Kaubaaluste ostu-müügi süsteem (ingl. pallet purchase and sale system) on kaubaaluste ringlussüsteem, mille puhul tarneahela osalised on leppinud kokku, et kaubaaluseid ostetakse ja müüakse koos kaubaga või ilma. Eri tüüpi kaubaalustele on kehtestatud erinevad hinnad, mida kõik süsteemis toimivad ettevõtted aktsepteerivad. Selleks et kompenseerida kaubaaluste ringluses tekkivaid halduskulusid, võidakse kehtestada kaubaaluste ostmiseks ja müügiks erinevad hinnad. Aluste kogus näidatakse saatelehel eraldi ja kaubaarvel tuuakse see välja eraldi reana. Kaubaga aluste ja tühjade aluste vedamine on samasugune tasuline kaubavedu kui muu kauba vedaminegi. Vedaja vastutus kaubaaluste eest on sama kui vastutus kauba eest kauba veol. ^[1]

Kuna Eestis pole võetud kasutusele ühtset ja üldiselt kasutatavat kaubaaluste ringlemise süsteemi, toimub aluste vahetamine erinevatel tingimustel ja ost-müük poolte vahel mitmesuguste kokkulepete põhjal erinevatel tingimustel ja eri hindadega. Aluste haldamine on kasutajatele tülikas ja kulukas. Peale selle võib olla suurel hulgimüügiettevõttel või kaubanduskeskusel aluste all kinni arvestataval määral käibevahendeid. ^[1]

Kaubaaluste ringlemise süsteemis osalemine tähendab tarneahela liikmete ja partnerite kokkulepet järgida oma tegevuses kindlaksmääratud põhimõtteid. Süsteemi ülesanne oleks reguleerida kaubaaluste ringlemise, pantimise ja/või ostu-müügi korda. Kaubaaluste süsteemi rakendamist ja töös hoidmist peaksid toetama eri valdkondade erialaliidud ja katusorganisatsioonid. Kaubaaluste ringlemise ja korduvkasutusega saavutatakse loodushoid ja arvestatav majanduslik efekt väiksemate logistikakulude kaudu. ^[1]

• Kaubaaluste riiulisüsteem
• CHEP kaubaalus

• Puitalused