Gaseeritud vesi

Klaas gaseeritud veega

Gaseeritud vesi ehk karboniseeritud vesi ehk mullivesi on vesi, milles on lahustatud süsinikdioksiidi. Nii on saadud kihisev vesi, mis on enamiku karastusjookide peamiseks komponendiks.

Vee gaseerimist süsinikdioksiidiga nimetatakse karboniseerimiseks. Karboniseerimisel tekib vees süsihape.

Ajalugu

Gaseeritud jookide ajalugu on pikk: sajandeid on tehtud alkohoolseid jooke, mis kääritamisel karboniseeruvad. Gaseeritud vee leiutajaks arvatakse olevat Joseph Priestley. Priestley oli Inglismaalt pärit teadlane, poliitik, leiutaja ja keemik, kelle suurimad saavutused on hapniku kui gaasi avastamine (lisaks hapnikule on ta avastanud ka naerugaasi, vääveldioksiidi jpt), kustukummi leiutamine ning vee karboniseerimine.[1] Inglismaal Leedsis elades märkas ta kord pruulikojas, et kui vett avatud õllevaadi kohal kallata ühest anumast teise, siis vaadist tulev gaas muutis vee gaseerituks. Koos sellega avastas ta ka süsihappegaasi. Ta ehitas masina, mis koosnes torudest, generaatorist ja süsihappegaasi reguleerivast põiest.[2] Pärast seda hakati konstrueerima muidki sarnaseid masinad ja paari aastaga suurendati gaseeritud vee tootmise võimalusi hüppeliselt. Johann Jacob Schweppe loodud firma on üks vanemaid gaseeritud jookide tootjaid. See oli juba 18. sajandil edukas ning tegutseb jõudsalt ka tänapäeval.[3]

Valmistamine

Kunstlik karboniseerimine

Vee gaseerimise protsessi nimetatakse karboniseerimiseks. Karboniseerimine toimub siis, kui lisada veele süsihappegaasi (CO2). Süsihappegaas on peaaegu maitsetu ja lihtsasti kättesaadav gaas. Süsihappegaasi lahustamiseks vees kasutatakse rõhku ja temperatuuri. Gaseeritud joogi pudeli avamisel on kuulda kihisemist.[4]

Looduslik karboniseerimine

Mõned geoloogilised tingimused võivad tekitada looduslikult gaseeritud vett. Süsihappegaasi naturaalsed tekkepõhjused on näiteks orgaanilise aine (CO2) lagunemine, aine koostoime karbonaatidega, metamorfne lendumine või magmaatiline degaseerimine (vulkaaniline aktiivsus). Need protsessid on väga haruldased ja keemiliselt keerulised. Kui võrrelda looduslikult gaseeritud vett kunstlikult gaseeritud veega, leiab palju erinevusi. Looduslik süsinikdioksiid aitab eri mineraalidel vette paremini imenduda. Näitena saab tuua Gerolsteineri mineraalvee, mis on pärit Saksamaalt Eifeli piirkonnast. Sealne vulkaaniline tegevus rikastab vett mineraalidega ning vulkaanist pärit magma lisab sellele ka süsihappegaasi. Naturaalselt gaseeritud vee suureks murekohaks on selle pudelisse saamine. Vesi on tihti vaid õrnalt gaseeritud ning tuleb olla ettevaatlik, et teel leiukohast pudelisse gaseeritus ei kaoks. Selle probleemi üks lahendus on gaasi ja vee eraldi kogumine. Ained eraldatakse ning gaas lisatakse veele hiljem tagasi. Lõpuks on tegemist vee ja selle originaalse loodusliku gaasiga, mille karboniseeritust on protsessi käigus pisut suurendatud.[5]

Kasutamine

Jookides

Nõukogude periood. Inimesed ostavad gaseeritud vee automaatidest gaseeritud vett. Automaadi õõnsuses seisis vähemalt üks joogiklaas, millest paljud inimesed järgemööda jõid.

Gaseeritud vesi ja sellest koosnevad joogid on maailmas populaarsed. Kõige tuntumad on ilmselt karastusjoogid, mis koosnevad enamjaolt gaseeritud veest, millele on lisatud magusaineid, happeid, lõhna- ja maitseaineid, värv- ja säilitusaineid. Karastusjoogi happelisus tekitab keelele õrna kipitustunde ning annab joogile ka omapärase maitse. Jooki saab maitsestada nii looduslike kui ka sünteetiliste maitse- ja värvainetega. Looduslikud suhkrud lisavad joogile kaloreid, kuid kunstlike magusainetega saab lisada maitset ilma joogi kalorsust suurendamata. Joogile võib lisada ka muid aineid, näiteks kofeiini, mis mõjutab inimese seedesüsteemi ja parandab keskendumist.[6]

Söögi valmistamisel

Gaseeritud vett kasutatakse vahel toidu frittimisel. Lisades paneerimistainale gaseeritud vett, tekitavad selle mullid tainasse väikseid õhutaskuid ja püüavad kinni väikeseid veepiisku. Kuumuse ja õli abil õhutaskud paisuvad ning need annavad lõpptootele õhulisema tekstuuri. Kuid tuleb olla kiire ja kasutada külma, just avatud gaseeritud vett, muidu kaotab vesi palju gaasi ja iga väike temperatuurimuutus vähendab taina süsihappegaasisisaldust.[7]

Mõju tervisele

Karastusjookide mõju

Gaseeritud vee ja sellel põhinevate jookide mõju tervisele on uuritud selle leiutamisest saati. Karastusjookide suurimateks probleemideks on neis sisalduvad sünteetilised ained ja kõrge happelisuse tase. Karastusjoogid sisaldavad rohkesti suhkrut. Inimesed, kes joovad palju magusaid jooke, tarbivad rohkem kaloreid, kuna joogid ei tekita täiskõhutunnet. Suurem kaloritarbimine võib viia ülekaalulisuseni. Karastusjookide joomine võib ka suurendada II tüüpi diabeedi, südamehaiguste ja muude krooniliste haiguste riski. Suhkrurohkete jookide tarbimist saab vähendada sünteetilisi magusaineid sisaldavate jookide abil, kus on kas vähem kaloreid või need üldse puuduvad. Kuid need on vaid ajutised lahendused, kuna alles uuritakse nende mõju kehakaalule, südame- ja veresoonkonnahaiguste ning muude krooniliste haiguste riskile.[8]

Mõju hammastele

Ka tavaline gaseeritud vesi ei pruugi olla inimesele parim. Mullivesi võib rikkuda hambaid, sest on võrreldes puhta veega madalama pH-tasemega. Karboniseeritud joogid, sealhulgas vesi, on happelisema koostisega ning rikuvad hambaemaili. Eriti mõjutab see noori, kelle hambaemail ei ole veel täielikult välja arenenud. Gaseeritud jooke tuleks tarbida mõistuse piires ning toidukordade vahele juua tavalist, ilma gaasita vett.[9]

Mõju seedimisele

Kui kiiresti tarbida palju gaseeritud vett, võib tekkida kõhupuhitus ja ebamugavustunne. Uuritud on ka gastroösofageaalse refluksi (GÖR) ja gaasiliste jookide seost. GÖR on maosisaldise tagasiheide söögitorru, suhu või ninaneelu mitu korda päevas või nädalas; seda võib esineda igas vanuses inimestel. Tihti toimub see imikueas ning kaob lapse suuremaks saamisel. Selle probleemiga inimestel on soovitatav vältida gaseeritud jooke ja allergeene.[10] USA toidufarmakoloogia ja -teraapia ajakirjas on aga väidetud, et ei ole otseseid tõendeid, et gaseeritud joogid soodustavad või süvendavad GÖR-i.[4]

Vaata ka

Viited

  1. ↑ The Priestly Society. 2005, kasutatud 10. aprillil 2023.
  2. ↑ Priestly, Joseph. 1772. Impregnating water with fixed air; In order to communicate to it the peculiar Spirit and Virtues of Pyrmont Water, and other mineral waters of a fimilar nature. London, J. Johnson, kasutatud 10. aprill, 2023.
  3. ↑ SCHWEPPES. 2023. Heritage, kasutatud 10. aprill, 2023.
  4. 1 2 JOHNSON, T., GERSON, L., HERSHCOVICI, T., STAVE, C. ja FASS, R. 2010. Systematic review: the effects of carbonated beverages on gastro-oesophageal reflux disease. Alimentary Pharmacology & Therapeutics, 31: 607-614, kasutatud 10. aprill, 2023.
  5. ↑ FineWaters. 2023. Natural Carbonation, kasutatud 10. aprill, 2023.
  6. ↑ Abu-Reidah, Ibrahim M. 2020. Trends in Non-alcoholic Beverages. Amsterdam: Elsevier
  7. ↑ Rentschler, Kay. 2003. water lightens foods. Chicago Tribune, kasutatud 10. aprill, 2023.
  8. ↑ Harvard T.H. Chan School of Public Health. 2023. Sugary Drinks, kasutatud 10. aprill, 2023.
  9. ↑ Terviseuudised. 2018. Ka maitsestamata gaseeritud vesi lõhub hambaid. Terviseuudised, 8: 24, kasutatud 10. aprill, 2023.
  10. ↑ Sokk, Kairi. 2022. Gastroösofageaalne refluks (GÖR), kasutatud 10. aprill, 2023
allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Karboniseeritud_vesi