Jonne Kotta
Jonne Kotta (sündinud 7. juunil 1972 Tallinnas) on eestlasest merebioloog.
Haridus
Ta lõpetas Tallinna 3. Keskkooli bioloogia eriklassi 1989 ning omandas Tartu Ülikoolis bakalaureusekraadi bioloogia alal 1993, magistrikraadi loomaökoloogia alal 1996 ja doktorikraadi merebioloogia alal 2000.[1]
Pärast Tartu Ülikooli lõpetamist uuris Kotta võõrliike ja filtreerijaid loomi, näiteks seda, milline on filtreerijate loomade veepuhastamisvõime. Sel ajal Eestis merebioloogilisi eksperimente sisuliselt ei tehtud[viide?] või kui tehti, siis vaid laboritingimustes[viide?]. Kotta hakkas arendama eksperimentaaltööde valdkonda ning täiendas end Soome, Rootsi, Taani ja Prantsusmaa ülikoolide juures.
Töö
Jonne Kotta töötab Eesti Mereinstituudis aastast 1993: oli insener 1993, nooremteadur 1994-1996, teadur 1996-2000, vanemteadur 2001-2013, juhtivteadur 2013-2020, alates 2018 teadusdirektor ja aastast 2021 mereökoloogia professor.[2]
Ta on töötanud teadurina Pariisi Loodusmuuseumis 1995 ja 1999, Taani Keskkonnauuringute Instituudis 1996, Turu Ülikoolis 1997-1999, Stockholmi Ülikoolis 1999, Helsingi Ülikoolis 2000-2001, vanemteadurina Lääne-Austraalia Ülikoolis 2008-2014 ning juhtivteaduri (2014-2015) ja külalisprofessorina (2018-2020) Lõuna-Tšiili Ülikoolis.[2]
Oli 1999 Lääne-Eesti saarestiku biosfäärikaitseala spetsialist, 2000-2001 Tallinna Pedagoogikaülikooli ja 2002-2003 Euroülikooli lektor.[1][3]
Ta oli Tallinna Tehnikaülikooli Eesti Mereakadeemia vanemteadur 2020-2021, alates 2021 kaasatud professor.[4]
Teadustöö
Lisaks mitmekesistele rahvuslikele ja Euroopa Liidu koostöövormidele on Kottal praegu koos Austraalia okeanograafidega käsil kolmeaastane projekt. Austraalias uurib ta rannikumere põhjataimestikku ning asjaolusid, mis määravad looduses koosluste produktsiooni, ja kliimamuutuste mõju hoovustele. Kotta sealse teadustöö põhiküsimuseks on see, kas rannikumere elustik võimendab või puhverdab kliimast tulenevaid muutusi või pole sel olulist rolli ehk teisisõnu selle mõju on vaid lokaalne.
Lisaks tegeleb ta veel kaugseire ja merebioloogia meetodite ühitamisega, et satelliitide kaudu kirjeldada mereelustiku levikumustreid, liigilist mitmekesisust ja keskkonna seisundit.
Ta on uurinud ka naftareostust ning töötanud Eesti rannikumere jaoks välja tundlikkuse ja taastumispotentsiaali kaardid.
Teaduskorralduslik tegevus
- Läänemere Meiobentose Uurijate Ühenduse liige
- 2009-2014 Estonian Journal of Ecology peatoimetaja
- 2002-... Eesti esindaja HELCOMi põhjaloomastiku töörühmas
- 2002-... Eesti esindaja Rahvusvahelise Mereuurimise Nõukogu (ICES) tulnukliikide töörühmas
- 2002-... Eesti Malakoloogia Ühingu liige
- 2011-... The Scientific World Journali toimetaja
- 2014-... ajakirja Hydrobiologia toimetaja
- 2015-... Eesti Teaduste Akadeemia Toimetiste kaastoimetaja
- 2018-... Eesti esindaja ICESi teadusnõukogus
- 2022-... ajakirja Frontiers in Marine Science toimetaja
- 2023-... Eesti Polaarklubi liige[2][3]
Tunnustus
Eesti Vabariigi teaduspreemia geo- ja bioteaduste valdkonnas 2021[2]
Isiklikku
Tema isa on merebioloog Ilmar Kotta, ema matemaatik Ülle Kotta ning vend helilooja ja muusikateadlane Kerri Kotta, vanavanemad olid kirjanik Heljo Mänd ja kunstnik Roman Mänd. Tema abikaasa Helen Orav-Kotta on samuti merebioloog.[1]
Viited
- 1 2 3 Eesti teaduse biograafiline leksikon, 2. köide, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2005.
- 1 2 3 4 Eesti teadusinfosüsteem
- 1 2 Eesti Entsüklopeedia
- ↑ Tallinna Tehnikaülikooli teadusportaal
Välislingid
- Jonne Kotta Eesti Teadusinfosüsteemis
- "Püramiidi tipus", ETV, 5. veebruar 2012