Hambapasta on pastataoline või geeljas vahend hammaste puhastamiseks ning nende tervise ja väljanägemise parandamiseks.

Hammaste puhastamiseks pannakse hambapasta hambaharjale.

Kõige tavalisemad aktiivsed koostisosad on fluoriidid, näiteks naatriumfluoriid. Need aitavad vältida hambaaukude teket.

Varaseimad viited hambapastale pärinevad neljanda sajandi Egiptusest, kus kirjeldati iirise õitest valmistatud mikstuure. Kreeklased ja roomlased täiustasid hambapasta koostist, lisades sellele peenestatud luu- ja teokarbipuru. Pärsia muusik, keemik, botaanik ja geograaf Ziryab olevat leiutanud üheksandal sajandil teatud tüüpi hambapasta, mille täpne koostis pole teada. Allikate järgi täitis see oma otstarvet ja maitses hästi. Samuti pole teada, kas neid varajasi hambapastasid hõõruti hammastele sõrmega või kasutati selleks riidetükki või algelist hambaharja, näiteks puuoksa.

18. sajandist pärinev hambapasta retsept sisaldas söestatud leiba ja kaneeli. 1900. aastaks oli loodud hambapasta, mis koosnes hüdrogeenitud peroksiidist ja söögisoodast ning mida soovitati kasutada hambaharjaga. Selliseid varasemaid uuema aja hambapastasid hakati turustama 19. sajandil, kuid need ei saanud populaarseks enne esimest maailmasõda. 1892. aastal hakkas doktor Washington Sheffield tootma hambapastat tuubides. Sheffield sai idee oma pojalt, kes oli Pariisi reisil näinud värvituube, mida kunstnikud kasutasid. 1896. aastal hakkas Colgate & Co New Yorgis hambapastasid samal viisil tuubides tootma.

1914. aastal lisati hambapastale esimest korda fluoriidi. 1930. aastatel suhtus Ameerika Hambaarstide Liit sellesse kriitiliselt, kuid 1950. aastatel anti fluoriidi sisaldavate hambapastade turustamiseks luba. Heakskiidu saanud hambapastasid hakkas edasi arendama ettevõte Procter & Gamble. Nende esimene fluoriidiga hambapasta tuli müügile 1955. aastal ja kandis nime Crest. 1960. aastal kinnitas Ameerika Hambaarstide Liit, et Crest aitab vältida hammate lagunemist. Fluoriidi sisaldus hambapastades varieerub riigiti ning sõltub kehtestatud piirangutest ja soovitustest. Näiteks sisaldavad paljude Aafrika riikide hambapastad mitu korda rohkem fluoriidi kui Ameerika Ühendriikide omad.

2007. aasta juunis soovitasid USA Toidu- ja Ravimiamet ning mitmed Panama, Austraalia ja Puerto Rico organisatsioonid tarbijatel vältida kindlaid Hiina brändide hambapastasid, mis sisaldasid mürgist ainet dietüleenglükooli (DEG). Seda kemikaali kasutatakse külmumisvastastes ainetes lahustina ning see võib põhjustada maksa- ja neerukahjustusi või olla koguni surmav.

Fluoriidi eri vormid on hambapastade enim kasutatud koostisosad, mille eesmärk on vältida hambaaukude teket. Kuigi fluoriidi leidub väikestes kogustes taimedes, loomades ja veekogudes ning see aitab kaasa luude ja hammaste moodustumisele, ei ole see elutähtis komponent.

Tuntuim fluoriidi vorm on naatriumfluoriid (NaF). Mõned tootjad kasutavad ka naatriummonofluorofosfaati (Na₂PO₃F) või orgaanilist amiinfluoriidi. Paljudes Ameerika Ühendriikides müüdavates hambapastades on 1000–1100 ppm fluoriidiiooni ning Suurbritannias on see kontsentratsioon sageli veel suurem. See näitab, et odavamad hambapastad võivad olla sama tõhusad kui kallimad. 1998. aastal hindas ajakiri Consumer Report 30 hambapastat 38-st suurepäraseks. Teisi aktiivseid koostisosi kasutatakse harvem, näiteks kaltsiumfosfaati remineraliseerimiseks või strontsiumkloriidi hammaste tundlikkuse vähendamiseks.

Lisaks fluoriidile kuuluvad hambapastade põhikoostisse lisaained, mida kasutatakse hammaste lihvimiseks ja poleerimiseks. Uuringud on näidanud, et need ained võivad vähendada hammastelt katu eemaldamiseks kuluvat aega umbes poole võrra. Hambaid poleerivad toimeained mõjuvad hambaemailile erodeerivalt, seda protsessi kutsutakse poleerimiseks. Mõned tootjad lisavad hambapastadele füllosilikaati (kivim), mis annab hambapastale läikiva välimuse. Paljud hambapastad sisaldavad ka ainurakseid ränivetikaid, millel on õrn lihviv toime. Katu ja hambakivi eemaldamine aitab ennetada kaariese ja periodontiidi teket. Lisaks aitavad lihvivad ained eemaldada hammastelt plekke.

Paljud hambapastad sisaldavad naatriumlaurüülsulfaati. Seda ainet leidub ka paljudes teistes kehahooldusvahendites, näiteks šampoonides. Šampoonides toimib naatriumlaurüülsulfaat vahutava ainena, kuid hambapastades on sellel antibakteriaalne toime. Mõnel inimesel võib aine põhjustada suuhaavandeid, sest see kuivatab liiga palju suu limaskesta.

Koostisosi, nagu söögisooda, ensüümid, vitamiinid, ravimtaimed, kaltsium, suuvesi või hüdrogeenitud peroksiid, kasutatakse hambapastades sageli omavahel kombineeritult ning neid peetakse üldiselt kasulikuks ja tervislikuks. Mõned tootjad lisavad ka selliseid antibakteriaalseid koostisosi nagu tsinkkloriid või triklosaan, et ennetada igemepõletikke.

Naatriumhüdroksiidi kasutatakse sageli hapete neutraliseerimiseks.

Hambapasta ei ole mõeldud allaneelamiseks, erandiks on vaid koduloomadele ja astronautidele mõeldud pastad. Allaneelamise tagajärjel võivad tekkida iiveldus ja kõhulahtisus. Kui hambapastat neelatakse alla sageli, võib organismi sattuda üleliia suur kogus fluoriidi, mis võib põhjustada fluoroosi. Eriti ohtlik on see laste puhul, mistõttu neil soovitatakse kasutada fluoriidita hambapastasid. Naturaalsed fluoriidita hambapastad koosnevad spetsiaalsetest õlidest (näiteks piparmündiõli), taimsetest ekstraktidest (näiteks mürr) ja puhastavatest ainetest.

• Hambapulber
• Hammaste valgendamine

• "Kohus: 80 000 hambapastatuubi hävitamisele", Eesti Ekspress, 13. juuni 2007
• "Arsti kogus leidub šokolaadi- ja viskihambapastat", SL Õhtuleht, 1. august 2008