Karl Martell

Karl Martell Poitiers' lahingus: Charles de Steuben. Bataille de Poitiers, en octobre 732. Õli lõuendil 1837. 4,6 × 5,4 m. Versailles' loss, Prantsusmaa Ajaloo Muuseum
Karl Martelli sark Saint Denis' basiilikas
Karl Martelli sark Saint Denis' basiilikas

Karl Martell (ladina Carolus Martellus, prantsuse Charles Martel; 688. ja 691. aasta vahel – 15. oktoober või 22. oktoober 741) oli Frangi riigi majordoomus aastatel 717–741. Karli lisanimi Martell tähendab haamrit ehk vasarat ja ta pälvis selle 9. sajandil oma ohtrate sõjaliste võitudega.

Ta sai majordoomuseks Heristali Pippini pojana. Ametisse saamiseks tuli tal rivaalidega rinda pista, Merovingide kuningas selle üle enam otsustada ei saanud. Karl Martell ajal jätkus 7. sajandi alguses alguse saanud areng majordoomuste kuningasarnase võimu poole. Lõpuks olid Merovingide kuningad veel ainult rivaalitsevate aadlifraktsioonide marionetid, kuni Karl Martelli poeg majordoomus Pippin Lühike sai Frangi kuningaks, tehes vanale dünastiale lõpu.

Karli sõjad laiendasid Frangi riiki ja rajasid aluse Karolingide kuningate, eriti tema pojapoja Karl Suure hilisemale ekspansioonile. Frangi riigi tähtsad ilmalikud ja vaimulikud ametikohad täitis ta oma kaaskondlastega. Hilisematel eluaastatel sai ta isegi ilma kuningata valitseda. Karl edendas misjonit ja hoidis kontakte paavstiga. Et ta aga läks kirikuvarade kallale, nägid keskaegsed autorid temas kirikuröövlit.

Eriti alates 19. sajandist mäletas järelpõlv eelkõige Karl Martelli võitu araablaste ja berberite üle Poitiers' lahingus (732). Hiljem hakati Karlis – uuemate uurimuste järgi ebaõiglaselt – nägema kristliku õhtumaa päästjat. Tema järgi sai Karolingide dünastia nime.

Päritolu

Karolingide sugupuu 12. sajandi teisest poolest. Ekkehard Aurast, Chronicon universale, Berliin, Berliini Riigiraamatukogu, Ms. lat. fol. 295, fol. 80v
Frangi riik 715 Karl Martelli võimuletuleku ajal

Karl pärines Karolingide aadlisoost, mille nimi tuli kasutusele alles 10. sajandi lõpu poole.[1] Karl Martelli esivanemad olid Arnulfingid ja Pippiniidid. Suguvõsa vanimad kindlalt tõendatavad ja nimeandvad esindajad olid Arnulf Metzist ja Pippin Landenist.[2] Riigi idaosas Austraasias pidas Landeni Pippini näol 624/625 esimest korda majordoomuse ametit üks Karoling. Alates umbes 687. aastast olid Karolingid Heristali Pippini võiduga Neustria-Burgundia majordoomuse üle Tertry lahingus saanud enda kätte võimu kogu Frangi riigis.[3] Seda lahingut peetakse pöördepunktiiks Merovingide võimu asendumisel Pippiniidide-Arnulfingide võimuga.[4] Medievistika on valdavalt ühel meelel selles, et Merovingide kuningad alates 7. sajandi lõpust olid varikuningad.[5] Merovingide kuningatest said arvukate varajaste surmade ja kuningate alaealisuse tõttu rivaalitsevate aadlisuguvõsade mängukannid. Kuningat oli siiski tarvis, et aadlifraktsioonide vahel oleks jõudude tasakaal.

Pippin Heristalist abielus Plektrudisega (Plectrudisega), kes pärines mõjukast Austraasia aadlisuguvõsast. Selle abielu kaudu sai ta oma võimu välja arendada. Plektrudisel olid valdused, mis ulatusid Moseli keskjooksust üle Eifeli Alam-Reini piirkonnani.[6] Oma poegadele Drogole ja Grimoaldile andis ta juba varakult vastutusrikkaid ülesandeid. Tõenäoliselt 697 tegi ta Drogo Burgundia hertsogiks (dux Burgundionum). Grimoaldist sai pisut hiljem Neustria majordoomus.

Elukäik

Sünd

Karl sündis Heristali Pippini seniajani ebaselge iseloomuga ühendusest Chalpaidaga (Alpaidaga). Igal juhul ei olnud tegu FriedeleheMall:’ga – abieluvormiga, mille olemasolu on uurijad tunnistanud 1930. aastate allikakaugeks konstruktsiooniks ja kõrvale heitnud.[7] Karli sünd dateeritakse tema poegade vanuse hinnangute põhjal ajavahemikku 688–691. Ristimistalituse tegi Reimsi piiskop Rigobert.

Enne isa surma

Karl Martell oli võrreldes poolvendadega ebasoodsas olukorras. Erinevalt Pippini poegadest abielust Plektrudisega ei pandud Karli mitte kuidagi valitsemises osalema.[8]

Karli suhetest isa Pippiniga, poolõdede-vendadega ja Plektrudisega tema üleskasvamise ajal, nagu ka tema väljaõppest, tegelikust välimusest ja noorpõlvest, ei ole mitte midagi teada. Ta on ainuke võimule saanud Karoling, kelle tegevusest enne isa surma ei ole mitte mingeid teateid.[9]

Pippiniidide-Karolingide päriluskriis (714–723)

Chilperichi ja Karl Martelli vahelise lahingu jäädvustus teoses "Grandes Chroniques de France" (BL Royal 16 G VI f. 116)
Plektrudise hauaplaat (12. sajand) Kölni St. Maria im Kapitoli kirikus

Pippin oli enne surma kaotanud mõlemad pojad oma abielust. Drogo oli 708 surnud, Grimoald oli 714 mõrvatud. See aga ei toonud Karlile mingit võimu ja ka Pippini järgluse korraldamisel ei arvestatud temaga. Kõige rohkem lõikas sellest kõrvalejätmisest kasu Plektrudis, kes tahtis, et Pippini võim läheks üle tema pojapoegadele. Pippini surm tõi kaasa lahkhelid võimu pärimise küsimuses, mida teaduskirjanduses nimetatakse Pippiniidide-Karolingide päriluskriisiks.[10]

Pippini surma järel detsembris 714 käitus Plektrudis nagu leskkuninganna, sellal kui tollase Merovingide kuninga Dagobert III ema ei ole isegi nimepidi teada.[11] Plektrudis tagas oma 6–8-aastasele pojapojale Theudoaldile järgluse majordoomusena. Et ennetada oma võõraspoja Karli pretensioone, laskis Plektrudis ta vangi panna. Plektrudis elas peamiselt Kölnis, Theudoald viibis aga Dagobert III majordoomusena Neustrias.

Plektrudise vastu tõstsid mässu Neustria ülikud, kes tahtsid oma varasemat positsiooni Frankide riigis tagasi võita. 26. septembril 715 lõid neustrialased Compiègne'is Theudoaldi vägesid (Compiègne'i lahing). Nad haarasid võimu kuningas Dagobert III üle ja seadsid oma juhi Raganfridi uueks majordoomuseks. Pärast Dagoberti varajast surma umbes 20-aastaselt 715/716. aastal tõstsid neustrialased uueks kuningaks munk Danieli, kes kandis edaspidi nime Chilperich II. Vahepeal oli Karl Martellil õnnestunud vangistusest põgeneda. 716. aastal tungisid neustrialased Kölnini välja ja haarasid enda valdusse Plektrudise aarded ja varad. Selles olukorras läksid Plektrudise juhtivad pooldajad Karl Martelli poolele üle.[12] Karl Martell sõlmis ka varakult sidemed Willibrordiga, anglosaksi misjonäriga, kes tegutses Friisimaal ja Austraasias.[13] Karli tõusu alus oli tema ema suguvõsa traditsiooniline kaaskond Maastrichti-Liège'i piirkonnas.[14] Friisidelt Radbodi juhtimisel (Neustria liitlastelt) sai Karl Kölni all 716 oma ainsa kaotuse ja pidi lahinguväljalt põgenema. Seejärel aga kogus ta vägesid ja võitis kevadel 716 Ameli lähedal Ardennides neustrialasi ja 21. märtsil 717 Vinchy lahingus neustrialasi ja nende liitlasi.[15] Järgnevalt piiras ta Kölni ja vallutas selle. Karl sundis oma võõrasema Plektrudist Merovingide kuninglikud aarded välja andma. Nii läksid need täielikult Karolingide käsutusse.[16]

Aardekambri üleandmine sümboliseeris võimu üleminekut võõrasemalt Karlile. Kuninglikud aarded olid oluline võimu saavutamise ja kindlustamise vahend. Selle omamine võimaldas kaaskondlasi tasustada ja nii nende lojaalsust kindlustada. Sõjaretkede saak kasvatas aardeid.[17] Plektrudis pidi oma poliitilistest ambitsioonidest loobuma ja temast sai Kölni St. Maria im Kapitoli kloostri rajaja.

Karl pani enne 3. veebruari 718 oma võimu legitimeerimiseks troonile Merovingide soost vastukuninga Chlothar IV, kes nimetas ta ametlikult majordoomuseks.[18] Chilperich ja Raganfrid said pärast kaotust Vinchy lahingus liitlaseks Akvitaania hertsogi dux Eudo (Eudesi, Odo Suure). Kevadel 718[19] või 718/719[20] võitis Karl Soissonsi lahingus jälle Chilperichi ja Raganfridi. Ta jälitas Eudot ja jõudis 718 oma vägedega Orléansi välja. Odo oli seetõttu sunnitud Chilperichi koos tema aaretega välja andma. Nii oli kogu reaalne võim Frangi riigis koondunud Karli kätte. Odo sõlmis Karliga leppe, mis tagas talle võimu säilimise Akvitaanias. Raganfrid pidi kuni surmani (731) rahulduma kohaliku valitsemisega Anjous. Vastukuningas Chlothar IV suri 719. Karl tunnustas nüüd oma vastaste poolt troonile tõstetud kuningat Chilperich II. Nii said neustrialased säilitada oma kuninga, Karl aga sai suurendada oma võimu legitiimsust.[21] Pärast Chilperich II surma 721 määras Karl kuningaks Dagobert III poja Theuderich IV.

Austraasia, frankide kodumaa (tumeroheline) ja järgnenud vallutused (muud rohelise varjundid). Frangi riigi laienemine 481–814
Frangi kuningriigid Herstali Pippini surma järel 714. aastal

723. aastal laskis Karl vangistada oma poolvenna Drogo kaks poega.[22] Ta kartis nähtavasti, et need hakkavad pretendeerima perekonna omandile või majordoomuse ametile. Sellega oli Karl kõrvaldanud viimased suguvõsasisesed rivaalid. Pippiniidide-Karolingide päriluskriis oli lõpule jõudnud.[23]

Välissõjad ja riigi laiendamine (718–739)

Karl püüdis oma võimu kehtestada ka Frangi riigi piiride ääres. Sõjakäigud senistest valdustest väljapoole kestsid 718–739. Ta pidas sõdu friisidega, saksidega, alemannidega ja bajuvaaridega ning Akvitaanias, Burgundias ja Provence'is. Nähtavasti ei olnud Karlil kavas kõiki võidetud alasid Frangi riigiga täielikult liigendada.

Konfliktid friisidega

Kui Karl oli oma positsiooni Frangi riigis kindlustanud, maksis ta kätte friisidele, kellelt ta oli 716 Kölni all lüüa saanud. Friiside valitseja (hertsog (dux), anglosaksi allikates kuningas (rex)) Radbod, toetas paganlust, et vabaneda frankide ülemvõimust. See katkestas kristianiseerimise, mida oli alustanud anglosaksi misjonär Willibrord. Radbod oli Willibrordi tema Utrechti piiskopkonnast välja ajanud. Willibrord otsis abi majordoomus Karl Martellilt, lootes oma misjonipiirkonda tagasi saada. Radbodi surm 719. aastal nõrgestas friise oluliselt. Järgnenud aastatel olid Karli sõjakäigud friiside vastu nähtavasti edukad, sest ühe 723. aastast pärineva üriku järgi kinkis ta Willibrordi kloostrile Utrechtis suure maaomandi. 734. aastal lõi Karl Boorne lahingus friiside vägesid ja tappis nende hertsogi Poppo (Bubo). Tal õnnestus hõivata friiside tuumikala Vlie ja Lauwersi jõe vahel. Sõjakäigu eesmärk oli ka saaki saada. Ühtlasi hävitati arvukalt paganlikke pühamuid.[24] Pärast seda ei ole Karl Martelli ajal friisidega uusi konflikte dokumenteeritud.

Karistusretked Saksimaale

Saksid ohustasid Frangi riiki ikka ja jälle. Nende poliitilis-sõjalised laienemispüüdlused olid jõudnud haripunkti 700. aastal[25] Päriluskriisi ajal olid nad 715. aastal tunginud Reini ääres asuvasse Hatuaariasse, et sõjasaaki saada. Erinevalt friisidest ei püüdnud Karl nende maad liidendada, vaid piirdus mitme karistusretkega, et sakside rünnakuid tõkestada.[26].

718. aastal tungis Karl sõjaväega Saksimaale ja jõudis Weseri jõeni. See esimene sõjakäik oli nähtavasti kättemaks sissetungi eest Frangi riiki.[27] 720. aastal teg9i Karl veel ühe sõjakäigu Saksimaale. Pole selge, kas 722. aasta sõjakäik oli suunatud sakside või friiside vastu.

724. aasta sõjakäigu ühendas Karl neustrialaste uue mässu mahasurumisega. Ta piiras Raganfridi Angers’s. Piirkond rüüstati ja saadi palju sõjasaaki. Seejärel tegi Karl lõpu vastuhakkudele Saksimaal. 729. aastaks kavandatud sõjakäik jäi Alemannias tekkinud probleemide tõttu ära. 738. tegi Karl uue sõjakäigu Saksimaale. Fredegari kroonika jätkaja nimetas sakse selles kontekstis sõnaga paganissimi ('väga paganlikud'). Paganlus oligi Sel korral nähtavasti sõjaretke ajend. Sakse sunniti andamit tooma ja palju pantvange andma. See oli Karli viimane teadaolev sõjakäik Saksimaale.[28]

Alemannia liidendamine Frangi riigiga

Erinevalt Saksimaast kavatses Karl Alemannia oma võimu alla tuua. Alemannia hertsog Gotfrid oli Merovingidele truuks jäänud ja Landeni Pippini võimule vastu seisnud. Pärast hertsogi surma 709. aastal puhkesid Alemannias tema poegade vahel võimutülid. "Chronicon Laurissense breve“ (umbes 807) ja alles 9. sajandil kirja pandud ja sellest sõltuvad annaalid "Annales Fuldenses" mainivad sõjakäike Alemanniasse aastatel 722 ja 723. Nende teateid peetakse siiski küsitavaks, sest kaasaegsed allikad neid Karli sõjaretki ei maini. Tõenäoliselt põhinevad need hilised teated Fredegari kroonika jätkude materjali kronoloogiliselt ekslikul ülevõtmisel.[29]

724. aastal rajas Pirminius Karl Martelli ja Alemaania hertsogi Lantfridi abiga Reichenau kloostri. 725. aastal ja arvatavasti ka 728. aastal pidi Lantfrid taluma Karli vägede läbimarssi Alemannia aladelt, et jõuda Baierisse. Reichenau Hermanni kroonika järgi ajas Lantfridi vend Theudebald 727. aastal abt Pirminiuse ob odium Karoli 'vihast Karli vastu' Reichenau kloostrist välja.[30] Jörg Jarnuti arvates lahkus Pirminius siiski vabatahtlikult Alemanniast, et rajada Elsassis Murbachi klooster.[31] Igatahes ei ole säilinud teateid Karli reaktsioonist Theudebaldi käitumisele.

730. aastal puhkesid lahingud Karli ja Lantfridi vahel. Võib-olla Lantfrid hukkus, igatahes ta suri samal aastal, nii et Theudebaldist sai uus Alemannia hertsog. Ka Pirminiuse järglane Heddo pidi 732. aastal Theudebaldi eest põgenema. Karl tõi abti ametisse tagasi ja saatis Theudebaldi pagendusse.[32] Uut Alemannia hertsogit Karl ei määranud, sest tal oli käsil Alemannia liidendamine Frangi riigiga ja ta pidas hertsogiriiki oma võimkonna lahutamatuks osaks. Pärast Karli surma püüdis Theudebald kui viimane pärija oma nõudeid Alemannias maksma panna, kuid Karli poeg Karlmann kindlustas mitme sõjakäiguga seal võimu. Hertsogkond kadus Karlmanni ajal lõplikult.

Pirminius ja Heddo leidsid abtidena Elsassis uue tööpõllu. See viitab sellele, et Elsass lõimus üha enam Frangi riigiga.[33] Pirminius rajas 728 Murbach kloostri. Heddo pani Karl Martell 734 Strasbourgi piiskopiks. Elsassis ei pidanud Karl mitte kunagi sõjaliselt sekkuma.[34]

Maini-Frangimaa ja Tüüringi sõjata liidendamine

Hedenite valitsemise ajal ühendati Maini-Frangimaa ja Tüüringi alad üheks hertsogkonnaks. Paistab, et Maini-Frangimaa ja Tüüringi hertsog Heden II, ei olnud päriluskriisi ajal Karl Martelli pooldajate seas. Kaks ürikut 704. ja 717. aastast, millega Heden oli andnud omandit anglosaksi misjonärile Willibrordile, võivad viidata kokkulepetele Karl Martelliga, sest Willibrord oli Karli päriluskriisis toetanud. Siiski on kingitus dateeritud 717. aastale, mil valitses Chilperich II, kes oli Karl Martelli vastane. Willibrordi testamendis, mille ta koostas oma Echternachi kloostri asutamise puhul, 717. aasta kingitust ei mainita. Tõenäoliselt Karl Martell ei tunnustanud 717. aasta Hammelburgi kinkeürikut. Maini-Frangimaa-Tüüringi piirkonnas tõukas nähtavasti "idafrankide rahvas" Hedenid troonilt. Karl kasutas need sündmused enda kasuks ära, nii et tal ei olnud tarvis sõdida. Piirkonnas oli valitsemine kindlalt korraldatud. Anglosaksi misjonär ei saanud Bonifatius Maini-Frangimaal ja Tüüringis rajada mitte ainult kloostreid, vaid ka piiskopkondi.[35]

Sekkumised Baieris

725. aastal sekkus Karl koos langobardide kuninga Liutprandiga hertsog Hugberti kasuks Baieri sisetülidesse.[36] Konflikt oli tekkinud pärilus- ja võimutülina pärast varasemate hertsogide Theodo II (717) ja Theudeberti (pärast 716. aastat) surma. Liutprandist oli abiellunud Guntrudiga – Theudeberti õega, tema poja Hugberti tädiga. Karl ja Liutprand aitasid Hugbertil saavutada võitu oma onu Grimoald II üle. Sekkumine Baieri asjadesse viis Karli langobardide kuningaga headesse suhetesse. 725. aastal tõi Karl Franciasse (Frangi riigi tuumikalale) Baieri sõjakäigult kaasa Grimoaldi lese Pilitrudi ning tema õetütre, Baieri printsessi (hertsogliku suguvõsa liikme) Swanahildi, kes kuulus Agilolfingite suguvõssa.[37] Peagi abiellus ta Swanahildiga. Sellega kindlustas ta oma positsiooni nii Baieris kui ka Frangi riigis. 728. aastal tegi Karl taas sõjaretke Baierisse. Selle põhjus ei ole selge; võib-olla oli Hugberti vastu mässu tõstetud.[38] 736. aastal suri Hugbert lastetuna. Karl määras Baieri hertsogiks Swanahildi sugulase alemann Odilo. Võõramaalasest Odilo kavatses luua Baieris paavsti heakskiidul toimiva piiskopkondade süsteemi. Varsti aga hakati teadmata põhjustel talle vastu, nii et ta pidi põgenema Karl Martelli õukonda. Seal ta abiellus ta Karli tütre Hiltrudiga. Neil sündis 741. aastal poeg (Tassilo III).[39] 741. aasta märtsis sai Odilo Baierisse tagasi minna[40] ja frankide toel seal oma võimu taas maksma panna.

Kokkupõrked muslimitest araablaste ja berberitega

Islami ekspansioon Poitiers' lahinguni
Vaata ka: Poitiers' lahing (732)

Umaijaadide kalifaadi väed (muslimitest araablased ja berberid; frankide allikates saratseenid või ismaeliidid) olid 711 vallutanud läänegootide riigi Hispanias. 720. aastal hõivasid nad ka läänegootide eelpostid Gallia edelaosas. Nad tungisid üha enam Püreneedesse ja ähvardasid Akvitaaniat. Akvitaania Hertsog Odo Suur suutis 721. aastal sissetungijad Toulouse'i lahingus tagasi lüüa. Vaatamata kaotusele tungisid araablased ja berberid varsti edasi. 724. aastal vallutasid nad Carcassonne'i ning peagi ka Nîmesi. 725. aasta augustis rüüstati ja hävitati Autun Burgundias.

Olles silmitsi islami ekspansiooniga, sõlmis Akvitaania hertsog Odo liidu berberite valitseja Munuzaga. Taustal olid üha süvenevad pinged berberite ja araablaste vahel. Munuza sai kaliifi wālī '​lt ‘Abd ar-Raḩmān al-Ghāfiqīlt lüüa ning võttis endalt elu. Seejärel hakkas ‘Abd ar-Raḩmān võitlema oma vastase liitlasega. 732. aastal sai Odo Garonne'i jõe ääres rängalt lüüa. oli sunnitud Karl Martellilt abi paluma. Karl reageeris kiiresti ning läks frankide ja burgundide väega araablastele vastu. 732. aasta oktoobris toimus Poitiers' lahing, milles ‘Abd ar-Raḩmān langes ja Karl Martelli vägi lõi sissetungijad tagasi. Ent berberid ja araablased ei lahkunud Galliast põgenedes, vaid rüüstates läbi Limousini.[41]

Moslemid ei olnud oma sõjaretkega kavatsenud Frangi riiki vallutada, vaid tahtsid üksnes teha karistusretke, hertsog Odo vastu, mis oleks olnud ühtlasi rüüsteretk. Kaotuse tõttu see nurjus. Karli võit ei olnud siiski täielik, sest ka pärast seda suutsid moslemid rüüsteretki teha.[42] Võit tõi Karlile poliitilise ja sõjalise võimu Akvitaanias, eriti pärast Odo surma 735. Karl tunnustas Akvitaania hertsogina Odo poega Hunoldit. Uus hertsog pidi andma truudusevande majordoomusele ja tema kahele pojale Karlmannile ja Pippinile. Paistab, et Hunold otsis elu lõpuni Karliga üksmeelt; vähemalt ei ole allikates juttu konfliktidest tema ja Karli vahel.[43]

Järgnevalt sõdis Karl Martell edukalt idapoolsete germaani hõimudega ja liitis oma riigiga Lääne-Friisimaa ehk Hollandi. Tema ülimuslikkust pidid tunnustama nii alemannid kui ka baierlased. Sisepoliitiliselt kindlustas ta end samuti üha kindlamalt, 730. aastateks olid Frangi kuningad muutunud temast täiesti sõltuvateks nukuvalitsejateks.

732. aastal tungisid Frangi riiki Hispaaniast Umaijaadide kalifaadi väed. Karli väed kohtusid nendega Poitiers' ja Toursi vahel, mistõttu konflikti on nimetatud nii Poitiers' kui ka Toursi lahinguks. Frangi riigi väed võitsid araablasi ja hiljem need enam nii kaugele ei tunginud. Karli võidule on tihti omistatud maailmaajaloos otsustavat tähtsust, sest sellega olevat Euroopa kristlik tsivilisatsioon päästetud moslemite sissetungist. Kuid viimasel ajal[millal?] on tähelepanu juhitud sellele, et Umaijaadidel polnud sel ajal konkreetseid vallutusplaane ja tegu oli sügavale Frangi riiki ulatunud rüüsteretkega. Ka ei kadunud pärast lahingut moslemite oht, sest 730ndate teisel poolel rüüstasid nad sageli Lõuna-Prantsusmaad, eriti Provence'i. Võib-olla oli Karli 737. aastal saavutatud võit araablaste üle tunduvalt otsustavama tähtsusega kui võit Poitiers' lahingus, ent see ei ole saanud nii tuntuks.

737. aastal suri ka Frangi kuningas Theuderich IV ja Karl jättis trooni tühjaks, nimetades end Frangi hertsogiks, kuid mitte kuningaks. Alles 743. aastal pani Karli poeg Pippin Lühike troonile viimase Merovingide dünastiast Frangi kuninga Childerich III. Karli viimased valitsusaastad olid samuti edukad, ta allutas enda otsese või kaudse ülemvõimu alla peaaegu kõik alad, millest koosnes hilisem Karl Suure impeerium, välja arvatud Langobardide kuningriik Itaalias, kus valitsesid langobardid.

741. aastal Karl Martell suri ning jagas oma riigi poegade vahel: Karlmann sai Austraasia ja Alemannia koos vasallriigi Baieriga, Pippin Lühike aga Neustria ja Burgundia koos vasallriigi Akvitaaniaga. Võib-olla sai teatud valdusi ka tema kolmas poeg Grifo.

Laienemine Burgundiasse ja Provence'i

Stseen Avignoni piiramisest. Miniatuur kroonika "Chroniques de France ou de St Denis" (1332–1350) käsikirjas, London, Briti Raamatukogu, MS Royal 16 G VI, fol. 118v

Pärast 732. aasta võitu ja eriti pärast Odo surma 735. aastal keskendus Karl sõjaliselt Akvitaaniale, Burgundiale ja Provence'ile. Need piirkonnad tuli otsesemalt Frangi riigi võimu alla võtta. Alates 733. aastast allutas Karl järk-järgult Burgundia ja Provence'i. Rahu põhjas ja idas andis talle võimaluse oma võimu selles seni unarusse jäetud piirkonnas maksma panna. Ta kõrvaldas senised kohalikud võimukandjad ja asendas need endale ustavate kaaskondlastega. Nii saatis ta Orléansi piiskopi Eucheriuse pagendusse Kölni ja jagas tema kirikuvarad oma kaaskonnale. Sarnane saatus tabas ka Auxerre'i piiskoppi Ainmarit, kes vangistati Bastogne'is.

Hoolimata nendest abinõudest ei olnud Karli võim selles piirkonnas kindlustatud. Provence'i hertsog (dux) Maurontus alustas mässu ja sõlmis liidu moslemitega. Yūsuf ibn ‘Abd ar-Raḩman al-Fihrī juhtimisel kindlustasid need end Avignonis. Karl suutis oma poolvenna Childebrandi abiga Avignoni vallutada. Aastal 737 piiras majordoomus Yūsuf al-Fihrīd Narbonne'is, kuid edutult; siiski õnnestus tal lõpuks Berre'i lahingus araablastest abivägi täielikult purustada. Tagasiteel Austraasiasse laastas Karl Béziers', Agde'i, Maguelone'i ja Nîmesi linna.[44]

Aastal 738 tungisid araablased ja berberid jälle Provence'i. Sel ajal oli Karl sõjakäigul Saksamaal, mistõttu läks langobardide kuningas Liutprand tema asemel koos väega Provence'i. Sissetungijad taandusid ilma lahinguta. Alles berberi mäss Magribis, araablaste ja berberite omavahelised kokkupõrked Pürenee poolsaarel ja lõpuks islami maailmariigi lagunemine peatasid islami ekspansiooni selles piirkonnas.[45]

Jagamatu võimu periood (737–741)

Enne surma jagab Karl Martell riigi poegade Karlmanni ja Pippini vahel. Miniatuur kroonika "Grandes Chroniques de France" käsikirjas, Pariis, Bibliothèque Nationale, Ms. fr. 2615, fol. 72
Karl Martell auf dem Sterbebett. Chroniques de France ou de St Denis (1332–1350), London, Briti Raamatukogu, Royal MS 16 G VI, fol. 119v

737. aasta kevadel suri umbes 25-aastaselt Merovingide kuningas Theuderich IV, kelle Karl oli 721. aastal troonile seadnud. Sellest ajast kuni surmani 741 valitses Karl kogu Frangi riiki üksinda, ta oli majordoomus ilma kuningata.[46] See oli Frangi riigi ajaloos ennenägematu olukord. Kuigi Theuderichil oli poeg ja pärija Childerich III,[47] kuid Karl ei teinud teda kuningaks. Kaasaja allikate nappus raskendab tema ainuvalitsemise võimalike motiivide ja plaanide hindamist. Karl oli suutnud oma positsiooni tugevdada peamiselt sõjaliste võitudega, mis suurendas tema autoriteeti. Samuti täitis ta tähtsad ametikohad oma ustavate kaaskondlaste ja sugulastega. Oma positsiooni "valitud majordoomusena" oli ta lasknud kinnitada frankidel riigikoosolekul.[48]

Viited

  1. ↑ Karl Ubl. Die Karolinger. Herrscher und Reich, München 2014, lk 6.
  2. ↑ Andreas Fischer. Karl Martell. Der Beginn karolingischer Herrschaft, Stuttgart 2012, lk 21–42.
  3. ↑ Paul Fouracre. The Age of Charles Martel, Harlow 2000, lk 48.
  4. ↑ Rudolf Schieffer. Die Karolinger 4., ümbertöötatud ja täiendatud trükk, Stuttgart 2006, lk 26.
  5. ↑ Andreas Fischer. Karl Martell. Der Beginn karolingischer Herrschaft, Stuttgart 2012, lk 169. Martina Hartmann. Die Merowinger, München 2012, lk 54. Matthias Becher. Merowinger und Karolinger, Darmstadt 2009, lk 49.
  6. ↑ Matthias Becher. Merowinger und Karolinger, Darmstadt 2009, lk 46.
  7. ↑ Martina Hartmann. Die Königin im frühen Mittelalter, Stuttgart 2009, lk 91 ja 144–146; Andrea Esmyol. Geliebte oder Ehefrau? Konkubinen im frühen Mittelalter, Köln 2002, lk 13–36 ja 142–144; Waltraud Joch. Legitimität und Integration. Untersuchungen zu den Anfängen Karl Martells Husum 1999, lk 21–24.
  8. ↑ Andreas Fischer. Karl Martell. Der Beginn karolingischer Herrschaft, Stuttgart 2012, lk 45.
  9. ↑ Rudolf Schieffer. Karl Martell und seine Familie. – Jörg Jarnut, Ulrich Nonn, Michael Richter (toim)- Karl Martell in seiner Zeit, Sigmaringen 1994, lk 305–315, siin lk 306; Andreas Fischer. Karl Martell. Der Beginn karolingischer Herrschaf, Stuttgart 2012, lk 45.
  10. ↑ Termin sai alguse artiklist: Josef Semmler. Zur pippinidisch-karolingischen Sukzessionskrise 714 bis 723. – Deutsches Archiv für Erforschung des Mittelalters, 1977, 33, lk 1–36 (Täistekst.)
  11. ↑ Brigitte Kasten. Königssöhne und Königsherrschaft. Untersuchungen zur Teilhabe am Reich in der Merowinger- und Karolingerzeit Hannover 1997, lk 65–67, 84–86. Theo Kölzer. Die letzten Merowingerkönige: Rois fainéants? – Matthias Becher, Jörg Jarnut (toim). Der Dynastiewechsel von 751. Vorgeschichte, Legitimationsstrategien und Erinnerung, Münster 2004, lk 33–60, siin lk 55–56.
  12. ↑ Richard A. Gerberding. 716: A Crucial Year For Charles Martel. – Jörg Jarnut, Ulrich Nonn, Michael Richter (toim). Karl Martell in seiner Zeit, Sigmaringen 1994, lk 205–216.
  13. ↑ Selle koostöö kohta: Waltraud Joch. Legitimität und Integration. Untersuchungen zu den Anfängen Karl Martells, Husum 1999, lk 108–110.
  14. ↑ Wolfram Drews. Die Karolinger und die Abbasiden von Bagdad. Legitimationsstrategien frühmittelalterlicher Herrscherdynastien im transkulturellen Vergleich, Berlin 2009, lk 402; vt põhjalikult: Richard A. Gerberding. The Rise of the Carolingians and the Liber Historiae Francorum, Oxford 1987, lk 116–118. Richard A. Gerberding. 716: A Crucial Year For Charles Martel. – Jörg Jarnut, Ulrich Nonn, Michael Richter (toim). Karl Martell in seiner Zeit, Sigmaringen 1994, lk 205–216.
  15. ↑ Hiljuti on selles kuupäevas kaheldud: Marco Kamradt. Die frühfränkische Historiographie und die Schlacht von Vinchy am 21. März 717. – Concilium Medii Aevi, 2007, 10, lk 153–166 (online Veebis).
  16. ↑ Daniel Carlo Pangerl. Der Königsschatz der Merowinger. Eine interdisziplinäre historisch-archäologische Studie. – Frühmittelalterliche Studien, 2013, 47, lk 87–127, siin lk 104–105.
  17. ↑ Andreas Fischer. Karl Martell. Der Beginn karolingischer Herrschaft, Stuttgart 2012, lk 24. Põhjalikumalt kuninglike aarete kohta: Matthias Hardt. Gold und Herrschaft. Die Schätze europäischer Könige und Fürsten im ersten Jahrtausend, Berlin 2004.
  18. ↑ Josef Semmler. Zur pippinidisch-karolingischen Sukzessionskrise 714 bis 723. – Deutsches Archiv für Erforschung des Mittelalters, 1977, 33, lk 1–36. Paul Fouracre. The Age of Charles Martel, Harlow 2000, lk 69–70
  19. ↑ Alates artiklist: Josef Semmler. Zur pippinidisch-karolingischen Sukzessionskrise 714 bis 723. – Deutsches Archiv für Erforschung des Mittelalters, 1977, 33, lk 1–36, siin lk 10 (online) domineeriv arvamus.
  20. ↑ Nii arvab Roland Zingg: Zur Datierung von Karl Martells Sieg in der Schlacht bei Soissons. – Deutsches Archiv für Erforschung des Mittelalters, 2012, 68, lk 127–136 (veebis).
  21. ↑ Fischer 2012: 170.
  22. ↑ Põhjalikult selle kohta vt: Joch 1999: 102–104.
  23. ↑ Fischer 2012: 66.
  24. ↑ Matthias Hardt. Gold und Herrschaft. Die Schätze europäischer Könige und Fürsten im ersten Jahrtausend, Berlin 2004, lk 174.
  25. ↑ Rudolf Schieffer. Die Zeit des karolingischen Großreichs (714–887), Stuttgart 2005, lk 68.
  26. ↑ Fischer: 2012: 84. Fouracre 2000. 116.
  27. ↑ Fischer 2012: 81. Matthias Springer. Die Sachsen, Stuttgart 2004: 167.
  28. ↑ Continuationes Fredegarii, c. 19. Fischer 2012: 83. Matthias Springer. Die Sachsen, Stuttgart 2004, lk 168.
  29. ↑ Fischer 2012: 89. Jörg Jarnut. Untersuchungen zu den fränkisch-alemannischen Beziehungen in der ersten Hälfte des 8. Jahrhunderts. - Schweizerische Zeitschrift für Geschichte, 30, 1980, lk 7–28, siin lk 16.
  30. ↑ Hermann von Reichenau. Chronicon, a. 727.
  31. ↑ Jörg Jarnut. Untersuchungen zu den fränkisch-alemannischen Beziehungen in der ersten Hälfte des 8. Jahrhunderts. – Schweizerische Zeitschrift für Geschichte, 1980, 30, lk 7–28, siin lk 19.
  32. ↑ Jörg Jarnut. Untersuchungen zu den fränkisch-alemannischen Beziehungen in der ersten Hälfte des 8. Jahrhunderts. – Schweizerische Zeitschrift für Geschichte, 1980, 30, lk 7–28, siin lk 20.
  33. ↑ Dieter Geuenich. Geschichte der Alemannen, 2., ümbertöötatud trükk, Stuttgart 2005, lk 105–106. Rudolf Schieffer. Die Karolinger, 4., ümbertöötatud ja täiendatud trükk, Stuttgart 2006, lk 44.
  34. ↑ Fischer 2012: 93.
  35. ↑ Fischer 2012: 56, 106–110; Hubert Mordek. Die Hedenen als politische Kraft im austrasischen Frankenreich. – Jörg Jarnut, Ulrich Nonn, Michael Richter (toim). Karl Martell in seiner Zeit, Sigmaringen 1994, lk 345–366, siin lk 347.
  36. ↑ Jörg Jarnut. Beiträge zu den fränkisch-bayerisch-langobardisch Beziehungen im 7. und 8. Jahrhundert (656–728) – Zeitschrift für bayerische Landesgeschichte, 1976, 39, lk 331–352, siin lk 348–350. Veebis).
  37. ↑ Jörg Jarnut. Untersuchungen zur Herkunft Swanahilds, der Gattin Karl Martells. – Zeitschrift für bayerische Landesgeschichte, 1977, kd 40, lk 245–249. Veebis.).
  38. ↑ Fischer 2012: 101.
  39. ↑ Matthias Becher. Zum Geburtsjahr Tassilos III. – Zeitschrift für bayerische Landesgeschichte, 1989, 52, lk 3–12. Veebis..
  40. ↑ Jörg Jarnut. Studien über Herzog Odilo (736–748). – Mitteilungen des Instituts für österreichische Geschichtsforschung, 1977, kd 85, lk 273–284, siin lk 283.
  41. ↑ Fischer 2012: 118.
  42. ↑ Fischer 2012: 121; Matthias Becher. Merowinger und Karolinger. Darmstadt 2009: 54; Ulrich Nonn. Die Schlacht bei Poitiers 732. Probleme historischer Urteilsbildung. – Rudolf Schieffer (toim). Beiträge zur Geschichte des Regnum Francorum, Sigmaringen 1990, lk 37–56, eriti lk 53–54. (veebis); Ulrich Nonn- Die Schlacht bei Tours und Poitiers 732. – Georg Scheibelreiter (toim). Höhepunkte des Mittelalters, Darmstadt 2004, lk 48–58, siin 52, 54–55, 57–58; David Nicolle. Poitiers AD 732. Charles Martel turns the Islamic tide, Oxford 2008, lk 7, 36–37; Klaus Herbers. Geschichte Spaniens im Mittelalter. Vom Westgotenreich bis zum Ende des 15. Jahrhunderts, Stuttgart 2006, lk 82.
  43. ↑ Fischer 2012: 122.
  44. ↑ Ulrich Nonn. Die Schlacht bei Tours und Poitiers 732. – Georg Scheibelreiter (toim). Höhepunkte des Mittelalters, Darmstadt 2004, lk 48–58, siin lk 54.
  45. ↑ Klaus Herbers. Geschichte Spaniens im Mittelalter. Vom Westgotenreich bis zum Ende des 15. Jahrhunderts, Stuttgart 2006, lk 82.
  46. ↑ Paul Fouracre. The Age of Charles Martel, Harlow 2000, lk 155–174.
  47. ↑ Martina Hartmann. Pater incertus? Zu den Vätern des Gegenkönigs Chlothar IV. (717–718) und des letzten Merowingerkönigs Childerich III. (743–751). – Deutsches Archiv für Erforschung des Mittelalters, 2002, 58, lk 1–15, siin lk 7–14.
  48. ↑ Andreas Fischer. Karl Martell. Der Beginn karolingischer Herrschaft, Stuttgart 2012, lk 170; Matthias Becher. Eine Reise nach Rom, ein Hilferuf und ein Reich ohne König. – Franz Felten (toim). Bonifatius – Leben und Nachwirken, Mainz 2007, lk 231–254, siin lk 237.

Kirjandus

  • Josef Semmler. Zur pippinidisch-karolingischen Sukzessionskrise 714 bis 723. – Deutsches Archiv für Erforschung des Mittelalters, 1977, 33, lk 1–36.
  • Jörg Jarnut, Ulrich Nonn, Michael Richter (toim)- Karl Martell in seiner Zeit, Sigmaringen 1994.
    • Richard A. Gerberding. 716: A Crucial Year For Charles Martel, lk 205–216.
    • Rudolf Schieffer. Karl Martell und seine Familie, lk 305–315.
  • Waltraud Joch. Legitimität und Integration. Untersuchungen zu den Anfängen Karl Martells, Husum 1999.
  • Paul Fouracre. The Age of Charles Martel, Harlow 2000.
  • Marco Kamradt. Die frühfränkische Historiographie und die Schlacht von Vinchy am 21. März 717. – Concilium Medii Aevi, 2007, 10, lk 153–166
  • Andreas Fischer. Karl Martell. Der Beginn karolingischer Herrschaft, Stuttgart 2012.
  • Roland Zingg. Zur Datierung von Karl Martells Sieg in der Schlacht bei Soissons. – Deutsches Archiv für Erforschung des Mittelalters, 2012, 68, lk 127–136.
Eelnev
Pippin Heristalist		 Frangi riigi majordoomus
717–741		 Järgnev
Karlmann
ja Pippin Lühike
allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Charles_Martel