Aino Thoen (1936. aastani Aino Andrusson; 30. juuni 1913 Tallinn – 17. detsember 2010) oli eesti kirjanik.

Ta sündis töösturi peres. Ta lõpetas Hans Kubu eraalgkooli ja 1932. aastal Tallinna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumi.

Aastatel 1932–1941 töötas ta raamatupidajana oma isa ettevõttes, pärast isa arreteerimist 1941. aastal natsionaliseeritud A. M. Lutheri vabriku peakontoris, pangas ja mujal.

1944. aastal põgenes ta koos abikaasa Erik Thoeniga Saksamaale, elades alguses Baieris Würzburgis ja aastatel 1946–1947 Lääne-Saksamaal Klein-Heubachi põgenikelaagris. 1947. aastal siirdus ta Belgiasse ja sealt 1949. aastal Kanadasse, kus elas Torontos ja hiljem kuni elu lõpuni Mississaugas.

Tema esikromaan "Võlaraamat" (Göteborg/Toronto 1951) kujutab II maailmasõja raskeid katsumusi: 1941. aasta augustis Tallinnast mobiliseeritud elavad üle laevahuku Soome lahel ning saadetakse tööpataljoni Siberisse, kust nad viiakse 1942. aastal Eesti Laskurkorpusse sõjalisele väljaõppele ning Velikije Luki all satuvad nad vangi. Romaan on kirjutatud abikaasa Eriku jutustuste põhjal.

Saksa okupatsiooni Tallinnas kujutab romaan "Igaviku veskid" (Lund 1952), kus ajajärku iseloomustavad detailid põimuvad seiklusromaani elementidega.

Kolmas romaan “Hallide mägede maa” (Lund 1954) käsitleb eesti sõjapõgenike elu Belgia kaevanduslinnas ja töötamist söekaevanduses, kus töötas ka Aino abikaasa.

Viimase romaani “Teisele rannale” (Lund 1960) tegevuspaik on Aino lapsepõlvekodu Kalamajas, tegelaste prototüüpideks on kirjaniku vanaema ja vanaisa.

Ühes kirjanike koguteoses on ilmunud ka Aino Thoeni novell “Udutagustest päevadest”.

Aino Thoen suri 17. detsembril 2010 Kanadas.

• Anneliis Tõldsepp. "Aino Thoen. Kirjaniku teekond Kalamajast Kanadasse" Tallinna Linnamuuseumi ajaveeb.