Tartus Vanemuise teatris jõudis lavale Soome teatrilavastaja ning näitekirjaniku Juha Jokela tekstil põhinev lavastus “Akadeemiline lühis”, mis vaatleb äri- ja akadeemilise maailma vastasseisu.
Konflikt äri- ja akadeemilise maailma vahel tuuakse vaatajateni läbi inimliku loo, mille keskmes on sotsiaalpsühholoogia professor, kes viib ülikoolis läbi uuringut töökeskkonna kohta.
“Põhiküsimus põrkub sellest, miks järjest rohkem inimesi lahkub ülikoolist töölt ja miks on läbipõlemisprotsent nii suur, kuidagi eneselegi ootamatult satub ta võitlema selle sama süsteemiga. Nagu me võime ka aimata, siis kui üksikisik läheb võitlusesse süsteemi vastu, siis ta sealt võitjana välja ei tule,” avas näitleja Maria Annus lavaloo tausta.
Loo autori sõnul on lugu tema hinnangul pilt sellest, mis päriselt praegu akadeemilises maailmas vähemalt Soomes toimub. Ärimaailmale omase keele ja mõõdikute ülekandumises akadeemilisse maailma näeb ta aga probleemi.
“Akadeemilises maailmas on olnud pikalt aega uurimusi teha, aga ärimaailm on alati kiire ja nende kahe vahel on ebakõla. Ma mõistsin, et see, kuidas inimesed
akadeemilisest maailmast räägivad, on muutumas. Akadeemilise maailma keel on palju õelam või populistlikum, solvavam. Kriitika ei põhine sisul, vaid on emotsionaalne. Ma tundsin, et keegi peab sellisest muutusest kirjutama,” rääkis Jokela.
Lavastaja Taago Tubina sõnul on lugu kirjutatud küll akadeemilise maailma näitel, kuid on kantav ka teistesse valdkondadesse.
“Lugu toimub aastal 2026 X riigi ülikoolis, millel on kahtlaselt palju tunnusjooni meie kõrgharidussüsteemiga. Juha Jokela on selle kirjutanud nii, et tegemist on pigem universaalse uurimusega, mis puudutab neid valdkondi, kuhu olemuslikult ei sobi turuloogika ja ärimaailma töövõtted. Paraku juhtub nii, et need töövõtted lõhuvad neid valdkondi oma tulemuslikkuse ja konkurentsi rõhutamisega,” lausus ta.
“Tore oleks, kui see fookus ikkagi jääks nendele probleemidele, millega ülikool ja kõrgharidus praegu tegelevad. Aga inimlikul pinnal ma tajun naisena väga seda sama läbipõlemise tendentsi, seda kui lähedal me tegelikult oleme sellele ületöötamisele, sellele töökultuurile, mis nõuab meilt järjest paremaid tulemusi, järjest pikemaid sooritusaegu ja millised mõõdikud me iseendale seame, et olla produktiivsem, vastata ootustele. Kui seal ei osata seda proportsiooni hoida terves tasakaalus, siis see krahh on lähedal,” tõdes Maria Annus.