“Seisukoha” keskmes on lugu 11-aastasest Henrist, kes on ootamatult kadunud. Perekonda saabub toetama noor sotsiaaltöötaja Lumi, kellel on küll vähe kogemusi, ent tugev õiglustunne ja veendumus, et ta oskab olukorda mõista. Kohtumine pereliikmetega kujuneb ärevaks, sest nende hinnangul küsib ta asjasse mitte puutuvaid küsimusi ja surub peale oma seisukohta. Pingestatud vastasseisu keskel tuleb teha otsuseid, millest sõltub nii kadunud poisi kui ka tema õe tulevik. Loo lavastusdramaturg on Tõnis Parksepp, lavastaja Vallo Kirs.
Miks just Emma Kinane “Seisukoht” (originaalis “Anahera”) jäi silma ja puudutas?
Tõnis Parksepp: See teekond algas mõned aastad tagasi. Ma lugesin siis terve hulga Uus-Meremaa näidendeid ja Emma Kinane tekst tõusis oma dialoogi, tegelaste ja teemakäsitluse poolest kohe esile. Andsin selle ka Vallole lugeda ja tekkis mõte seda koos teha. Tihti pole paljud näidendid meie konteksti ümberpandavad või nende lõpp vajub ära, aga “Seisukoht” oli algusest peale põnev lugemine. Kuigi näitekirjandus on alati teatud mõttes tinglik, siis selle näidendi kõik tegelased on oma vasturääkivuses ja hingevalus usutavad.
Vallo Kirse: “Seisukoht” ongi ühe perekonna lugu, kus igal tegelasel on oma vaatepunkt, oma seisukoht. Vahel on ütlemata jäänud sõnad kõige valusamad. See on lugu sellest, kuidas õppida armastama ja andestama. Nagu üks näidendi tegelane ütleb: “Ma ei ole siin nende asjade pärast, mis sa tegid, vaid mis jäi tegemata.”
See on teil päris mitmes koos tehtud lavastus. Mis teid teineteise juures inspireerib?
Vallo Kirs: Me oleme Tõnisega olnud sõbrad ja kaasteelised juba keskkooli ajast saadik, kuigi elasime eri linnades ja käisime eri koolides. Meie teed on käinud päris risti-rästi, aga oleme seejuures alati omavahel sidet hoidnud, sest meil lihtsalt klapib omavahel. Võiks öelda, et me täiendame teineteist ja julgeme olla teise suhtes ausad. See on puhas rõõm töötada Tõnisega samas teatris ja teha temaga koos ühist lavastust.
Tõnis Parksepp: Eks see rõõm on vastastikune ja algab meie ühisest oskusest iseenda üle naerda. Ka koos tõlkides, mis oli meie mõlema jaoks esmakordne kogemus, vaagisime ja saagisime vahel vastastikku tunde üht lauset või fraasi. Aga isegi kui me olime eriarvamusel, kuidas mingit kohta peaks lahendama, ei kadunud meie suhtlusest naer. Usun, et õigeid sõpru ei saa valida, aga nad tunneb alati ära.
Olete varem teinud koos lavastuse “Vanad ja noored” (Ugala, 2013), mis põhineb A. H. Tammsaare samanimelisel jutustusel. Nii lavastuse “Seisukoht” kui ka “Vanad ja noored” keskmes on inimestevahelised suhted. On see juhus või teadlik valik?
Vallo Kirs: Teatri kese ehk ongi inimestevahelised suhted. Üllataval kombel on paralleelsus neil kahel lavastusel täiesti olemas. Ühisnimetajaks on eri põlvkondade omavaheline läbisaamine ja side. See miski nähtamatu niit põlvkondade vahel, mis meid liidab ja lahutab, on see, mis neid kaht lavastust ühendab ja ehk ka teemana meid Tõnisega alati paelunud on.
Tõnis Parksepp: Usun, et me pole valinud materjale mitte niivõrd teema, kuivõrd usutavate tegelaste ja nende üldinimlike probleemide põhjal. Ei ole ühest retsepti, millest peab rääkima hea näidend või lavastus, kuid mitmekihilisi tegelasi, kelle valikud ei ole üheselt selged, on alati põnev dramatiseerida, tõlkida, lavastada ja vaadata.
Kui teatris on oluline konflikt, siis päriselus mitte alati. Mis te arvate, kas head lapsed kasvavad vitsata?
Vallo Kirs: Lavastuses “Seisukoht” vastaks tegelane Liis sellele küsimusele nii: “Lõpuks jõuame põhiküsimuseni. Enne kui ma sellele küsimusele vastan, ärge arvake, et mina seda küsimust kardan. Me ei karista neid eriti. Meil pole seda vaja. Nad käituvad enamasti hästi ja teevad, nagu kästakse. Aga miks te seda küsite? Miks teile seda küsimust vaja on?”
Mulle tundub, et autor Emma Kinane on püüdnud lahti mõtestada, kas küsimus füüsilisest karistamisest on ikka “punane joon”, millest alates kõik halvemaks muutub, või on küsimus milleski muus? Ühiskondlikult on kokku lepitud, et laste füüsiline karistamine ei ole tänasel päeval lubatud ega kohane. Seda toetab ka seadusandlus. Teisalt on nii minu kui ka meie vanemate põlvkond vitsa ja rihma saanud, rääkimata nurgas seismisest. Järelikult mingil ajahetkel oli see ühiskondlikult aktsepteeritav norm. Mitte et tahaks seda aega kunagi tagasi, kuid tollaste vanemate õige ja sobiliku käitumise piir pidi kuskilt mujalt jooksma. Headust on täpselt nii palju meie ümber, kui me seda ise luua jõuame. Kuhu sa päikest näitad, seal ka lill kasvab.
Tõnis Parkepp: Meist igaüks on teinud elus valesid valikuid ja kellelegi mingil moel haiget. Muidugi peaks olema arusaam selline, nagu ühte proovi külalisena kutsutud lastekaitse spetsialist ja pereterapeut Kai Hallik sõnastas: kui mitte keegi ei pea normaalseks, et tööl lahendatakse konflikte tutistamise või vitsa abil, siis miks peaks see olema lubatud kodus? Ometi tehakse kodudes igasugu koledusi, aga nüüd on küsimus selles, kas nendest eksimustest ka õpitakse. Mida teeb inimene pärast väära teo toimepanemist? Kas ta mõistab teise inimese valu? See loeb sama palju.
Kuna teater võimaldab tõstatada ühiskondlikult olulisi teemasid, siis tahaksin küsida: kas teie arvates on lastel Eestis elada turvaline?
Vallo Kirs: Vesteldes lavastusprotsessi käigus erinevate lastekaitse spetsialistide ja valdkonna esindajatega, on minus juurdunud veendumus, et olukord on ajas läinud paremaks. Meil on olemas tugistruktuurid ja pühendunud ning missioonitundega inimesed, kelle poole pöörduda. Teema on ühiskonnas oluline ja aktuaalne. Seadusandlust peaks ehk kohati järele aitama või täiendama, kuid võrdluses muu maailmaga oleme ka siin päris heas kohas. Muidugi võiks raha alati rohkem olla. Usun, et iga lastekaitse valdkonda investeeritud euro on investeering meie tuleviku vundamenti.
Tõnis Parksepp: Koolis töötanuna olen ma lähedalt näinud haridus- ja sotsiaalvaldkonna inimeste pühendumust. Tihti jääb lihtsalt ajast, inimestest ja oskustest puudu. Nagu alati tekib mulje, et probleemidega noori on liiga palju ja spetsialiste hirmutavalt vähe, kuid siin ei ole küsimus ainuüksi riigis. Iga inimene saab teha väga palju, et tema töökaaslastel, lähedastel ja sõpradel läheks elus hästi. Ma ei vaja raha juurde, et küsida oma kolleegilt, kas sinuga on kõik hästi. Lihtne märkamine ja reageerimine nähtule aitab kõigi elu paremaks ja ohutumaks muuta.
Mis on nõu, mis on teid elus kandnud ja mille kindlasti tahaksite oma lastele edasi anda?
Vallo Kirs: Hetkel on minu viie- ja seitsmeaastased poisid kodus just selles eas, kus nad on hakanud laiemalt maailma ja inimeseks olemise toimemehhanismi vastu huvi üles näitama. See on tohutult põnev protsess – ma ise õpin neilt iga päev. Nemad on minule ja mina proovin olla nendele peegliks. Viimati oli meil poistega vestlus teemal ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse. Positiivi keeratult kõlab see muidugi palju paremini: “Tee teistele ainult seda, mida sa tahad, et sulle tehtaks.”
Tõnis Parksepp: Kui mina lapsena koju läksin ja nurisesin kaasõpilase nõmeda käitumise üle, siis mu ema alati küsis, mida ma ise tegin ja kuidas võis see mu klassikaaslast mõjutada. Inimesed ei ole emotsionaalsed, kiuslikud või vihased lambist. See on alati reaktsioon millelegi. Ma soovitaks kõigil natuke rohkem iseendaga tõtt vaadata. Siis tekivad ka eeldused jälgida teisi inimesi ning mõista, mida nad kardavad ja mis neile rõõmu pakub.
Mis laul summeeriks teie jaoks “Seisukohas” peituvad emotsioonid?
Vallo Kirs: Becki “Everybody’s Got to Learn Sometime”.
Tõnis Parksepp: Leslie Da Bassi “Armastus on pime”.
Mida te soovite, et publik endaga “Seisukoha” etenduselt kaasa võtaks?
Tõnis Parksepp: Arusaama, et alati on lootust, kui astud ise esimese sammu teisele vastu.
Vallo Kirs: Ma olen mõelnud, et kui inimesed lähevad pärast etendust koju ja tunnevad vastupandamatut vajadust oma lapsi või ema või isa või lähedasi inimesi kallistada ja neid armastusega üle külvata, siis on midagi siin maailmas ehk paremaks muutunud.