Asako Yuzuki “Või” (2025)

Käime siis korraks Jaapanis ära. Selleks raamatud ongi, et väisata ilmanurki, kuhu tehnilistel põhjustel eales ei satu. Võimalus, et minul õnnestuks Jaapanisse jõuda, on oluliselt väiksem võimalusest, et ma lähema aasta jooksul otsad annan. Ei satu sinna naaberriiki – sest vahepeal pole ju riiki, on mingi mõttetu kuritegelik kamm – suurem osa eestlastest. Nagu öeldud, selleks ongi raamatud. Saab tugitoolist (olgu, seda mul ei ole, lihtsalt toolist) lahkumata elada sada elu ja külastada kümneid maid. Või planeete, kui ulmesõber olla.

Siinne Jaapan kimab koju eeskätt köökimise kaudu. Juba pealkiri annab võtme kätte ning kui keskmine eestlane arvab, et küll tema juba võist kõike teab, siis arvaku uuesti. Ma tahaksin kohe praegu hakata uusi roogi looma, aga ei maksa üle pingutada. Põnevikulaadse toote sidumine toidumaailmaga on välja tulnud väärikalt. Teeb kadedaks. Ajab hamba verele ja maitsemeele erksaks. Kokaraamatuks me asjakest mõistagi ei pea. Ega harilikuks krimivikuks. Kui see raamat üldse midagi on, siis kindlasti ebaharilik. Ja sellisena möllab mitmes vallas. Minu mokka mööda teos – lugege ja naudisklege, saate kaugel maal ära käia ja inimlased mõtted lähedaseks mõelda. Põnevus pealekauba.

Kristi Küppar “Viimane lusikas” (2025)

Jaa, see on üks hea lõbus lugu, lugu lusikatega. Mäletan, kui romaanivõistluse žüriis olemise aegu käsikirja lugesin, siis tulin koju ja hakkasin vaatama omi lusikaid tükkis teise pilguga. Vaatan tänagi, neid ridu kirjutades. Sest igal kolmandal lusikal on mingi lugu rääkida. “Martinile, Mamalt, 4. VI 1972” – lusikas mu esimeseks sünnipäevaks. Millist tähtpäeva ma ealiste iseärasuste tõttu ei mäleta. Aga lusikas on alles. Ja kui juba lusikate peale annab üles ehitada päris ägeda romaani, siis ju nois helpimise abivahendeis miskit salapärast peitub. Eelistan alati lusikat kahvlile!

Vahel ongi nii, et oskuslikust kirjutamisest üksnes ei piisa, tarvis läeb ka miskilist ime- või omanurklikku vaateviisi. Ja kui lähed lusikate kaudu, siis miks ka mitte. Üpris kindlasti ei ole eestikeelses kirjanduses lusikapõhist lugu varem lahti kirjutet. Samal ajal oskab raamat olla ka – mõnevõrra liialdan siinkohal – jackreacherlik ja nipernaadilik rõudmuuvi (onjo rõve sõna, eksju). Aga lugejale on kogu kulg ja ulg ja värk nagu lusikas kõrvaauku. Vähem vaiku, enam taipu.