Tartu linn saatis riigiametnikele märgukirja, milles annab teada, et jaanuari lõpus ehitisregistris seatud juurdepääsupiirang teatud dokumentidele ei ole seaduslik.
“Mõistame, et ehitisregistri kaudu on avalikuks saanud lubamatult palju eraelu oluliselt riivavaid andmeid, ent lahendus tuleb leida muul viisil kui eirates avaliku teabe seaduses juurdepääsupiirangute seadmisele kehtestatud nõudeid,” seisab pöördumises kliimaministeeriumile ning maa- ja ruumiametile.
Riigiametnikud otsustasid “Pealtnägija” loo peale sulgeda ehitisregistris avaliku ligipääsu dokumentidele, mis võivad sisaldada isikuandmeid. Seda nimetatakse ajutiseks ettevaatusabinõuks. Info varjamist põhjendab maa- ja ruumiamet avaliku teabe seaduse pügalaga, mis annab aluse teabe piiramiseks, kui see sisaldab isikuandmeid.
Tartu linna argumentidega nõustub Triniti vandeadvokaat Karmen Turk, kelle üks tegevusvaldkondi on andmekaitse. Ta rääkis ERR-ile, et loomulikult ei saa riigi esindajad istuda praegu käed rüpes, kui koduste lastetubade fotod on avalikud, ent valitud reaktsioon ei ole sobiv.
“Väga lihtsustatult saabki juurdepääsupiiranguid kehtestada ainult avaliku teabe seaduse alusel. Seal on piiratud loetelu nendest alustest, mida kasutada saab. Sellist alust, et teeme ajutise ettevaatusabinõu mis tahes kaalutlustel, see seadus ei sisalda,” kõneles Turk.
Turk selgitas, et seaduses on sätestatud 27 juhtu, millal võib dokumentidele juurdepääsupiirangu kehtestada. Praeguses olukorras ehitisregistri puhul saaks seda Turgi sõnul teha siis, kui oleks tuvastatud rikkumine või sekkuks andmekaitse inspektsioon.
“Andmekaitse inspektsioonil on väga lihtne teha ettekirjutus, kui nad näevad, et oht andmesubjektide õigustele ja vabadustele on piisav. Seda nad ei ole teinud. Ehk siis otsus sulgeda terve register, mis on avalikkusele niivõrd oluline igapäevane tööriist, tundub küll väljaspool kasti mõtlemisena ja liigse tormakusena,” rääkis Turk.
Andmete piirang on AKI-ga läbi räägitud
Kliimaministeerium aga leiab, et valitud lahendus on proportsionaalne, sest kui andmeid poleks varjatud, oleksid võimalikud riskid liiga suured, ütles ehitustegevuse valdkonnajuht Liisi Pajuste kirjalikus kommentaaris.
“Ehitisregistrile lisatud massiline juurdepääsupiirang on ajutine kaitsemeede, mille rakendamine arutati eelnevalt läbi andmekaitse inspektsiooniga. Hetkel hindame olukorra lahendamiseks erinevaid meetmeid sh kooskõlastame lahendused eelnevalt andmekaitse inspektsiooniga,” teatas Pajuste.
Veel märkis Pajuste, et avalikkuse eest varjatud dokumente saab ikkagi soovi korral näha, selleks tuleb esitada päring.
Avalik ligipääs on suletud kõikidele kasutusteatiste, kasutusloa taotluste, kasutuslubade ja ettekirjutustega seotud lisadokumentidele ning riigilõivu tasumist kinnitavatele dokumentidele. “Rõhutame, et endiselt on kättesaadavad ehitusprojektid ning kõikidele teistele andmetele saab tagada ligipääsu kohalik omavalitsus peale piirangu säilitamise vajaduse hindamist,” selgitas Pajuste.
Turk tõdes, et olukorras, kus registris on palju õigusvastaselt avaldatud informatsiooni, peab olema registripidajal õigus piirata andmetele ligipääsu, ent selleks ei ole leitud praegu sobiv lahendus.
“Nad peavad leidma muu viisi, kuidas registripidaja saab käituda, aga see ei ole juurdepääsupiirang. Riik ei saa ka heal eesmärgil tegutseda vastuolus kehtivate seadustega,” rõhutas Turk.
Andmekaitse inspektsioonilt ei õnnestunud ERR-il enne loo avaldamist kommentaari saada.
Vaidlus andmete eest vastutaja üle
Teine mure on Tartul see, kes peaks üle kontrollima ehitisregistrisse juba üles laetud dokumendid, et veenduda, mis peaksid jääma varjatuks ja mis mitte. Riigi nägemuses on see iga omavalitsuse kui teabevaldaja ülesanne.
Tartu linn aga selle tõlgendusega ei nõustu, selgub nende pöördumisest: “Kuna Tartu linnavalitsus ei ole kõnealuseid juurdepääsupiirangu märkeid teinud, ei ole meil õigus neid ka eemaldada. Teabevaldaja on kohustatud juurdepääsupiirangu kehtetuks tunnistama, kui selle kehtestamise põhjus on kadunud. Teise asutuse seatud juurdepääsupiirangu tühistamine oleks pädevuse ületamine.”
Ehitisregistri vastutav töötleja on kliimaministeerium ning volitatud töötleja maa- ja ruumiamet. Tartu linna nägemuses on omavalitsus üks andmeandjatest, nagu ka näiteks ehitajad või eraisikud. Andmeandjad aga üksnes edastavad registrile infot, mitte ei halda ega avalikusta seda. Sellest lähtuvalt tõdeb linnavalitsus pöördumises, et ainus riigiasutus, kes saab dokumente avalikustada või varjata on kliimaministeerium.
Liisi Pajuste märkis, et koos ehitisregistri kaitsemeetmetega anti KOV-idele võimalus enda menetluste dokumendid üle kontrollida ja neile vajadusel piirangud seada. Veel ütles ta, et isikuandmete puhul on omavalitsused kaasvastutavad töötlejad.
Vandeadvokaat Karmen Turk nõustus, et juurdepääsupiirangu üle otsustamine on maa- ja ruumiameti, mitte omavalitsuse rida. Seda aga ainult nende failide ja dokumentide puhul, mis on registris juba olemas.
Samas ei saa öelda, et omavalitsustel üldse vastutust pole: “Kohalikelt omavalitsustelt, kes on ekslikult näiteks edastanud avaldamiseks sellise info, millele oleks pidanud juurdepääsupiirangu kehtestama, nõutakse kindlasti koostöökohustust, et nad aitaksid registrit. Aga hetkel, kui see on registris olemas ja seal avaldatud, siis nad ei ole enam andmevaldaja, nad ei saa ise selle infoga toimetada. Seda saab ikkagi teha selle registri volitatud töötleja, kes on maa- ja ruumiamet.”
KOV-id vajavad selget juhist
Eespool kirjeldatud probleemid puudutavad kõiki omavalitsusi, ütles linnade ja valdade liidu tegevdirektor Veikko Luhalaid.
Liiduni jõudnud tagasisidest ilmneb, et omavalitsustes imestatakse, miks peab ehitisregister olema nii avatud, vaikimisi võiks see pigem olla privaatne ja avalikud võiksid olla minimaalsed andmed. Veel juhivad omavalitsused tähelepanu, et failidele piirangute panemine võiks olla paindlikum. Vastasel juhul on need kas liiga avalikud või nii suletud, et menetluse osapooled ei näe vajalikku infot.
Linnade ja valdade liit ootab, et riik leiaks ehitisregistrile selge ligipääsumudeli: milline osa andmestikust on avalik, milline on menetlejatele ja kaasatud osapooltele, milline omanikule ning kuidas tagada, et tundlikud failid ei muutuks kõrvalistele isikutele kättesaadavaks.
“Võiks olla juhend, millest saavad ühtmoodi aru need, kes laevad dokumente ehk kohaliku omavalitsuse ametnik ja ka riigipoolne kontrollorgan, et mida siis tegelikult sinna pannakse, mitte igaks juhuks ei pane kõike,” rääkis Luhalaid. Veel rõhutas ta, et oluline ei ole otsida süüdlast, vaid leida kiiresti toimiv lahendus.
“Kümne aasta jooksul on muutunud andmekaitse regulatsioonid, ka ehitisregistri dokumentide ülekülluse põhjuseks olnud tuleohutuse ja muud regulatsioonid. Me ei süüdista, et midagi on valesti, vaid see on tõesti vana platvorm vanadel õiguslikel alustel tehtud ja täna see lihtsalt sellisel kujul ei kõlba,” ütles Luhalaid.