Tunnustused saabusid juba esimestel hooaegadel
Esimest korda sattus Robin-Christopher lumelauale viis aastat tagasi, olles kõigest 10-aastane. „Olin suusatamisest tüdinenud ja läksin kodu lähedale väikesele mäele, Vimkale, kus klassivennad näitasid, kuidas lauaga sõita. Olin varem palju rulaga sõitnud ja arvasin, et võiksin ka sellega hakkama saada,“ meenutab ta. Samas ei olnud Robinil endale esialgu suuri ootuseid. Ka ei unistanud ta toona veel sportlaskarjäärist.
Suuremad muutused hakkasid toimuma aga siis, kui Robin sai proovida lumelauasõitu suurematel mägedel – üsna pea muutusid poisi hüpped üha kõrgemaks, trikid keerulisemaks ja eesmärgid selgemaks. „Kui hakkasin käima välismaal suurtel mägedel, siis hakkas mulle endale esimest korda tunduma, et see võiks olla minu jaoks midagi tõsist.“ Juba esimestel hooaegadel sai Robinit näha ka Eesti noortevõistluste poodiumitel.
Kõigest 13-aastasena valiti Robin-Christopher Eesti parimaks noormeheks lumelauasõidus, 14-aastasena krooniti ta juunioride Eesti meistriks nii pargisõidus kui Big Air’is ning meeste arvestuses saavutas ta Big Air’is teise koha. Samal aastal tegi ta ka rahvusvahelise debüüdi Euroopa karikasarjas. Need on tänaseks vaid mõned üksikud saavutused, mis freestyle-lumelauduril ette on näidata.
Elu, mis kulgeb trennirütmis
Robin-Christopher märgib, et tema argipäev ei erine väga paljude teiste endavanuste omast – oma koht on nii koolil, kodul kui sõpradel. Vahe on aga selles, et Robini päeva peab alati mahtuma ka mäele minek. „Tavaliselt lähen kooli järel mäele paariks tunniks Nõmme Lumeparki ja alles siis tulen koju. Kui olen treeninglaagris, teen tihti päeva jooksul kaks trenni. Kui mul õnnestub aga kodu lähedale mäele minna, siis olen seal võimalusel terve päeva, et harjutada ja proovida erinevaid trikke.“
Kuigi päevad mäel on pikad, ei kurda Robin-Christopher külmetava nina või trennist haigete lihaste üle. Tema sõnul peitub lumelauasõidu suurim väljakutse hoopis kahe kõrva vahel. „Vaimselt on sellise spordiala juures kõige keerulisem hirmudest üle saamine ja võistlusnärv. Uut trikki õppima hakates tuleb see kehasse “sisse sõita“ – kogu keha peab harjuma uue liigutusega ning see võtab aega ja energiat.“
Rahvusvahelised võistlused tähendavad Robin-Christopheri jaoks sageli starti sportlastega, kes on temast mitu korda vanemad ja kogenumad. See, mis alguses tundus hirmutav, on aga ajapikku muutunud normaalseks osaks võistlusrütmist. „Alguses oli see midagi erilist ja natuke hirmutav. Vanemad poisid tundusid tohutult hirmsad – heas mõttes. Aga nüüd on see juba tavaline.“