Teisipäeval oli Riigikogus olulise tähtsusega riikliku küsimusena välispoliitika arutelu, kus EKRE seisukohti väljendas faktsiooni esimees Martin Helme.
Martin Helme: “Kuulates meie tänase liberaalse režiimi arutelusid välispoliitikas, tuleb mulle meelde Vene-aegne anekdoot kommunismi ehitamisest. Tuleb koosolek kokku ja arutatakse, et täna on päevakorras kaks punkti. Kõigepealt on vaja ehitada uus sigala ja siis asume kommunismi ehitama. Aga kuna ei ole laudu, naelu, tsementi ega kive, siis jätame esimese päevakorrapunkti vahele ja hakkame kohe kommunismi ehitama.
Vaat see on meie välispoliitika, kus räägitakse mingitest väärtuspõhisustest ja mingitest asjadest, mida tegelikult ei ole, sellepärast et nii on võimalik vältida päris asjadega tegelemist. Välispoliitika väikeriigile nagu Eesti võrdub julgeolekupoliitikaga. Ja julgeolekupoliitika tegelikult võrdub geopoliitikaga. See tähendab, kus me asume, kui suur me oleme ja kes meie ümbruses on. Muidugi, globaalses mõistes, kes teised on suur jõud, kes mõjutavad meie ümbruses olevaid suurjõudusid. See on reaalsus, millega me oleme silmitsi olnud üle tuhande aasta, viikingiajast saadik.
Senine maailmakord on lõppenud. Seda ei ütle ainult mitte Rubio või Vance Münchenis, seda ütleb ka Kanada peaminister Carney, seda ütleb Merz, seda ütleb Hollandi peaminister, seda ütleb NATO peasekretär. See, mida meil nimetatakse reeglitepõhiseks maailmakorraks või mis tegelikult on teise maailmasõja võitjate vahel kokku lepitud maailma jagamise plaan, on lakanud toimimast. Seda ei ole enam. Ja praegusel hetkel, käesoleval aastal ja järgmisel paaril aastal me oleme üleminekuetapis, enne kui me jõuame välja uude paikaloksunud maailmakorda, julgeolekupoliitilisse korda.
See on nagu plahvatus, mis paiskab kõik õhku. Praegu me oleme seal kõik õhus, kui kõik vastu maad variseb, siis on selge, kes kuhu kukkus ja kui terveks jäi. See on see hetk maailma ajaloos, mida me oleme korduvalt näinud – eelmisel sajandil oli mitu korda –, kui riigid lakkavad olemast ja uued riigid tekivad. Eesti on üks neid riike, mille olemasolu on ohus praeguses julgeolekupoliitilises olukorras.
Meie ülesanne ei ole siin mitte emotsioonitseda või asendustegevusega psühholoogilise nihestumise varjus mingitest teistest teemadest rääkida. Meie asi on külma peaga ja külma kõhuga küsida, mida me tahame rahva ja riigina vältida, mida me tahame rahva ja riigina saavutada ja mida on meil vaja teha selleks, et see juhtuks. Ärme räägime sellest, mida teised peavad tegema. Ärme räägime sellest, et vaba maailm vajab uut juhti või et Saksamaa peab rohkem relvastuma või Venemaa peab oma riigipea vangi panema. Ärme räägi sellest! See ei ole meie kontrolli all. Räägime ainult nendest asjadest, mis on meie kontrolli all, mida me ise saame teha.
Aga noh, siin me tuleme tagasi selle anekdoodi juurde, et kui me sigalat ei saa ehitada, siis hakkame kommunismi ehitama, paneme aga Putinit vangi ja sunnime Merzi rohkem raha kulutama sõjatööstusele ja valime ameeriklastele uue presidendi. See on rumal, Eestit kahjustav, naiivne, lapsik ja absoluutselt ebatõsiselt võetav ja ebaküps.
Mida me siis tahame? Me tahame vältida Venemaa mõjusfääri langemist. See on meie ajalooline antus. Venemaa mõjusfäär ei tähenda ainult seda, et juhtub nii, nagu juhtus Põhjasõja ajal või ka Liivi sõja ajal või Teise maailmasõja ajal, et Vene väed tulevad üle piiri, tapavad sõjast olenevalt pool elanikkonda või kolmveerand elanikkonda ära ja kehtestavad siin Vene võimu. See ei pruugi seda tähendada. See võib ka tähendada mingis vormis finlandiseerumist, Vene mõjusfääris olemist. Seda me tahame vältida.
Aga samuti tahame me vältida Euroopa Ühendriikide tekkimist. Euroopa Liidu muutumine riigiks on meile rahvuse püsimisena ohtlik, sest see toob kaasa kõikide poliitiliste hoobade ja kangide liikumise meie käest ära kellegi teise kätte. No ütleme siis lihtsustatult, Merzi ja Macroni kätte, aga veel õudsem kui Kaja Kallase ja Ursula von der Leyeni kätte. Kindlasti mitte ükski inimene ei saa sirge näoga tulla rääkima, et need inimesed ajavad rahuldavalt Eesti asja. Mitte ükski inimene ei saa meid veenda, et need inimesed ei ole valmis meid kokkuleppe nimel Venemaaga – ja see kokkulepe on ju praegu õhus juba – meid maha müüma Vene mõjusfääri. Seda me ka tahame vältida.
Ja me tahame vältida rahvusena väljasuremist. See on ka kurss, millel me praegu oleme. Või rahvana oma kodumaal vähemusse jäämist, rahvana oma kodumaal peremehestaatuse kaotamist. Seda me tahame ka vältida. Need on need eesmärgid, mille me peame endale selgelt välja joonistama ja küsima, mida siis on vaja teha. Selle jaoks, et seda saavutada, on vaja välja ehitada ja uuesti üles ehitada toimivad liitlassuhted.
Tänasel päeval me muidugi, loomulikult, keegi ei hakka omalt poolt midagi tegema selle jaoks, et NATO ei toimiks või et artikkel 5 ei toimiks, aga ütleme siis niimoodi, et vastutustundlik on hoolitseda selle eest, et olukorras, kus meil puudub kindlus, et NATO toimib, oleks meil olemas toimivad variandid. See tähendab omakorda otse kahepoolseid või regionaalseid liitlassuhteid, see tähendab liitlassuhteid otse USA-ga, liitlassuhteid Balti mere regiooni riikidega – Poola, Soome, Rootsi ja võib-olla ka allapoole raudsest eesriidest ida poole jäävate riikidega –, see tähendab seda. See tähendab poliitilist initsiatiivi, julgeolekualast initsiatiivi. Igal juhul mitte nende vanade kulunud psühholoogilise nihestumise tunnustega loosungite loopimist, mida meil praegune režiim loobib.
Teiseks, mida me ise saame teha? Ise saame hoiduda rumalast, agressiivsest ja provotseerivast välispoliitikast. No ei ole meie asi maailma sirgeks ajada. Ei ole ka meie võimuses maailma sirgeks ajada. Meie asi ei ole lahendada ära ei Palestiina probleemi, ei Vene demokraatia probleemi, ei Koreade ühendamise probleemi. See ei ole meie asi! See ei ole meie võimuses, see ei ole meie asi, see ei too meile mingit kasu. Tegeleme oma asjadega. Ärme tegeleme teiste riikide asjadega, tegeleme oma asjadega! Hoidume agressiivsest, provotseerivast käitumisest, ükskõik, kas see on Hiina, Venemaa või Aafrika riik või mõni ma ei tea, missugune riik. Pole vaja!
Ja kolmas, ehitame üles normaalse kodumaa. Ehitame üles normaalse kodumaa, kus eestlastel on soov elada, lapsi saada, äri ajada ja lõppkokkuvõttes ka seda riiki kaitsta. Ehitame üles normaalse tugeva riigikaitse! Mitte niimoodi, et terve ülejäänud ühiskond on pankrotti aetud, nagu Reformierakond tänapäeval teeb, aga siiski tugeva riigikaitse. Ja hoiame piirid kinni immigrantide eest, sest meil ei ole mingit riiki mõtet ehitada, kui meid siin välja vahetatakse indialaste või kasahstanlastega. See on see, mida me tegema peame. Meie tänane valitsus sellega loomulikult hakkama ei saa. Lahendus on EKRE.”
