Portreefilm liigub läbi Raine Karbi karjääri ühelt poolt paljudele võtmehoonetele nagu linnahall, Sakala keskus või rahvusraamatukogu keskendudes, kuid teisalt avatakse ka teda kui värvikirevat ja otsekohest karakterit, kes ise nende tuntud maamärkide varjust liiga tihti esile ei tiku.

“Hästi lihtne on Raine puhul minna arhitektuuridokumentaali teed, aga eesmärk on portreedokumentaal. Eesmärk on see, et kõik teavad hooneid, aga keegi ei tea, kes on nende suurte hoonete taga, keegi ei tunne arhitekti. Leidsime, et kõige parem viis teda rääkima saada on läbi hoonete,” rääkis režissöör Keiti Väliste.

Raine Karbi käe all on valminud umbes 300 hoonet, tunnise portreefilmi jooksul jõuavad vaatajate ette neist märgilised, tähelepanu saavad aga ka paljud eramajad, millest mitmeid näeb Karp filmis alles esmakordselt oma silmaga. Paljudest teemadest pidi tegijad siiski ka loobuma.

“Ohverdusi tuli teha päris palju küll. Meil oli alguses küsimuste lehekülgede arv, mida päevade kaupa läbi käia, kümne lehekülje kandis, võib-olla me loobusime rohkem sellistest mis-sa-arvad-sellest-majast stiilis asjadest, et me saaksime üldist pilti, kuidas ta näeb enda rolli, disaineri, ehitaja või probleemide lahendaja, nagu ta ise ütleb,” avas toimetaja Kai Väärtnõu.

Pakkumise peale temast filmi teha oli Raine Karp esialgu väga üllatunud, režissöör Keiti Väliste sõnul oli ta aga kaamera ees niivõrd avatud, et mõnede eriti ausate vastuste puhul tekkis neil isegi tunne, kas neid peaks filmi panema.

“See avatus oli väga üllatav. Tal polnud ühtki tabuteemat. Ta on üks väheseid arhitekte, kes ütleb välja, mida ta arvab hoonetest, nii enda hoonetest kui ka teiste asjadest. See ongi huvitav, et kuna Raine on väga erakliku loomuga ja tundub esmapilgul hästi raskesti muugitav, äkki polegi talle varem ka lähenetud,” arutles Väliste.