Rohkem kui 76. Berlinale avafilm, Afganistani režissööri Shahrbanoo Sadati poliitiline draama “No Good Men”, pälvis ajakirjanike hulgas tähelepanu tänavuse Berlinale žüriid juhtiva Wim Wendersi avaldus pressikonverentsil, milles ta taandas filmikunsti poliitikast.

Berliin on alati olnud poliitiliselt terav, see julgus peegeldub filmide valikus ka seekord, kuid kavas puuduvad filmid, mis käsitleks muutuvat maailmakorda, maailma segi pööravaid algatusi, mis tulevad teiselt poolt ookeani. Wendersi vastus ühe ajakirjaniku küsimusele pressikonverentsil, kui ajakirjanik tahtis teada maineka režissööri positsiooni Gaza küsimuses, oli isegi pahaselt tõrjuv. “Kuidas te võite niimoodi küsida?” pahandas Wenders. “Me teeme filme, me ei tee poliitikat. Filmid on vastuseis poliitikale, kui me teeksime poliitilisi filme, siseneksime me poliitikasse ja see pole meie eesmärk”, ütles Wenders.

Sama meelt oli ka teine žürii liige, Poola produtsent Ewa Puszczyńska, kelle sõnul püüab kino mõista ja kõnetada inimesi, panna neid mõtlema. Filmitegijad ei saa vastutada selle eest, milliseid otsuseid inimesed teevad, nõndasamuti ei saa filmitegijad öelda, keda nad toetavad jne.

Ehk siis, küsimus on ühest küljest professionaalsuses, mille eelduseks neutraalsus, vaatlev pilk kaamera tagant, mis on aluseks eelkõige dokumentalistikas. Teisalt ootab vaataja vastuseid neid vaevavatele küsimustele – miks on asjad läinud nii nagu nad on läinud, ühtaegu tekitab maailma ärev foon ootust filmide järele, mis pakuks lohutust, lootust ja ka meelelahutust.

Võib ju öelda, et maailmapoliitika on ajanud ka autorifilmi teelahkmele – kas asuda barrikaadidele ja lasta end kaasa tõmmata päevapoliitikast või jääda neutraalseks? Ehk, nagu ütleb Hamlet (Georg Meri tõlkes): “Mis oleks üllam – vaimus taluda kõik nooled, mida vali saatus paiskab, või, tõstes relvad hädamere vastu, vaev lõpetada?”

Arkadi ja Boris Strugatski romaanis “Hukkunud alpinisti hotell” on Maale tulnud olendid teisest galaktikast. Nähes, kui kehvasti me siin oma asju korraldame, püüavad nad omalt poolt midagi ära teha ja ühinevad teadmatusest terroristidega. Grigori Kromanovi 1979. aastal valminud ja nüüd Ameerika Ühendriikides restaureeritud film avas seekord Berlinale klassikaprogrammi.

Filmis füüsik Simon Simonet’d mänginud Lembit Peterson ütles pärast filmi esilinastust Berliinis, et oli mõnes mõttes jahmunud, kuna sai aru, millest Kromanov ja Strugatskid meile rääkida tahtsid. See pole mitte ainult küsimus sellest, millise seaduse või koodeksi järgi peab inimene käituma, Petersoni sõnul viitavad filmi tegijad ja Strugatskid siin ka muu jõu olemasolule kui vägivald. 

Nagu ütles Wim Wenders, poliitika ei saa maailma muuta, küll aga seda, kuidas inimesed elavad. Seda saavutavad filmid siis, kui nad suudavad pakkuda ainet mõtlemiseks, aidata esitada küsimusi. Kui on juba küsimused, tulevad ka muud algatused ja taandub ideoloogiate pimesi järgimine, mille ohtlikkust on ajalugu mitmel korral tõestanud. 

Lühidalt veel mõnest filmist, mida seni õnnestunud näha:

Debüütidele pühendatud võistluskavas “Perspectives” linastunud Hiina režissööri Xu Zao animatsioon “Valgussammas” (“Han ye deng zhu”) käsitles filmitööstuse ja ka meelelahutustööstuse kriisi läbi lihtsa töölise pilgu. Zha on üksik lavatööline hiiglaslikus filmilinnakus, kus võib leida kogu maailma kultuurilisi maamärke, Kremlist Giza sfinksini. Kuna filme enam ei tehta, on linnak pankrotis, töötajatele palka maksta pole ja Zhaogi saab tasuks hoopis bossi tütre VR-seadme.

Seal satub ta ka vala skämmeri ohvriks ja jääb ilma ka viimastest säästudest. Nutikalt lahendab Xu virtuaalmaailma ja filmimaailma vahekorra, kujundades VR-maailma käsikaameraga üles võetud lavastatud stseenidest. Zhao armulugu virtuaalse neiuga, kes osutub hiljem skämmeri ema fotode järgi loodud tegelaskujuks, on südamlik, kuid kõik liinid, mida režissöör on tahtnud filmi panna, ei kanna ja finaal vajub ära, ehkki filmilinnaku viimaseks võtteks jääb selle puruks pommitamine tulnukate rünnakus. 

Inglise režissööri Grant Gee “Everybody Digs Bill Evans” linastub võistluskavas ja räägib, nagu nimigi ütleb, 20. sajandi jazz’i ühest suurkujust Bill Evansist. Owen Martelli samanimelise elulooromaani järgi kirjutatud film jälgib Evansi elu traagilisemaid etappe, alates oma sõbra ja bändikaaslase kaotusest 1961. aastal, mil ilmus ka kaks Evansi legendaarset albumit.

Grant Gee on varem teinud dokumentaalfilme näiteks Radioheadist (“Meeting People Is Easy”, 1998) ja Joy Divisionist (2007). Seekord siis võtab Gee ette ameerika muusiku, kes jagas oma elu New Yorgi ja oma vanemate kodu vahel, kuid filmi New Yorgist ei saa siiski teha New Yorgita. See paistis kujunevat komistuskiviks, mis ei jätnud õhku dialoogide vahele ega aidanud kujuneda vajalikku atmosfääri. Nii stsenarist Mark O’Halloran kui ka lavastaja jäid liialt kinni teksti ja film ise läks kaduma. 

Berlinale on avatud, let’s go!