Põldma menukamad näidendid Eesti teatrites on praegu Draamateatri “Üks helevalge tuvi”, mis kujutab kirjanik Elin Toona elulugu, ja Vanemuise “Palavik”, mis räägib Konrad Mäe elust. Neid mõlemaid peetakse kultuuriloolisteks ja Põldma sõnul on tal selles osas isegi veidi vastakad tunded.
“”Palavik” on saanud tunnustust, tähelepanu, publikumenu ja ma olen poolnaljatamisi mõelnud, et mis asi see on – Eestis me praegu oleme veel ikkagi sellises ajas, et kui sa kirjutad suhteliselt klassikalises võtmes ammu lahkunud valgetest meestest, siis see pälvib tunnustust ja tänu. Sellega on kohati ka endal natukene vastakad tunded.”
“Mitte et see lavastus ei oleks endale kallis, absoluutselt on ja oli väga huvitav ise nendesse teemadesse süüvida. Näitlejad teevad seal “Palavikus” väga ilusat tööd, aga eks ilmselt Eestis see teatrikunst on mingil määral ka selline enesemõtestamise, oma identiteedi mõtestamise või mingil määral ka identiteedi kinnistamise osa. Me otsime lisaks muule teatrist ka sellist pidet või mingeid tuttavaid lugusid või kindlust, et ka meie väikese rahva seast on võrsunud sellised suured mehed ja naised,” rääkis Põldma, lisades et vahest on rasketel ja ärevatel aegadel sedalaadi kinnitust inimesele rohkemgi vaja.
“Ma ise tunnen ja mõtlen, et sellega peab olema teataval määral ettevaatlik, et mida me seal teatris ikkagi kinnitame. See on ka meie vastutus teatritegijatena, et need ei oleks stereotüübid, mida me seal põlistame,” märkis lavastaja.
Pakkumine kirjutada Konrad Mäe elust tuli Vanemuise teatrilt, selle loo lavastajalt Tiit Palult ja Konrad Mäe sihtasutuselt. “Nemad olid omavahel mõelnud, et selline uus lugu Konrad Mäest võiks tulla. See pakkumine võimaldas suuremat süvenemist sellesse aega ja Konrad Mäe loomingusse – ma ei saa öelda, et ma sellest enne just liiga palju oleksin teadnud – ja samas andis ka üsna vabad käed seda tõlgendada,” ütles Põldma, kel oli lisaks võimalus sihtasutuse toel külastada Konrad Mäe maalimispaiku.
“Ma käisin Capril, Ahvenamaal, Norras ja ka Vilsandil. Kui mõelda kasvõi neile kohtadele, nad kõik omas ajas olid päris kaugele minekud või mingis mõttes ka teatavad maailmalõpud. Mingi rahutus või minek nii kaugele kui võimalik või vaatamine, mis seal taga veel võib öelda. See lugu, kust ma leidsin isikliku kontakti, mis mind hakkas huvitama, oli Nikolai Triigi ja Konrad Mäe sõprus, nende ühine kulgemine, paralleelsed teed, mis vahepeal põimuvad ja ristuvad.”
“Kuidas Mägi, kes on tegelikult Triigist kuus aastat vanem, teeb hästi paljusid asju Triigi eeskujul. See nende omavaheline dünaamika hakkas mind huvitama ja ka laiemalt nende põlvkonna hüpe klassikalisest rahvuslikust kunstist korraga sellisesse modernistlikku, eksperimentaalsesse, ühte hoopis teistsugusesse, võib-olla euroopalikumasse aega, ehkki Euroopa ideede ja kunsti osas olid need mehed kaunis kriitilised,” sõnas lavastaja.
Hüpe oma kunstikeeleni oli kohati ennasthävitav. “Väga paljud nende põlvkonnast surid üsna noorelt ja mitte ainult sõdade ja okupatsioonide tõttu, vaid ka haiguste ja vaesuse tõttu. See hüpe ja see tung, mis kohati võib ka endale kahju teha, oli mingi tuum, mille ümber ma seda lugu hakkasin punuma,” lausus Põldma.
Vahepeal avati Konrad Mäe töödest näitus Londonis, aga paljudele oli suureks üllatuseks vilets arvustus The Guardianis. Sellegipoolest peaksime Põldma sõnutsi rõõmu tundma sellest, et suured meediamajad üldse Konrad Mäest räägivad.
“Ma arvan, et selline teatav keskuse ja perifeeria võitlus, see, et mida me omaks võtame ja kuidas me midagi hindame ja teatav konkurents – kõik sellised dünaamikad on normaalsed ja ma arvan, et see on ikkagi tervikuna pigem tore, et Konrad Mäest sellistes väljaannetes räägitakse. Mulle endale meenus selles kontekstis, kui ma külastasin seda näidendit kirjutades Lillehammeri kunstimuuseumis suurt Konrad Mäe väljapanekut ja ühe muuseumi kuraatoriga rääkisin. Ta osutas Mäe “Meditatsioonile” ja ütles, et kui Mäel oleks kümme sellist maali veel, siis ta oleks tõeliselt suur kunstnik. Kui me kohtume sellise Euroopa kriitilise hinnangu või hoiakuga, siis sealt võib tulla muidugi asju, milleks me valmis ei ole või mis on meile harjumatud, ootamatud ja vahel ka valusad,” nentis Põldma.
Kriitikud on Konrad Mäe lavastust nimetanud kultuurilooliseks teatriks ja kuigi Põldma mõistab, kust see määratlus tuleb, ei ole see tema jaoks olnud mingisugune sihipärane tegevus. “Selline kultuuriloo levitamine või propageerimine, inimeste valgustamine ei ole küll ühegi mu töö puhul eesmärk või käiviti olnud. Pigem mind on huvitanud inimesed ajas. Ka see, kuidas inimene vastu peab või kuidas ta oma aja, ümbruse ja vastuoludega, mille sisse ta satub, kuidas neist läbi tuleb. Minu jaoks on need kõik ikkagi inimeste lood ja kuskil see lähtepunkt, miks ma need teha olen võtnud, on ikkagi päris isikliku eluga seotud küsimus või aru saada tahtmine, et kuidas siis on nii ja mitte kuidagi teisiti,” rääkis Põldma.
Ta tunnistas, et meie teatrisfäär ongi üsna väike ja kui lavastaja on ühte tüüpi asju teinud, hakkab ta saama sarnaseid pakkumisi. “Ma olen mõelnud, et ma ise tahaks sellele nüüd natukene vastu töötada. Seda Mäe ja Triigi näitemängu kirjutades mõtlesin, et võib-olla sellistest kultuuriloolistest teemadest või ka kunstnike ja kirjanike elulugudest tahaksin nüüd natukene aega eemalduda või tegeleda teiste teemadega. Eelkõige on huvi tegeleda tänasega. Lihtne on kirjutada ajast, mis on möödas või kus me teame, kuidas mingid lood lõppevad. Aga need lood, mis on pooleli või mis toimuvad siin samas, neid lugusid jutustada on palju keerulisem ja seda huvitavam võib-olla,” ütles Põldma.
Kliimavõitlus
Rakvere teatris esietendus hiljuti hoopis teistsugune Põldma töö, “Lõputu suvi”, mis käsitleb noorte kliimaaktivismi. “Ühel hetkel neist kliimateemadest lugedes ja sattudes ühe teise tööga seoses vestlema inimestega, kes ise seal keskkonnas, kaitsesfääris tegutsevad, tekkis hästi klaar arusaamine, et see ikkagi on meie aja kõige põletavam probleem. Ka probleem, mis on paljude teiste, võib-olla justkui näiliselt akuutsemate probleemide all.”
“Ikkagi see ressursside piiratus, kuidas me sellega toime tuleme ja ebaõiglus nende jaotamisel, erinevate inimeste ja riikide vahel ja see, mis meie elukeskkonnast saab ja mis saab neist teistest liikidest, kellega me siin koos seda planeeti jagame. Ta on niivõrd keskne ja põletav küsimus meie ajal. Samal ajal ta on niivõrd suur ja hõlmamatugi. Selleks, et seal mingeid muutusi teha, see nõuab tohutu suurt kollektiivset süsteemset mõtlemise muutust ja mingit väga suurt kollektiivset tahet. Seda imetlusväärsem on see, et on neid inimesi, ka siin samas Eestis, ja väga noori inimesi, kes on nende teemadega tegelenud või oma südameasjaks võtnud,” rääkis Põldma näidendi sünnist.
Suure kliimavõitluse varjukülg on aga läbipõlemine. “Inimesed, kui nad selle teema juurde tulevad, nad avastavad selle teema suuruse, selle, kui palju on vaja ära teha ja võtavad hästi palju enda peale. Nagu endalgi nende teemadega tegeledes tekib hästi kergesti lootusetuse ja teisipidi ka süütunne, et asjad on nii halvasti ja mina olen ka selle mängu osa. Ma mõtlen, et mina peaksin hakkama nüüd oma harjumusi muutma ja tegema kõike selleks, et see maailm muutuks.”
“Mingis mõttes peangi. Aga kui see tuleb lõpuks väga enda võimete, vaimse ja füüsilise tervise arvelt, siis see viib hästi ruttu läbipõlemiseni. Mulle tundub, et selline see teekond umbes ongi. Käiakse sellest läbipõlemise faasist läbi ja siis leitakse üks kitsas nišš, kus on võimalik sellel teemal midagi ära teha. Ei loobuta ideaalidest, aga leitakse valdkond, kus on võimalik midagi teha,” sõnas lavastaja.
Kliimanoorte põlvkond oli gümnaasiumis umbes aastatel 2018 kuni 2019. Kui Põldma enda gümnaasiumiajale mõtleb, ehk aastatel 2012 ja 2013, siis keskkond ja loodus olid küll noortele tähtsad, aga kliimavõitlus tuli koos Greta Thunbergiga hiljem.
“Ma olen mõelnud ka selle peale, et mis siis mu enda gümnaasiumiajal oli. Ma ei mässanud väga. Minu taust on see, et ma tulin Rakverest Tallinnasse gümnaasiumisse, Vanalinna hariduskolleegiumisse. Kõik see vaimne õhkkond uued sõbrad, Tallinn, teater, kino, kontserdid, peod. Me võisime tundide viisi klassikaaslastega rääkida kultuurist ja filosoofiast ja vaielda ja arutada. Üritasime igavikulisi asju enda jaoks paika panna ja seletada. Võib-olla tunduski tol hetkel natuke naiivselt, et see päevapoliitika on küll nõme, aga me oleme sellest üle või asetame end sellest välja, selle peale on huvitav mõelda, et mida aeg edasi, seda rohkem ma ise sellistel poliitilistel teemadel mõtlen,” märkis Põldma ja meenutas nn Silvergate’i skandaali, reformierakonna varjatud rahastamist 2012. aastal.
“Siis oli “Harta 12” ja meeleavaldused “Aitab valelikust poliitikast”. Ma mäletan, et mu klassikaaslased käisid ja see tundus üks oluline asi. Ma olen selle peale hiljuti mõelnud, et mis juhtus, et Silver Meikar tuli avalikkuse ette selle jutuga, et erakondade rahastamine toimub sellisel varjatud moel, et kuskilt antakse erakonna liikmetele sularaha ja nemad annetavad selle erakonnale. Aga kust see raha pärit on, seda keegi ei tea. Ilmselt see tuleb ettevõtjatelt, kes tahavad seda parteipoliitikat kuidagi mõjutada.”
“Ta viitas ka sellele, et varasem reformierakonna peasekretär Kristen Michal oli üks neist, kes kogu seda skeemi koordineeris. Siis toimus ka uurimine ja see jäi suhteliselt ruttu pooleli, sest öeldi, et on sõna sõna vastu, ühed tunnistajad räägivad üht, teised teist ja mingeid tõendeid selle kohta leida ei ole. Michal astus justiitsministri kohalt toona tagasi. Siis läheb aastaid mööda ja see sama inimene tõuseb peaministriks ja juba paari kuu pärast viib läbi sellise asja, mille kohta tekkis ka fantastiline uus eestikeelne liitsõna: valitsusremont.”
“Ta viskas ühe koalitsioonipartneri valitsusest välja. Uue remonditud valitsusega esimese asjana ta asutab efektiivsuse ja majanduskasvu nõukoja, kus suurettevõtjatel on bürokraatia vähendamise sildi all võimalik teha otse ettepanekuid valitsusele poliitika mõjutamiseks, seaduste muutmiseks. Kui ma mõtlen selle peale, siis see näeb kõik kahtlaselt sarnane välja. Ja see tekitab mingit erilist kummastust, et see sama, mis 2012 toimus kuidagi salaja, varjatult, see raha oli kilekottidesse peidetud, nüüd on aeg läinud edasi ja see kõik on avalik ja me peamegi seda mingis mõttes normaalsuseks,” nentis Põldma.
Mõned ettepanekud, mis majanduskasvu nõukojalt tulevad, on Põldma sõnul raiemahtude muutmine ja looduskaitse aluse metsa piiramine 30 protsendiga, kallaste kaitsevööndite vähendamine, lindude pesitsusrahust loobumine majandusmetsades. “Lähinädalatel on suur küsimus, kas munakanu võib pidada puurides või mitte. Majanduskasvu nõukoda teeb ettepaneku, et puurivabale kanapidamisele üleminek peaks olema vabatahtlik. Sellised asjad tulevad sealt bürokraatia vähendamise sildi alt. Kellele me oma maa ja metsa ja nende teiste liikide, kes meie kõrval elavad ja lõpuks ka iseenda õigused anname? Me näeme, et need müüakse maha,” ütles lavastaja.
Põldma tunnistas, et on ise tänavatele protestima minekuks liialt alalhoidlik, aga kui keegi kaasa kutsuks, läheks ta hea meelega. “See on suur küsimus ja see ongi igapäevane küsimus, et millele reageerida ja millele mitte, sest seda kõike on nii palju. Just seda tunnet, kuidas toore jõu ja rahaga sõidetakse mingitest põhimõtetest või väärtustest üle. Ja mis see siis on, mida meil teha on. Kus need piirid on, mida võib teha ja mida mitte. Ma olen mõelnud, et kui keegi kutsuks kaasa, siis ma läheks küll . Igasugu asju võib teha, kui on usk, et see midagi paremaks muudab,” lausus Põldma, kelle üks väljund meelt avaldada on mõnes mõttes ka teatritöö.
“Me tegeleme selle protestiteemaga, me tegeleme sellega black box’ides. See on ka üks võimalus ja võib-olla siis meie vahend, kuidas mingeid teemasid mõtestada või luua mingit ruumi nende jaoks, aga tegelikult on kindlasti asju, mida tuleks teha ja peaks tegema veel,” tõdes lavastaja.
Saueaugu teatritalu ja Aleksander Eelmaa
Põldma omamoodi sünnitaluks teatri mõttes võiks pidada Saueaugu teatritalu. Seal on sündinud tema näidendid “Ilmavõõras”, “Kadunud kodu” ja “Kotka tee taeva all”, mida iseloomustab hoopis romantilisem ja poeetilisem lähenemine, igatsus mingi vana maailma järele. Põldma ütles, et tema romantilist ja protestilikku loomingut ei vastandaks. “Eks see kõik on oma koha, oma positsiooni otsimine selles universumis. Nagu meil kõigil on see sisemine maailm ja väline maailm ja me kogu aeg otsime neis mõlemas oma kohta. Saueaugu on küll olnud üks selline koht ja loodetavasti ka edaspidi, kus on sellist vabadust ja õhku olnud,” sõnas ta.
“Kadunud kodu” sünnilugu oli keeruline, sest see pidi välja tulema 2020. aasta suvel, kui kehtisid koroonapiirangud ja saali tohtis täita ainult 50 protsendi ulatuses selle mahutavusest. Ametlik esietendus jäi Aleksander Eelmale, kes oleks tänavu saanud 80-aastaseks, viimaseks. “Koos Margus Kasterpaluga me seda lavastust seal tegime. Me otsustasime nõnda, et me tegime ta küll valmis, aga kuna see Saueaugu saal on nii väike, seal 50 protsendi tingimustes ei saa avalikke etendusi anda, siis me mängisimegi kolm või neli läbimängu kutsutud külalistele, sõpradele ja kohalikele elanikele. Ametlik esietendus pidi olema 2021. aasta suvel ja oligi. Päev pärast seda Aleksander lahkus meie hulgast,” ütles Põldma.
Põldma meenutas, et Aleksander Eelma suutis väga nappide lausete või põgusate suunamistega jätta inimeste eludesse märgatava jälje. “See Saueaugu elu on ka selline, inimesed elavad seal proovide ja etenduste ajal koos ja sellist ühist aega, et asjade üle arutada või ka lihtsalt koos istuda, õnneks on. Nende tööde vahel me neil viimastel aastatel rääkisime üsna palju. Ma tahaks öelda, et ta oli üks mu kõige olulisemaid õpetajaid. Ja sellega on kuidagi nii, et on õpetajad, kes õpetavad koolis ja paljud neist on ka väga olulised, aga siis on mõned inimesed, keda sa nende eluajal kunagi ei nimeta õpetajateks, aga siis, kui neid enam ei ole, saad aru, et nad on sulle võib-olla rohkem andnud kui keegi teine. Aleksander kindlasti oli selline. Võib-olla see ongi teatav usk sellesse nähtamatusse või nimetamatusse,” leiab ta.
Eelmast õhkus tundlikkust, õrnust ja hoolt inimeste suhtes. “Sellega on ka vist kuidagi nii, et mingid asjad, millesse me sisimas usume, kui keegi teine neid sõnastab või ka neisse usub, siis see annab kindluse. Muidu võib-olla ei julgeks või peaks end kuidagi rumalaks või naiivseks. Üks oluline asi, mida ta mulle korduvalt ütles ja vist ka teistele inimestele, küllap ka kuskil oma intervjuudes on ta seda öelnud, et Juhan Viiding oli talle kunagi öelnud, et ära nimeta asju ära, sa keerad neile selja. Ma ei arva, et ma sellest ütlemisest aru saan, aga midagi on selles olulist, et kui sa tahad elada nii, et sa ei keera millelegi selga või sa tahad olla elu poole näoga, see võib olla väga keeruline kohati ja väsitav, aga ma arvan, et mingi usk selle võimalikkusesse on ka kuidagi Aleksandrilt,” sõnas Põldma, lisades et Eelma suutis väga lihtsalt öelda väga palju.
“Mäletan, et mingis proovis oli selline keeruline hetk ja küsimus, kuidas me edasi lähme. Siis Aleksander ütles niimoodi hästi lihtsalt, et tema on püüdnud oma elus alati toimida nii, et inimesed on tähtsamad kui teater. Aeg-ajalt see tuleb mulle meelde, ma mõtlen selle peale ja see vahel aitab, paneb mingid olukorrad, mingid valikud kuidagi selgemasse valgusesse,” rääkis lavastaja.
Põldma on pidanud ka ühe oma teatritöö ära jätma, kui tuli välja, et inimene, keda teatris taheti lavale tuua, oli päriselus vägivallatseja. “See oli Tartu Uue teatri lavastus “Ants, Ants, Ants”, mis lähtus Ants Laidami lauludest ja loomingust, mitte tema elust. Seal olid erinevad kaalutlused, vahetult enne esietendust selgus ajakirjanduse ja avalikkuse kaudu selline info tema elu ja lähisuhete kohta, mis asetas tema isiku ja võib öelda ka tema loomingu uude valgusesse ja ka selle, mis meie olime teinud. See lavastus ka ei kõlanud enam nii, nagu me olime seda mõelnud. See kontekst muutus kardinaalselt kontrolletenduse ja esietenduse vahel. Ma arvan, et igasugu inimesi võib teatris ja kunstis uurida, aga küsimus oli pigem selles, mismoodi tunnevad ennast tema lähedased, kui me seda teeme, mismoodi tunnevad end teised lähisuhtevägivalla ohvrid, et sellest infost hoolimata me lähme samamoodi edasi,” sõnas Põldma.
Samu kaasuseid näeb praegu ka näiteks spordis ja Põldma usub, et igat juhtumit peab vaatama eraldi. “Me peame vaatama ka seda, et inimesed ja inimeste elud on kohutavalt vastuolulised ja sisaldavad asju, mida me ei tahaks näha ja kui nad ometi seal on, siis me peame sellega kuidagi toime tulema. Loomulikult selliste juhtumite puhul ikkagi põhialus on see, et vägivald ühelgi juhul ei ole tolereeritav, õigustatav, ükskõik kui suur geenius sa ka oled. Me peame mõtlema eelkõige ohvrite heaolule ja õiglustundele,” ütles lavastaja.
Põldma oli komisjonis, mis sügisel suure avaliku pahameeletormi osaliseks sai, kui selgus, et kõikidele teatritele raha ei jagu, sh Theatrumile. Praeguseks on ta sealt komisjonist välja astunud. “Ma tulin sealt ära, aga kohe tõesti, kui need otsused selleks aastaks olid tehtud, veel enne, kui need avalikustati ja puhkes suures plaanis väga tervitatav avalik arutelu nende küsimuste üle. Seal on mitu asja. Eelkõige see, et teatripraktikuna sa oled hästi keerulises olukorras seal komisjonis olles. Kuigi on mingid määratletavad huvide konfliktid, siis alati on neid veel hulk, seal on lõpuks ikkagi sinu kolleegid, sõbrad, õpetajad, kelle loomingu üle sa pead otsuseid tegema ja see on kohutavalt raske, eriti ka sellepärast, et need kriteeriumid on suhteliselt rangelt ette antud,” tõdes ta.
“Lõputu suvi” näitab ühe protestiaktsiooni kuhtumist. Tänases päevas näeb Põldma lootust näiteks Ungari valimistulemustes. “Eelkõige ikkagi kohtumised inimestega, kes mõtlevad samamoodi või laias pildis samas keeles, kellega saab asju arutada, ka vaielda. See, et on see ruum, kus me saame kokku ja mingite asjade üle mõelda,” ütles lavastaja, mis teda praegu elama kutsub.
Kultuurisoovitus. “See on Alice Zeniteri lühiromaan “Kes neid jõuaks lahuta”, mis on ilmunud paar aastat tagasi Loomingu Raamatukogus. See on autobiograafiline teos ühe noore prantsuse naise ja Mali päritolu mehe sõprusest, mis viib nii kaugele, et nad sõlmivad fiktiivabielu, et see noormees saaks jääda Prantsusmaale elama. Ta puudutab väga teravalt, väga vaimukalt, ka väga soojalt neid teemasid, mis selles ühiskonnas praegu on ja millega ka ilmselt meie siin Eestis silmitsi seisame. See ühiskondliku ja intiimse sfääri põimumine on siin väga mõjus. Tahaks eraldi veel esile tõsta Maria Veske väga vaimukat tõlget. Selline lugemine, et iga lause on nauding,” soovitas Priit Põldma.