Kolumnist Karl Olaf Rääk vahendab üht raamatut, mis näikse kirjeldavat just neid inimesi, kes on Eestis hetkel võimul.
“Poola psühholoog Andrew Łobaczewski on kirjutanud raamatu “Poliitiline poneroloogia” ehk uurimuse sellest, kuidas patoloogilised indiviidid tõusevad totalitaarsetes ühiskondades võimule.
Łobaczewski selgitab, et väike osa elanikkonnast, umbes neli protsenti, ei koge empaatiat, kaastunnet ega südametunnistust nii nagu tavalised inimesed (ehk tegemist on nartsissistide ja halvemal juhul psühhopaatidega). Neid inimesi juhib peaaegu täielikult omakasu, võim ja kontroll, olenemata teistele tekitatud kahjust.
Just seetõttu tunnevad nad loomupärast tõmmet võimupositsioonide poole, kus nad saavad mõjutada suurt hulka inimesi. Nad kalduvad selliste rollide poole nagu poliitikud, kohtunikud, prokurörid, luureametnikud, ettevõtete juhid, pankurid, meediavõimu vahendajad ja suurte institutsioonide juhid. Kõikjal, kuhu on koondunud võim, näete neid ülespoole ronimas.
Ja siin on oluline punkt. Kuna neil puuduvad moraalsed pidurid, on nad valmis tegema asju, millest enamik inimesi ei mõtlekski. Nad valetavad kõhklemata. Petavad. Varastavad. Manipuleerivad. Pressivad välja. Hävitavad teisi, et edasi pääseda. Ja nad teevad seda täiesti teadlikult, teades, et normaalseid inimesi piirab südametunnistus ja hirm tagajärgede ees. See annab neile konkurentsitihedas süsteemis tohutu eelise. Nad teavad täpselt, kus normaalsed inimesed peatuvad. Nemad ei tee seda kunagi.
Veelgi ohtlikumaks teeb selle asjaolu, et neist saavad sulandumise eksperdid. Nad uurivad normaalset inimkäitumist. Nad õpivad emotsioone jäljendama. Paljud neist on väga intelligentsed, karismaatilised, hea kõnega ja väliselt vooruslikud. Nad võivad näida kaastundlikud, patriootlikud ja moraalselt õiglased, ilma et neil oleks mingit sisemist moraalset kompassi. Nad on sõna otseses mõttes hundid lambanahas.
Mis on patokraatia?
Kui piisavalt palju selliseid inimesi tõuseb juhtpositsioonile ning hakkab üksteist edendama ja kaitsma, muutub süsteem ise. Seda nimetab Łobaczewski patokraatiaks – süsteemiks, kus patoloogilised inimesed valitsevad normaalsete inimeste üle.
Patokraatias muutub valetamine normaalseks. Julmust õigustatakse poliitikana. Tõde muutub ohtlikuks. Ja toimiva südametunnistusega inimesed tõrjutakse välja või vaigistatakse. Süsteem ei muutu lihtsalt korrumpeerunuks. See muutub vaenulikuks headuse enda suhtes. Ja aja jooksul jõuab patoloogia kontsentratsioon küllastuspunktini, kus kahju muutub nähtavaks ja süsteem hakkab purunema.
Kui nüüd vaadata Epsteini juhtumit selle läätse läbi, siis see ei paista enam välja nagu üksik kurjategija, kes tegutseb isoleeritult. See kõik viitab millelegi sügavamale. See näeb välja nagu patokraatia, mis kaitseb omaenda süsteeme.
Ja kui me vaatame tänast Eesti ühiskonda, siis mida me näeme?”
