Ajalooliselt on kaasaegne riik kujunenud kahe tuumikfunktsiooni ümber: pakkuda sise- ja välisjulgeolekut ning koguda tulu selle julgeoleku rahastamiseks. Legitiimne vägivallamonopol ja maksumonopol on teineteist vastastikku tugevdanud. Politsei ja sõjavägi said rahastuse maksudest, mida koguti riigi territooriumil elavatelt inimestelt (Buchanan, 1975). Julgeolek, territoorium ja maksustamine moodustasid seega tiheda ja purunematu kolmnurga.
Ühiskonade laialdane digitaliseerumine on aga hakanud neid sidemeid muutma. Krüptorahad on algatanud debati raha olemuse üle, samas kui digitaalsed identiteediskeemid ja e-residentsuse programmid on löönud kõikuma eeldused selle kohta, kes üldse kvalifitseerub kodanikuks või maksumaksjaks. Mõlemal juhul on riigi võime maksustada – ja seeläbi julgeolekut rahastada – muutunud piirideta digiruumis läbirääkimiste objektiks.
Mis on digitaalne suveräänsus?
Muutuste valguses on oluline täpsustada, mida me digitaalse suveräänsuse all silmas peame. Meie käsitluses tähendab see ausat ja jõustatavat seost digitaalse majandustegevuse, maksustamise ja avaliku võimu vahel. See on minimalistlik raamistik, mille eesmärk on kaitsta neid digitaalseid kanaleid, mille kaudu riik tuvastab maksumaksjaid, kogub tulu ja kaitseb oma kodanikke.
Digitaalne suveräänsus on seega sihipärane vahend kaitsmaks neid küberjulgeoleku huve, mis on hädavajlikud riigi põhifunktsioonide täitmiseks.
Riigi digitaalne kohalolu igas majanduse valdkonnas ei ole eesmärk omaette. Olulisem on hoida sihik riigi tuumikfunktsioonil ehk julgeolekul. Digitaalne suveräänsus peaks teenima vaid üht selget eesmärki: kaitsta riigi toimimise kriitilisi aluseid, muutumata seejuures ettekäändeks laiemale majanduslikule või poliitilisele sekkumisele
Raha kui suveräänsuse instrument
Krüptoraha ümber toimuv debatt illustreerib ilmekalt muutuvat suhet suveräänsuse, maksustamise ja julgeoleku vahel. Traditsiooniliselt nähakse rahal kahte funktsiooni: väärtuse säilitaja ja vahetusvahend (Mankiw, 2021). Kuid Bitcoini ja teiste krüptovarade tõusuga on teadlased ja poliitikakujundajad hakanud üha enam rõhutama riikliku raha kolmandat, sageli varjatud funktsiooni: raha kui maksustamise ja fiskaalse kontrolli instrument (Desan, 2014).
Riiklikud fiat-valuutad on integreeritud õiguslikesse ja institutsionaalsetesse raamistikesse, mis võimaldavad valitsustel mõõta majandustegevust, koguda makse ja, mis kõige olulisem, rahastada julgeolekut. Seevastu krüptorahad on detsentraliseeritud, piirideülesed ja pseudonüümsed. Riigikassa vaatepunktist ähvardavad need vähendada riigi ülevaadet majandustegevuses ning raskendada maksude kogumist ja rahapesu tõkestamist (Euroopa Komisjon, 2019).
Euroopa Keskpanga digitaalse euro uurimustöö ja EL-i krüptovarade turu määrus (MiCA) on katsed lepitada tehnoloogilist innovatsiooni vajadusega säilitada suveräänne võime maksustada ja reguleerida (Euroopa Keskpank, 2019; Euroopa Keskpank, 2020; EL, 2023). Küsimus ei ole ainult tarbijakaitses või volatiilsuses, vaid riigi võimes säilitada oma suveräänsuse fiskaalne alus.
E-residentsus ja “fiskaalne kodakondsus”
Sarnane nihe on nähtav e-residentsuse programmide tekkes. Ajalooliselt määratleti poliitilisse kogukonda kuulumist kodakondsuse kaudu, mis oli tavaliselt seotud sünniõiguse või pikaajalise elukohaga (Bosniak, 2006). Füüsiline kohalolu kattus suuresti majandustegevusega: maksud koguti neilt, kes olid kohapeal ja kelle julgeolekut riik garanteeris.
Eesti e-residentsuse programm on selle joondumise segi paisanud, võimaldades mitteresidentidel kasutada riiklikke e-teenuseid ilma füüsilise kohaloluta (Eesti Vabariik, 2026). See programm lahutab ligipääsu riigiteenustele – ja kaudselt maksusüsteemile – füüsilisest elukohast. Mõned teadlased räägivad juba “fiskaalsest kodakondsusest”, kus maksumakse ja teenuste kasutamine muutuvad peamisteks kuuluvuse näitajateks (Shachar, 2009).
Julgeoleku vaatenurgast on see nihe sügav. Võrdlus traditsioonilise konsulaarkaitsega füüsilistes kriisides illustreerib probleemi hästi. Meenutagem 2011. aastat, mil Liibanonis rööviti grupp Eesti jalgrattureid. Nende vabastamiseks käivitati ulatuslikud diplomaatilised ja luurealased jõupingutused (BBC, 2011). Need olid selgelt tuvastatavad Eesti kodanikud ja riigi kohustus tegutseda oli vaieldamatu.
Kujutagem aga ette, kui sama grupp oleks koosnenud ainult Eesti e-residentidest, kel puudub Eesti kodakondsus või füüsiline side Eestiga. Sekkumise õiguslik ja poliitiline alus olnuks palju hägusem. E-residentsus loob majanduslikud ja halduslikud sidemed ilma täieliku diplomaatilise ja julgeolekukohustuste paketita.
Digitaalne suveräänsus peab seega selgitama, millised kaitsvad kohustused, kui üldse, on riigil selliste “digitaalselt seotud”, kuid territoriaalselt kaugete isikute ees.
Tasakaal julgeoleku ja majandusvabaduse vahel
Euroopa Liit on juba kokku puutunud deterritorialiseeritud digimajanduse väljakutsetega suurte platvormide maksustamisel. Raskus rakendada traditsioonilisi ettevõtte tulumaksu reegleid firmadele, kel on minimaalne füüsiline kohalolu, on viinud digiteenuste maksu ja OECD globaalse miinimummaksu kokkuleppeni (OECD, 2021).
Need debatid paljastavad suveräänsuse tuumikmure: kui riigid ei suuda tõhusalt maksustada oma residentide või taristut kasutavate e-residentide digitaalset majandustegevust, riskivad nad oma võimega pakkuda turvalisust ja avalikke hüvesid.
Siiski tuleb säilitada kaine meel ja selge fookus. Et suveräänsuse taastamine ei muutuks ettekäändeks liigsele riiklikule sekkumisele, on vaja ranget distsipliini: iga uut meedet tuleb põhjendada konkreetse julgeolekuvajadusega, mitte üldsõnaliste tööstuspoliitiliste eesmärkidega. Vastasel juhul riskime sellega, et suveräänsuse mõiste muutub vahendiks riigi ülesannete ja sekkumisõiguse hiilivaks laiendamiseks (ingl k mission creep), mis kaugeneb algsest julgeolekueesmärgist.
Euroopa õigusruum on liikunud õiges suunas. Isikuandmete kaitse üldmäärus (GDPR) ja küberturvalisuse direktiiv (NIS2) laiendavad EL-i normatiivset suveräänsust ka väljapoole liidu piire, kui teenuseid pakutakse siinsetele elanikele (EL, 2016; EL, 2022). Ilma usutava nõudeta neid tegijaid reguleerida ja maksustada oleks selliseid kohustusi raske jõustada.
Digitaalse suveräänsuse kolm tugisammast
Et digitaalne suveräänsus toetaks Euroopa vastupidavust ilma liigse sekkumiseta, peab see olema seotud kitsa hulga küberjulgeoleku huvidega. Meie hinnangul toetub see hädavajalik mandaat kolmele peamisele valdkonnale.
Esiteks vajab kaitset kriitiline taristu. Selle alla kuuluvad kaitseväe, luure ja õiguskaitse süsteemid ning elutähtsad teenused nagu energia, side, pangandus ja tervishoid, mille katkemine ohustaks vahetult inimelusid või avalikku korda.
Teiseks on määrava tähtsusega fiskaal- ja identiteedisüsteemide terviklikkus. See puudutab maksuhaldusplatvorme ja digitaalset identiteeti (näiteks eIDAS-e poolt reguleeritud skeemid), mis on vundamendiks maksude kogumisel ja seaduste täitmisel (ENISA, 2019). Riik peab kaitsma nii residentide kui ka e-residentide digitaalset identiteeti varguste eest, et säilitada usaldus süsteemi vastu.
Kolmandaks tuleb tagada demokraatliku ja õiguskorra vastupidavus. See hõlmab valimisprotsesse, kohtusüsteemi ja valitsuse tuumikkommunikatsiooni ehk kanaleid, mis tagavad põhiseadusliku valitsemise järjepidevuse ka kriisiolukorras.
Kõik muud digipoliitika eesmärgid, olgu selleks kodumaiste ettevõtete eelistamine või laiapõhjaline majandusplaneerimine, ei vasta sellele eksistentsiaalsele kriteeriumile. Neid võib taotleda muudel alustel, kuid neid ei tohiks õigustada digitaalse suveräänsuse sildi all, kui eesmärgiks on säilitada efektiivne ja julgeolekule keskendunud riik.
Kokkuvõte
Hoolimata edusammudest on Euroopa küberkerksuses endiselt lünki. Üleeuroopaline intsidentidele reageerimine on ebaühtlane ning tööjaotus EL-i ja liikmesriikide vahel pole alati selge. Laiaulatusliku ja kuluka tehnoloogilise sõltumatuse püüdmise asemel oleks mõistlikum suunata ressursid just nende konkreetsete tühimike täitmisele.
Digitaalne suveräänsus teenib Euroopa huve kõige paremini siis, kui seda ei taandata vaid kontrolliks andmekeskuste üle, ega laiendata mandaadiks juhtida kogu digimajandust. Tõeline väljakutse seisneb riigi võime säilitamises koguda makse ja pakkuda kaitset maailmas, kus nii raha kui ka kodakondsus on järjest rohkem digitaalsed.
Kui suudame selle piiri õigesti tunnetada, tugevdab digitaalne suveräänsus meie vastupidavust ilma protektsionismi langemata. See tagab, et riigi ajaloolised põhifunktsioonid – julgeolek ja maksustamine – püsivad elujõulised ja toimivad ka 21. sajandi muutunud oludes.
Mart Pöör ja Riina Palu on Tallinna Tehnikaülikooli digiriigi uurimisrühma liikmed. Artikkel põhineb Mart Pööri võistlustööl 13.–15.02.2026 toimuva Müncheni julgeolekukonverentsi (MSC 2026) esseekonkursil “The Binding Hook & Munich Security Conference Essay Prize”. Riina Palu, PhD on Mart Pööri doktoritöö “A Data-Driven Framework for Budgetary Choices for National Resilience in a Digital Society” juhendaja.
Kasutatud kirjandus
- BBC News. (2011). Kidnapped Estonian Cyclists Freed in Lebanon. 14. juuli.
- Bosniak, L. (2006). The Citizen and the Alien: Dilemmas of Contemporary Membership. Princeton University Press.
- Buchanan, J. M. (1975). The Limits of Liberty: Between Anarchy and Leviathan. University of Chicago Press.
- Desan, C. (2014). Making Money: Coin, Currency, and the Coming of Capitalism. Oxford University Press.
- Eesti Vabariik. (2026). e-Residency: A New Digital Nation. https://e-resident.gov.ee (Vaadatud 11.01.2026).
- EL. (2016). Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2016/679 (Isikuandmete kaitse üldmäärus).
- EL. (2022). Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2022/2555 (NIS2) ja määrus (EL) 2022/2065 (Digitaalteenuste määrus).
- EL. (2023). Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2023/1114 (MiCA).
- ENISA. (2019). Electronic Identities and Trust Services: Security and Resilience Challenges.
- Euroopa Keskpank. (2019). Crypto-Assets: Implications for Financial Stability, Monetary Policy, and Payments and Market Infrastructures. Occasional Paper Series No. 223.
- Euroopa Keskpank. (2020). Report on a Digital Euro. Oktoober.
- Euroopa Komisjon. (2019). Report on the Assessment of the Risk of Money Laundering and Terrorist Financing. SWD(2019) 650 final.
- Mankiw, N. G. (2021). Principles of Economics (9. trükk). Cengage.
- OECD. (2021). Statement on a Two-Pillar Solution to Address the Tax Challenges Arising from the Digitalisation of the Economy. 8. oktoober.
- Shachar, A. (2009). The Birthright Lottery: Citizenship and Global Inequality. Harvard University Press.