Möödunud aasta müüduimate raamatute esikümnest leiab koguni kaks luuleraamatut, mille autoriks on Laur Lomper ehk Tõnu Oja. Näitleja ja luuletaja rääkis “Pealtnägijale”, et salmid on toonud talle muu hulgas ka kurjasid kirju, kus Ojal palutakse arvestada, et kirjasaatja teab, kus Oja elab.
Hoolimata kõikidest ettekuulutustest ostavad – ja loodetavasti ka loevad – eestlased ikka märkimisväärselt palju raamatuid: 2025. aastal enam-vähem niisama palju kui aasta varem ehk umbes 190 000 eksemplari. Ja edetabelis troonivad ikka tuntud nimed – Kivirähk, Vadi, Hargla jt. Aga on üks anomaalia. Nimelt leiab müüduimate raamatute esikümne hulgast koguni kaks luuleraamatut, mille autoriks on üks ja sama mees – Laur Lomper ehk armastatud näitleja Tõnu Oja.
Ühel krõbedal talvepäeval sain poeediga kokku tema kodurannas Vääna-Jõesuus, et minna koos kalale. Kuna Oja enam ametlikult ühegi teatri hingekirjas pole, vaid on pensionil, siis väldib ta võimalusel linna sõitmist. Merele läheb tavaliselt koos nooremate meestega, aga sel korral peame olude sunnil kahekesi hakkama saama. Kuid pärast suur pusimist otsustame elu ja tervisega mitte riskida ning merele sel korral ei lähegi.
Kuidas ta kahe teosega eelmise aasta raamatumüügi edetabeli esikümnesse pääses, tubli kalamees ise seletada ei oska. “Ei tea, tähtede seis on olnud vastav. Oli raamatuaasta, seda lärmi oli nii palju…”
“Ja muidugi, noh, need kriitikud, kelle elutöö on teiste elusid jälgida, need muidugi seletavad seda kõike väliste asjaoludega. Mind on see natuke vihastama hakanud. Ma pakun mõnele kriitikule esimese lause välja üheks kriitiliseks kirjutiseks: “Jah, muidugi, näitlejaid ju Eestimaal armastatakse ja kui mõni neist mingisuguse raamatu kokku soperdab, siis, noh, viissada raamatut ostetakse ikka, huvi pärast. Aga Tõnu Oja luulekogusid selle tühise faktiga iseloomustada on üheülbaline ja pealiskaudne…”
Tühisest viiesajast eksemplarist Tõnu puhul muidugi rääkida ei saa: 2024. aasta lõpus ilmunud “Vahi kuue paiku vahi kuue paiku” luulekogu on müüdud 9300 eksemplari ja 2025. aasta jõuludeks kirjutatud “Selle talve päevikut” juba 4445 ning raamatu edu kandub edasi alanud aastassegi.
Oja luuleraamatud on paljuski kirjutatud Laur Lomperi pseudonüümi alt. Autori sõnul ei ole siiski vahet, kas luuletuse autor on Tõnu Oja või Laur Lomper. “Teeme niimoodi, et ma olen Laur Lomper. Kui muidu ei kannata välja, siis pange sulgudesse “Tõnu Oja”. Raamatukoguhoidjad on ka mu peale pahased ja küsivad, kuidas ma sind kataloogi pean kandma siis. Kes sa siis nüüd oled?” rääkis Oja ning lisas, et kogule “Vahi kuue paiku vahi kuue paiku” autori kodanikunime lisamine oli kirjastuse nõudmine. “Sest kes see ostab “Laur Lomperi” luuletusi?”
Viimasel paaril aastal käib Tõnu viis kuni kümme korda kuus mõnes Eestimaa koolis või raamatukogus fännidega kohtumas ja ikka küsitakse kohe esimese asjana, et kust see Lomperi nimi pärineb. Vastus on lihtne: Lomper on Tõnu abikaasa Mare neiupõlvenimi. Ja loomulikult loeb näitleja Oja rahvale suure mõnuga luuletaja Lomperi värsse ka ette.
“Ma olen ikka oma endise – või ka natuke praeguse elukutse – ori, sest need luuletused on kõik ettelugemiseks. Nad ei ole salaja kuskile sahtlipõhja kirjutatud. Nad on teadmisega kirjutatud, et loetakse või lauldakse ette,” selgitas Oja.
“Selles mõttes on hea lugejatega kohtumas käia, sest ma tegelikult ju valdan seda, mida ma loen. Ja ma usaldan seda sõnumit. Ma ei pea mõtlema, kuidas see publik nüüd endale pihku saada. Ma ikka esindan seda, mis neis salmides on.”
Mõni salm on Ojale ka pahandusi toonud. “Kui inimesed ennast mõnest poliitilise alatooniga luuletusest ära tunnevad. Ma küll püüan alati võtta situatsioonist mingisuguse iva ja sellepealt kirjutada see salmikene, aga vahel lipsab ikka mõni nimi sisse. Aga, jah, inimesed on tänapäeval õrnakesed ja solvumine on moes,” tõdes Oja, kellele on saadetud ka karmima sisuga sõnumeid.
“Ikka on saadetud sõnum, et kui sa nüüd järele ei jäta, siis arvesta, et me teame, kus sa elad. Seda on ikka olnud.”
Tõnu on kohalikel valimistel eri nimekirjades kandideerinud 1993. aastast alates ja kuulunud nii Haaslava kui Harku valla volikogudesse. Riigikokku pole ta pääsenud, viimastel kohalikel valimistel kandideeris Oja Harku vallas sotsiaaldemokraatide ridades, aga valla volikogu töös kaasa ei löö.
“Mul isegi tekkis pärast valimisi kerge tahtmine, et äkki lähen. Ma lubasin, et kui ma saan personaalse koha hääled täis, siis ma lähen. Ütlesin selle ka välja. Kui nii ei ole, siis ei lähe, kindlasti ei lähe.”
“Tegelikult ju ei aeta seal asja. Käib ainult kraaklemine. Kui keegi tahab midagi ära teha, siis tuleb seda teha salaja vabast ajast. Kogu tööaeg läheb kraaklemise peale ja mina nii ei oska,” märkis Oja ning lisas, et läheb ka ise põlema. “Kui ma neid ülekandeid vaatan ja kui nad seal õiendama hakkavad. Siis tahaks ka tooli võtta ja lüüa pähe kinni. Sellepärast ma ei tohigi sinna volikogusse minna.”
Suvi tuleb Ojal aga tihe. “Suvi ajab mind hulluks. Mul on juulis ja augustis kokku 60 etendust. Ma ei mängi neid ära! Seal pole nii palju päevigi. Juulikuus ainuüksi on 34 etendust. Ma loodan, et mõni jääb ära, sest nende ajal peab proovi ka veel tegema. Ma olen kaks talve teatritööst puhanud, peaks ju jõudma, aga näed, ei jõua. Vedasime sinuga paatigi mere äärde, seitse sammu sai astutud ja siis hoia kahe käega paadist kinni. 67 pole ka ikka enam päris 53,” tõdes Oja.