Samas möönab endine öölinnapea, et paljud ööelu probleemid on põhjustatud inimeste vähesest märkamisest. „Öeldakse ikka, et eestlased kipuvad mööda kõndima ka maaslamajast ning ütlevad, et see ei ole nende asi. Tuleb panna ennast teise inimese olukorda ning mõista, et me ise ju ei tahaks, et keegi lihtsalt mööda kõnniks,“ rõhutab Mets.
Muutus algab ööelu asutustest
Eesti ööelu turvalisuse edendamisega tegelev MTÜ Ööhaldjad tegevjuht Marit Oja nõustub, et kõige olulisemad muutused saavad alguse ööelu asutustest endist. Ööelu asutustes kindlate majareeglite ning juhendite loomine ning nende kommunikeerimine on äärmiselt vajalik. Info majareeglitest peaks olema kättesaadav nii asutuse kodulehel, sotsiaalmeedias ja iga ürituse info juures kui ka kohapeal plakatitel. Samuti oleks kasulik, kui ukse peal turvatöötajad reeglid külalistele lühidalt üle kordaksid. See aitab tagada, et kõik mõistavad, mida on lubatud teha ja mida mitte. Lisaks pakub see potentsiaalsetele ohvritele suuremat turvatunnet ning annab selge ülevaate sellest, kelle poole probleemide korral pöörduda.
Oja tõdeb, et paljud ööelu asutused eelistavad ööeluprobleemidele teise külje keerata. „Meieni jõuab sageli tagasisidet külastajatelt, kes kirjeldavad konkreetsete kohtade probleemseid olukordi. Kui me nende asutustega räägime, vastatakse enamasti, et nemad ei tea selliste juhtumite esinemisest midagi. Mitmete baaride ja klubide hoiak on see, et liiga palju infoplakateid või ohutussoovitusi peletab külastajaid eemale. Ööhaldjate kogemus näitab aga vastupidist – inimesed hindavad, kui probleemidega päriselt tegeletakse, mitte ei pisteta pead liiva alla,“ selgitab Oja.
Oja sõnul ei julge paljud ohvrid abi otsida mitmel põhjusel. Sageli mängivad rolli hirm, et neid ei võeta tõsiselt, sildistamise oht, häbitunne, segadusseisund, teadmatus selle kohta, kelle poole pöörduda, või kartus võimalike tagajärgede ees. Ta rõhutab, et abi ei pea otsima üksi. Kõrvale tasub otsida usaldusväärne inimene, olgu selleks sõber, turvatöötaja või ka ööhaldjas, kellega koos olukord läbi rääkida. Oja lisab, et šokiseisundis ei suuda inimesed sageli teha ratsionaalseid valikuid ega otsustada, kuhu minna või kellelt abi küsida. Kõrval osapool suudab olukorda selgema pilguga hinnata ja aidata ohvril järgmisi samme teha.
Ohvrite süüdistamine ning stigmatiseerimine
Sotsiaalkindlustusameti Ohvriabi teenuse juht Annika Silde defineerib seksuaalset ahistamist kui mistahes soovimatut sõnalist, mittesõnalist füüsilise olemusega käitumist või tegevust. Silde ütleb, et tegevus peab olema soovitud ja vastastikune. Ahistamiseks muutub see siis kui üks pool on väljendanud end kas sõnaliselt või füüsiliselt, et ta ei soovi seda tegevust ja teine pool jätkab sellele vaatamata. Säärasel hetkel saab seda käsitleda seksuaalse ahistamisena.
Silde näeb probleemina seda, et juhtumitele reageeritakse sageli esmase emotsiooni pealt ning ohvrit kiputakse süüdistama, eriti kui ta oli juhtunu hetkel alkoholi- või narkojoobes. Tema sõnul ei tohiks selline stigmatiseeriv suhtumine mitte kuidagi mõjutada abi kättesaadavust. Väga suur roll on just pealtnägijatel ja märkajatel, kes saavad kriisiolukorras kiirelt reageerida.