Rikkur märkab oma trepikoja lähedal istuvaid vanamemmesid ja pistab tänitama:

“Kuulge, vanamutid, mida te siin minu trepikoja juures teete??? Omal juba suu mulda täis, aga ikka vaja veel omavahel kädistada. Tehke, et kaote!!!”

“Miks sa, pojake, meie peale pahandad?” küsib üks memm. “Miks sa hallpäid ei austa? Vaat, kui räägin pojapojale ära, tema mind juba solvata ei lase!”

“Mis kuradi pojapojale? Ta on sul mingi tegija vä?! Hea küll, anna talle edasi: homme kell viis õhtul siinsamas kohas. Eks me siis vaata, kes keda ja kuidas solvab!!!”

Järgmisel päeval pisut enne viit sõidab hoovi kaks džiibitäit kantpäid.

Mehed haaravad relvad, kargavad masinaist välja ja võtavad hoovi kontrolli alla. Rikkur juhatab vägesid.

Vanamemmed istuvad rahulikult oma pingil.

“Noh, muti, kus su pojapoeg siis on?” nõuab rikkur.

“Eks ta siin kuskil ole…” vastab mutike. “Aga kus täpselt, kes seda oskab öelda, ta mul ju väljaõppinud snaiper…!”