Piisas uuel ÕSil trükivalgust näha, kui juba lõid kired selle eestlaste ühe pühama raamatu ümber lõkkele. Trükimasin polnud veel seismagi jäänud, kui eesti keele pärast muret tundvad inimesed koondusid, esialgu vaikselt somes sarjates. Seejärel algatati petitsiooni, et tuua ÕSi, mis on meie kirjakeele normi alus, tagasi sõnad «munn», «mölakas» ja «tibla», mille sealt kellegi tsensori kuri käsi on eemaldanud. Kõik need kolm sõna leidsid esimest korda auväärse koha ÕSis alles 1999. aastal.
Huvitav, miks just nende kolme sõna puudumine ÕSist vaesestab eesti keelt, piirab eestlase väljendusvabadust ja kõige tipuks on põhiseadusega vastuolus? Roppe ja muid kõnekeelseid väljendeid jäi välja teisigi, näiteks türa ja mölisema. «Kas siis enam ei võigi möliseda?» oli üks mu tuttav veidi murelik.
Võib vabalt ja ükski raamat ei võta õigust kasutada kõiki neid suguelunditega seotud vulgaarseid ja muid rahvapäraseid väljendeid. Ka kirjalikus tekstis, kui need sobivad sinna. ÕS ei ole ju «lubatud» sõnade nimestik.
Üks mu hea sõber, emakeeleõpetaja, nentis, et tema põhikooliõpilased ei tea eesti keelest mitte munnigi, ja keelepolitsei ei ole teda senini vangitorni viinud.
Tegelikult on mul üsna ükskõik, kas roppused-nilbused ja sõimusõnad on ÕSis või mitte, äärmiselt vähe on ka tõenäoline, et keegi kontrollib, kuidas kirjutada või käänata sõna «munn». Muide, mina vaatasin, selle tüüpsõna on «riik».
Äärmiselt vähe on ka tõenäoline, et keegi kontrollib, kuidas kirjutada või käänata sõna «munn». Muide, mina vaatasin, selle tüüpsõna on «riik».
Ka eelmine, 2018. aastal ilmunud ÕS kutsus esile rahva pahameeletormi. Toona ennustati eesti keelele vaat et lõppu, kuna parketikõlblikuks olid tunnistatud ehk ÕSi lisatud sellised sõnad nagu «diip», «burks» ja «bemm». Taevas aga maa peale ei langenud ja eesti keelega ei juhtunud midagi.
Küll aga tekitab mulle suuri küsimusi ÕSis sisalduv kantseliitlik udu, mille vastu ma iga päev oma töös kõvasti võitlen, kuid mis nüüd on tavalise kirjakeele osa. Justkui on põlistatud selliste sõnade nagu näiteks piloteerima, divisjon ja kaardistama toortõlkeline kantseliitlik tähendus eesti keeles.
Kujutame nüüd ette, et üks tubli ametnik koostab dokumenti või kirja. Teda on aastaid ümbritsenud kantseliidist läbi imbunud tekstid, tööst rääkidagi oskab ta vaid oma ametnikukeeles. Aga ta on eesrindlik, käinud eesti keele koolituselgi ja võibolla lugenud mõnd keeleinimese hala, et ametnike keelekasutus on pehmelt öeldes arusaamatu. Kuskilt ajusopist ujub välja, et tema jaoks terminid «pilootprojekt», «piloteerima» ja «kaardistama» võiks asendada muude, eestikeelsete sõnadega.
Ta lööb lahti uue ÕSi, et näha, mida nende asemele siis panna. Ja mida ta näeb: kaardistama tähendusena on must valgel «välja selgitama, kindlaks määrama». No jah, pisikeselt on kirjas ka, et kui tähendus jääb kontekstis ebaselgeks, sobib kasutada sünonüüme välja selgitama, välja uurima, kindlaks määrama.
Mida tähendab ebaselge? Ametniku jaoks on see sõna kõige selgem sõna üldse selles kontekstis, kuhu ta selle asetanud on. Ja kui keegi prigiseb, saab ÕSiga lajatada. Piloteerime kanamune või mooduleid – milles küsimus, ise oled imelik, kui aru ei saa.
Ja nõnda on paljude padukantseliitlike väljenditega. Kahtlen sügavalt, kas need toortõlkelised sõnad rikastavad eesti keelt. Samas ootan huviga, millal tekib sõnale «sümpaatia» lisatähendus «kaastunne».
