Aasta alguse elektrihinnad, mis on veebruaris kerkinud ligi 400 euroni megavatt-tunni eest, on sundinud peresid ja ettevõtteid tarbimist piirama ning toonud paljudele šokiarveid. Näiteks Estonian Cell sai jaanuari eest 1,5 miljoni eurose arve.
Külm talv, lumi ja suurenenud elektritarbimine ei tohiks Põhjamaades ja Eestis tulla üllatusena, kuid ometi jääb iga kord mulje, justkui oleks tegemist loodusõnnetusega. Alles kaks aastat tagasi jaanuaris vaevasid meie tarbijaid ülikõrged elektrihinnad. Sellest ei õpitud piisavalt ning kallid hinnad on naasnud.
Esiteks peab riik tunnistama, et planeerimine on olnud puudulik, elektriteemat on nagu kuuma kartulit aastaid veeretatud, kuhugi õieti jõudmata. Kui on teada, et külmade ilmadega kasvab tarbimine järsult, ent samal ajal pole talvel päikest ega võib-olla ka tuult, tuleb tagada piisav juhitava tootmis- ja ühendusvõimsuse varu.
Selleks tuleb maandada rikkeriski, ent mis toimus nüüd? Merekaabli EstLink 2 rike vähendas oluliselt elektri importi Soomest, Auvere elektrijaamas tekkisid jälle töökatkestused ning mitmed tootmisvõimsused olid kas hoolduses või sootuks rivist väljas. Tegemist pole olukorraga, mis «lihtsalt juhtus», vaid realiseerus risk, mida teadsime ette ja milleks oleksime saanud paremini valmistuda.
Teiseks torkab silma riigi esindajate empaatiapuudus. Rahvusvaheline olukord on pingeline ja meie energiajulgeolek on aktuaalne teema. Lisaks, Eesti üleüldine majandusolukord ei ole kiita ja paljud leibkonnad loevad hakkamasaamiseks sente. Seetõttu on kohatu riigi õlakehitus, et «saage ise hakkama», või soovitus fikseerida elektrihind just nüüd, mil hinnad on ajalooliselt kõrged. Elektrihinna fikseerimine lepingus praegu võib anda ajutist hinnavõitu, kuid sunnib inimesi aasta peale maksma keskmiselt rohkem, sest suvel hinnad kindlasti langevad, nagu on juhtunud varasematel aastatel.
Riik peab rohkem pingutama paremate välisühenduste ja elektritootmise reservvõimsuste nimel, seda eriti talvel.
Olukord Eesti elektriturul meenutab paraku jääteede teemat. Meile räägiti, et jääteedeks pole raha ja üleüldse, need pole enam olulised. Alles siis, kui madala veeseisu ja raskete jääolude tõttu läks saarte elanikel raskeks pääseda tööle, arsti juurde ja poodi, hakkas riik aktiivsemalt tegutsema. Jäätee vajalikkust näitab Saaremaa ja Hiiumaa jäätee ootejärjekord, mis on veninud tundidepikkuseks.
Energiapoliitikas kordub paraku sama muster: riik reageerib alles siis, kui häda on suur ja avalik pahameel kobrutab. Arusaadav, kallim elekter tähendab kallimat toitu, kõrgemaid üürikulusid, kallimaid teenuseid ja raskustes väikeettevõtteid.
Riik peab rohkem pingutama paremate välisühenduste ja elektritootmise reservvõimsuste nimel, seda eriti talvel. Loomulikult vajab kogu meie elektritootmine terviklikku ja paremat arendamist, ent kohe saame talvist hinnašokki vältida või leevendada.
