Eesti raamatu aastal heidavad eri valdkondades tegutsevad inimesed ERR-i kultuuriportaalis pilgu teostele, mis on nende elu muutnud. Kultuurikriitik, -ajakirjanik ja -korraldaja, fotograaf ning Tartu Ülikooli eesti kirjanduse magistrant Johanna Roos tutvustab Margit Lõhmuse kogumikku “Sterne”.
Margit Lõhmuse “Sterne” on minu elu (küllalti värskelt) muutnud raamat. Ja muutnud mitte niivõrd mind ennast, kuivõrd lihtsal ja ilusal, kuigi ilustamata moel paljastanud ja tugevdanud minus neid detaile ja osi, mida ma varem välja näidata-kirjutada ei julgenud.
Lugesin “Sternet” siis, kui kirjutasin oma debüütluulekogu “Tsükkel” käsikirja esimesi tekste. Lõhmus raputas minus midagi lahti ja kleepis samas kokku ka: see raamat ei häbene menstrueerida, istuda näkku, sülle, vanduda, võtta paljaks. Ei häbene jätta lausest koma välja või kasutada slängi, estonglishit – kirjutada asjadest, mis paljude jaoks ei meiki senssi (pun intended). Samas teeb “Sterne” eelkirjeldatut nii maitsekalt, kedagi ega midagi ohustamata – kui, siis ohustab norme, stigmasid, dogmasid ja muid ühiskondi raamivaid kujutletavaid piire ja vaikivaid reegleid.
Peale “Sterne” lugemist ei olnud ma lihtsalt julgem, vaid tekkis ka julgus karta, näidata, et ma kardan, et ma ei ole ega peagi olema vankumatu, puutumatu, haavamatu. Eriti vägivalla, väärkohtlemise ja ebaõigluse ees, aga ka näiteks päevade, seksuaalsuse ees, mida keegi ei peaks kartma, aga ikka kardetakse, nii enda kui ka teiste omi. “Sterne” lõikas mind oma avameelsusega lahti, võttis minu seest hulga ebakindlust ja õmbles siis uuesti kokku.