Uue lähenemisega «America First Arms Transfer Strategy» eesmärgiks on tarnida kiiremini relvi nendele partneritele, kes on USA jaoks strateegiliselt olulised. See annab föderaalametkondadele korralduse eelistada selliseid partnereid, kes on teinud suuri investeeringuid oma kaitsevõimesse, kes täidavad USA plaanides või tegevustes kriitilisi rolle või kelle geograafiline asukoht on oluline või kes panustavad Ühendriikide majanduslikku julgeolekusse. Trumpi täitevkorraldus ei maini nimeliselt ühtki riiki.

Seni on USA tarninud relvi tavapäraselt selle järjekorra alusel, milles tellimused on esitatud. Tellijat sai järjekorras nihutada ainult pikaldase protseduuri tulemusel, kui mõnele riigile anti prioriteet. Valge Maja teatel olevat see asjakorraldus tekitanud viivitusi nii tootmises kui ka tarnetes, sest tellimused ei vastanud Ühendriikide relvatööstuse tootmisvõimsusele.

See on järjekordne kinnitus, et Eesti lähenemine on olnud õige. Oleme juba hulk aastaid püüdlikult täitnud etteantud suuniseid, kui palju raha peaksime kulutama riigikaitsele. Nii on Eesti kaitsekulud alates 2015. aastast ületanud kahte protsenti sisemajanduse kogutoodangust (SKT), nagu oli senine NATO soovitus, ning viimasel kahel aastal on olnud suuremad kui kolm protsenti SKTst. Mullu olime selle osakaalu poolest NATOs neljandal kohal, Poola, Leedu ja Läti järel ning Norra ees.

Möödunud aastal otsustas NATO, et kaitsekulud peaksid olema vähemalt viis protsenti SKTst ja selle tasemeni on Eestil kavas jõuda tänavu. Ülejärgmisel aastal peaks Eesti kaitsekulutused jõudma juba pigem 5,5 protsendi ligidale SKTst.

Kui raha on piiratud määral, siis tuleb hoolega mõelda, millele seda kulutada, kas olemasolevate võimete nagu kaud- või süvatuli tugevdamiseks või mõne uue võime arendamiseks.

Loomulikult, Eesti SKT on väike ja nii on meie kaitse-eelarve rahaliselt tagasihoidlik. Tänavu kokku 2,4 miljardi euroni ulatuva eelarve võib tunduda päris suur, aga meil on ka palju valdkondi, kus raha vaja läheb.

Kui raha on piiratud määral, siis tuleb hoolega mõelda, millele seda kulutada, kas olemasolevate võimete nagu kaud- või süvatuli tugevdamiseks või mõne uue võime arendamiseks. Ukraina kogemus näitab, et üks olulisemaid võimeid on suutlikkus pidada droonisõda. Selles on Eestil palju ära teha. Teine valdkond, kus Eestil on palju ära teha, on elanikkonnakaitse.

Kolmanda olulise valdkonnana saab välja tuua kohaliku kaitsetööstuse arendamise, esmajoones laskemoonatootmise käimapaneku. Oma kaitsetööstus annab riigile sõltumatuse välismaistest tarnijatest. Iseäranis oluline ongi see laskemoona puhul, mida sõja puhkemisel kulub tohutus koguses.

Ukraina kogemus on näidanud ka seda, et uued lahendused ei pruugi olla kuigi kallid. Tuleb olla leidlik ning rakendada lihtsaid ja töökindlaid lahendusi.

Eesti peab kaitsekuludes senist joont hoidma. Teiste NATO riikide abiväed õigel ajal kohale jõudmisele on mõtet loota vaid siis, kui me ise ennast kaitsta suudame. Seega, oma kodutöö tuleb ära teha. Trumpi korraldus annab lootust, et korralikult sooritatud kodutööst on tulevikus senisest veel rohkem kasu.