Maria vanaema oli hoopis venelanna, aga oot, pärit Karjalast, seega arvatavasti hoopis karjalanna. Ta vanaisa oli aga poolenisti juut! Siiski on neist finessidest hoolimata tegemist baltisaksa suguvõsaga ja raamat «Viimases kohvris on kodumaa» algab imelisest lapsepõlvest ilusal ajal… Aastaarvudega üle pole pingutatud, aga taiplik lugeja mõistab, et on umbes 1930ndates. Käidi seenel ja rannas ja elati elu nagu nende kõrval elavad eestlased.

Tehniliselt häiris mind lugedes paar asja. Esiteks see, et saksakeelsed fraasid pole joone all ära tõlgitud. (Tegelikult oli kogu tekst algselt saksa keeles, raamat on kokku pandud dokumentaaljutustuste kogumikest, mis ilmusid originaalis Saksamaal.) Teiseks segab natuke see, et aastaarve pole. Kolmandaks see, et autori positsioon muutub peatükiti. Esimeses peatükis on positsiooniks me, siis tuleb ma, siis ta, siis ma. Tundub, et mina ja tema hakkavadki kordamööda käima, sellega tuleb harjuda.

Aga kuigi on midagi kobiseda, siis peamine on hea: autori sulg! Ja tema eesmärk pole olnud anda laia panoraamsest baltisaksa pere lugu. Siin on isiklikud fragmendid, just sellised, nagu tema on soovinud kirja panna oma elust. Näiteks stseen Võsu rannast: võõras alasti laps, kelle küljes ripub midagi, mida tema ja õe küljes ei ripu… Iga fragment on eraldi võttes huvitav looke, aga kuidas need suurde ajastu lukku haakuvad, seda peab lugeja ise tunnetama. Suur lugu on olemas küll, kohati reljeefselt, kohati ridade vahel peidus. Hitleri kutse Baltikumist lahkuda ja pere edasine saatus: ümberasunikuna Poolas, põgenikena Saksamaal, sealt edasi elu Kanadas. Aga ka Maria kutsumus tulla siia tagasi oma lapsepõlveradu uurima juba 1960ndatel.

Alles raamatu lõpuosas jõuab ta lugudega oma vanemate ja juurte juurde. Üks lugu on näiteks «36 lausega minu emast» ja üks lause sellest loost: «Nelja sõja-aasta jooksul viibis ta mees Posenis kokku seitseteist päeva». Või teine, pikem lause: «Ta elas üksi oma väikeses majas, peletades kord ühe sissetungija minema, hüüdes kõval häälel oma tütart, keda tegelikult majas polnudki.» Tõesti, ega iga kord ei ole vaja pikka juttu! Minimalistlikud stiilsed peatükid on veel «Minu ema riided» või «Minu ema juuksed».

Aga kurvalt kummitama jääb raamatu lõpp. Vanaema haud Kopli surnuaias, kus Maria käis kuni 1939. aastani ehk Eestist lahkumiseni. Seda hauda enam pole, sest surnuaed lükati ekskavaatoritega laiali ja selle asemel loodi… park. Aga iga kord, kui Maria seal kõnnib, tunneb ta jala all justkui ebatasasusi, neid toonaseid haudu, mida ei sobi maha vaikida. Mis park see Koplis on, kus oli enne surnuaed?… Leitud: Kopli kalmistupark. Hea, et vähemasti kalmistu-sõna parki alles jäi.

Epp Petrone raamatuarvustusi saab jälgida ka Facebookis ja Instagramis.