Rahvusraamatukogu kultuurinõuniku Karl Martin Sinijärve seekordsete raamatusoovituste hulka mahtus kolm teost: Jorn Lier Horsti “Viimane juhtum”, Thomas Engeri ja Johana Gustawssoni “Poeg” ning Kristina Sabaliauskaite “Silva rerum”.
Jorn Lier Horst “Viimane juhtum” ja Thomas Enger ja Johana Gustawsson “Poeg”
Küll aeg lendab. Usume raamatukaant ja võtame teadmiseks, et tegu on William Wistingu sarja 18. romaaniga. Respekt. Selline pealkiri nagu “Viimane juhtum” tekitab muidugi sügavaid kahtlusi. Jah, alati on võimalik, et autor tõesti tüdineb mõnest oma kangelasest lõplikult ära. Aga isegi Sherlock Holmes äratati lugejate tungival nõudmisel suisa surnuist üles, asi see mõni tore taat siis väljateenitud puhkepalgalt tagasi kutsuda ole. Eks me näe, nagu juba Vonnegut ütles. Wisting ja Horst on endiselt tasemel, lugu on inimlik ja arusaadav ega kisu kunstlikku ülitumetsemisesse. Wistingu tütar kusjuures tegutseb iseseisvas liinis juba nii aktiivselt, et ma ei imestaks, kui tast hiljukesi vastne peategelanna vormub. Hea lugemine.
Nagu ka uue sarja hakatamine Enger / Gustawssoni tandemi poolt. Enger on Horstiga varem mitu koostööd teinud, nüüd siis värske lahingpaar Norrast. Ootame-vaatame, kas, kuidas ja kuhu nad lendavad. Elukaare algus on paljutõotav, Norra paistab paiskavat ilmavallale jätkuvalt kõrge mullaprooviga põnekirjandust. Natuke üllatusi, natuke turvalist kvaliteeti, lugeja ei pea pettuma. “Poeg” on muidugi väga ülekasutet pealkiri kogu kirjanduses, mu meelest isegi norrakate endi krimiklassikul Jo Nesbol oli üks sellenimeline teos. Märksa intrigeerivam oleks kohata kriminulli nimega “Ugmurg” või “Saiapäts” või “Suur reheahi”. Viimane, kardan, viitaks hoiatavalt eriti maavillastele sari- või massimõrvadele…
Kristina Sabaliauskaite “Silva rerum”
Tuleb tunnistada, et siit algab eestikeelse lugeja jaoks taas üks uus sari. Aga seekord räägime päris tõelisest uueaja vanakooli suurromaanist. Kõigil ajalooteemalise ilukirjanduse sõpradel kõrvad ammu liiguvad, sest Sabaliauskaite kinnistas end asjaomaste teadvusesse juba oma eepilise teosega “Peetri keisrinna”. Nüüd on ta tagasi või õigupoolest edasi või ikkagi tagasi, sest ammustes aegades ta liigub, loob ja lehvitab.
“Silva rerum” on ta peateos (vähemalt seni) ja mõnes mõttes on see ju lihtsalt perekonnalugu, olgugi teises ajas ja paigas. Paik on meile üsna lähedane, va Poola-Leedu kuldaeg pea poole tuhande aasta eest, läbi sajandite. Ja see siinne on vaid esimene osa neljast, nii et oodata on nii mõndagi. Usun, et see epopöa pooleli ei jää, lugejahuvi puuduse üle ei kurda ning jõuab täies mahus maakeelde meid rõõmustama. Vaatasin, raamatukogudes on esimene osa puhta välja laenatud. Hea märk. Eestlasi lähinaabrid ja kaugem ajalugu ikkagi huvitavad. Tõeline ajalookirjandus sõna parimas ja mõlemas mõttes.