“Libahunti” on Eestis korduvalt lavale toodud, kuid peamiselt draamalavastustena. Vanemuises jõuab aga lugu libahundist lavale Ivar Põllu lavastatud ooperina, mille keskmes ei ole Tiina, vaid ka Mari lugu.

“Ooperlikku on siin ikka väga palju – kõik need meeletud üleelusuuruses tunded. Kui seda teha draamana, siis see on natuke naljakas tänapäeva iroonilises maailmas, aga ooperis on sellised asjad lubatud ja isegi vajalikud,” lausus Põllu.

“Minu meelest on see nii muusikaliselt kui ka libreto mõttes dramaturgiliselt väga huvitavasse vormi pandud. Mina haakusin sellega väga kiiresti,” lausus ooperisolist Pirjo Jonas.

Ooperi helilooja Margo Kõlari sõnul on muusika romantiline, kuid on ka dramaatilisemaid hetki ning elektroonilist muusikat. Kuulda saab ka torupilli.

“See on folkloorne aines ja kui lugeda Kitzbergi näidendit, siis temal on ju suisa seal noodid sees: seal on ka sarveviisid ja on täpselt määratletud, mis on. Torupilli pole küll mainitud, aga kuna torupill on hiljuti minu ellu tekkinud, siis otsustasin seda kasutada,” avas Kõlar.

“Selle ooperi paneb praegu tööle see, et meie lavastus lisab muusikale ka värve juurde. Ja kuidagi lavastajaga koostöös oleme justkui pannud muusika kõlama. See ei ole ainult, et dirigent ja orkester hakkavad seda liigutama koos lauljatega, vaid just lavastaja on andnud oma panuse dramaturgilise poole pealt,” märkis muusikajuht Kasper Joel Nõgene.

Ivar Põllu sõnul küsib ta oma lavastuses, mida ja mis vahenditega paneb armastus inimesi tegema ja miks minnakse kaasa asjadega, mida tegelikult ei usuta. Nii võiks tema sõnul ka noored võtta lavastusest kaasa mõtte, et iga hullusega ei tasu kaasa minna.

“Tuleb mõelda selge peaga, kes sa ise oled ja mitte määratleda ennast vastanduse kaudu või mitte määratleda ennast selle kaudu, et kuuluda gruppi. Pigem olla kasvõi veidrik, aga olla ise, isegi kui see on raske,” leiab Põllu.