“Tänapäeval järjest rohkem tähelepanu pälviva kultuuriökoloogia seisukohast tohiksid seda laadi läbilõiked tähtsamate keskkonnaelementide ja inimeste suhetest olla eriti huvipakkuvad. Temaatilise jätkuna käesolevale raamatule oleks vajalik võtta vaatluse alla kogu ülejäänud taimeriigi ja inimeste vahekord, edasi pakuksid meie vana rahvakultuuri lahkamisel tõsist huvi veel teemad “Loomad ja inimesed”, “Veed ja inimesed” jms.” See lõik kõlab ju väga kaasaegselt, aga on pärit Ants Viirese 1970. aasta Eesti Looduses ilmunud kaheksaosalisest artiklisarjast alguse saanud teose “Puud ja inimesed. Puude osast eesti rahvakultuuris” (Valgus 1975) eessõnast. 

Ilmselt ei lugenud ma seda raamatut kohe selle ilmumisajal, vaid paar aastat hiljem, aga kindlasti suhteliselt varases koolieas. Raamatu stiil oli kuivapoolne, mitte just 100 protsenti akadeemiline, aga ikkagi rohkem sinnapoole kaldu. Teos koosnes kolmest osast: “Mets ja puud eesti talurahva elus”, “Uskumused, ended, pühad puud” ning “Puuliigid ja nende kasutamine”.

Ja ehkki mu mõlemas vanavanematekodus oli üks konkreetne tähtis puu (mida võinuks siis ka pühaks pidada) – ema sünnikodus kaevu kõrval kasvav saar ja isa lapsepõlvekodu heinamaal hiiglaslik pärn, siis pigem pakkus mulle huvi just praktiline ja materiaalne pool, kuidas erinevaid puid kasutati. Huviga uurisin raamatus olevaid vitsikuid ja lännikuid, võrdlesin neid nendega, mida vanavanemate aitades leida võis. Isa oskas teha pajupilli ja lepakoorest pasunat. Ise lähenesin asjale pigem kõhu kaudu – ka mina närisin lepamähka ja ahmisin toomingamarju. Huvitaval kombel polnud raamatus ega rahvasuus ühtki märget pärnapungade kohta, mis mu arvates äärmiselt isuäratavad olid. Ja muidugi sain teada, et mesipuud olidki algselt päris puud, mis mesilaste tarbeks seest tühjaks õõnestati.

Asi, mida tollasel lugemisel aga kindlasti tähele ei osanud panna, oli autori oskus inimese ja puu suhted ühe lausega kokku võtta, nagu näiteks: “Sel moel elati männipuust majades männitule valgel, raviti end männilt saadud vahenditega, ja kui haigused või vanadus inimese siiski maha murdsid, siis mindi mulla allagi puusärgis, mis enamasti tehti männipuust.”