Vahepeal mitme riigi kooliprogrammist välja roogitud nõue kirjutada käsitsi on saanud uue elu. Uuringud osutavad, et muudatus soosib laste arengut. Käsitsi kirjutades hakkavad lastel ajus tööle õppimise ja mäluga seotud piirkonnad, mis klaviatuuril tippides samavõrd ei aktiveeru.
Oskus käsitsi kirjutada on maailmas taas au sisse tõusmas. Vahepeal loobusid riigid nagu Soome, Šveits ja USA klassikalise ühendatud tähtedega ehk siduskirja kasutamise nõudest, sest koolides kasutatakse üha enam digitaalset õpivara, vahendab Nature News.
Nüüd tõi ühe viimase näitena New Jersey osariik USA-s siduskirja koolitundi taas tagasi, nõudes, et koolid õpetaksid seda 8–11-aastastele lastele. Sarnane nõue on viimasel kümnendil naasnud paarikümne osariigi kooliprogrammi. Teisalt ei lakanud kirjatähtede õpetamine näiteks Prantsusmaal ja Brasiilias kunagi.
Uuringutest on teada, et võrreldes arvutis tippimisega peab aju käsitsi kirjutades rohkem pingutama ja on seega stimuleerivam. Siduskirja eeliseid lahku kirjutatud trükitähtede ees on aga vähem uuritud. Ajakiri Nature küsis neuro- ja haridusteadlastelt, kas sidusa käekirjaga või üleüldse käsitsi kirjutamine võiks aidata lastel päriselt paremini õppida.
Käsitsi kirjutav aju
Indiana Ülikooli arengu-neuroteadlase Karin Harman Jamesi sõnul kaotati sidusas kirjas kirjutamise nõue 2010. aastal. Sestap võib kohata tänapäeval ameeriklasi, kes klassikalist käekirja ei oskagi.
James on uurinud käekirja ja selle mõju laste motoorsete oskuste arengule alates 2004. aastast. Ühes oma uuringus õpetas tema töörühm kas käsitsi kirjutamist või klaviatuuril tippimist lastele, kes veel lugeda ei osanud. Hiljem tegid nad laste ajudest funktsionaalse magnetresontantstomograafiga (fMRT) ülesvõtteid samal ajal, kui lastele näidati kirjatähti kujutavaid pilte. Töörühm leidis, et käsitsi kirjutama õppinud lastel hakkasid ajus tööle samad piirkonnad, mis täiskasvanutel lugedes. Ainult klaviatuuril tippimist õppinud lastel ajust niisugust aktiivsust näha polnud.
Toonane leid ja teised käitumiskatsed viitasid, et käsitsi kirjutades paraneb laste võime tähti ja numbreid ära tunda. Jamesi hinnangul oli leid küllaltki ootuspärane, sest teadaolevalt on peenmotoorika oskused lastele erinevate oskuste arenguks olulised.
Norra Tehnoloogiaülikooli neuroteadlane Audrey van der Meer võrdles kolleegidega samuti käsitsi kirjutavate ja klaviatuuri klõbistavate laste ajuaktiivsust. Nemad palusid lastel kanda peas elektroodide võrku ja samal ajal kas käsitsi kirjutada või tippida. Selgus, et käsitsi kirjutades ajal oli aju õpi- ja mälukeskuste lähedal aktiivsem, samas kui klaviatuuril tippides laenglesid need piirkonnad märksa vähem.
Van der Meeri sõnul rõhutab tema uuringu tulemus, kuivõrd oluline on käsitsi kirjutamine laste arengule. Ta selgitas, et käsitsi kirjutades peab inimene moodustama käega keerukaid mustreid, samas kui tippimine on sõrmeliigutusena väga lihtne.
Norras on osa koole muutunud täiesti digitaalseks. See tähendab, et kuue-aastased lapsed õpivad esimesest koolipäevast peale lugema ja kirjutama tahvelarvutis. Van der Meer ja kolleegid soovitavad aga, et Norra valitsus käsitsi kirjutamise nõude koolides ennistaks.
Kaldkiri versus trükitähed
Washingtoni Ülikooli endine haridusteadlane ja kliiniline psühholoog Virginia Berninger uuris käsitsi kirjutamist pea 30 aastat. Sealhulgas huvitas teda küsimus, mis vanuses peaks lastele õpetama sidusaid kirja- ja millal trükitähti.
Koos kolleegidega järeldas ta oma uuringutes, et eelise annab see, kui õppida esimeses ja teises klassis ära esmalt trükitähed. Arvestades, et pea kogu laste lugemisvara on mingit sorti trükitähtedes, on see Berningeris sõnul ka loogiline. Seejärel oleks lastel aga kasulik õppida ära ka sidus kaldkiri. Alates neljandast klassist andis see lastele nii õigekirjas kui ka kirjutamiskiiruses eelise.
Kanada teadlasrühm, kes hindas teises klassis käivaid lapsi, jõudis aga teistsugusele järeldusele. Nemad leidsid, et lapsed, kes õppisid esimestel kooliaastatel ära kas ainult kaldkirja või trükitähed, tegid vähem kirjavigu kui need, kes õppisid algul trüki- ja siis kirjatähti. Seejuures suutsid ainult kirjatähti õppinud lapsed teistest paremini lauseid ja sõnu moodustada.
Mitme uurija sõnul pole üheseid tõendeid, mis kinnitaks, et üks kirjutusviis on teisest parem. Karin Harman Jamesi sõnul on kaldkirjas kirjutamist lastel keeruline õppida. Kuna oskus nõuab aga osavust ja tähelepanu, võib see arendada lastel peenmotoorikat. Siiski vajab see seos veel täiendavat uurimist.
Audrey van der Meeri sõnul järgib aju “kasuta või unusta” printsiipi. Sestap on tema sõnul oluline neid peenmotoorseid oskusi kasutades aju pidevalt natuke proovile panna. Teisalt väärib käsitsi kirjutamine tema sõnul elushoidmist, kuna see on osa inimkonna kultuuripärandist.