«Keelatud sõnad» räägib 16-aastasest Viivuranna gümnaasiumi 10. klassi õpilasest Roosist, keda köidab raamatute lugemine ning kõik sellega seonduv. Ise palub Roosi ennast hoopis Rozemyneks nimetada, sest ta on selle nime ühest kunagi loetud raamatust leidnud ning talle tundub, et see sobib talle. Neiu lugemiskire takistajaks saab aga uus ja noor, ent väga põhimõttekindel kooliraamatukoguhoidja Klaara. Viimane kehtestab enda äranägemise järgi ebatsensuursete raamatute lugemise piirid ning eemaldab raamatukogust palju raamatuid, mis tema hinnangul sisu poolest noortele lugemiseks ei sobi. Sellega algab hoogsa ja impulsiivse Roosi võitlus Klaara vastu, kuna tema neid vaateid ei jaga.

Haarasin teose raamatukogust noortekirjanduse riiulilt, kuna pealkiri «Keelatud sõnad» äratas minus uudishimu. Ma lootsin, et saan sellest mõtlemapaneva lugemiskogemuse. Pean aga tunnistama oma mõningat pettumust, sest raamat ei vastanud päris minu ootustele. Muidugi on tegevustik uus ning tore on lugeda värskeid ideid, kuid ootasin sellest raamatust midagi klassikalisemat. Raamat oli minu jaoks pisut liiga lihtsa ülesehitusega. Oleksin oodanud midagi, mis stimuleerib mu aju rohkem, paneb kaasa mõtlema, ehk mõningaid kohti isegi mitu korda üle lugema ja analüüsima, kuid seda elamust ma ei saanud.

Kindlasti on inimesi, kes otsivad just lihtsat lugemist, aga mulle isiklikult ei meeldi raamatud, kus kirjaniku eesmärk on sisu võimalikult lühidalt edasi anda. Teoses «Keelatud sõnad» tuleb ette palju olukordi, kus kirjanikul oleks olnud võimalik suhteprobleeme rohkem kirjeldada, analüüsida või neile pisut huvitavamaid lahendusi leida. Mõistagi peab igal raamatul olema üks põhiliin, kuid heale lugemiselamusele annavad hoogu kõrvaltegevused, sest nii on võimalik lugejat paremini köita. Autor kirjeldab väga oskuslikult näiteks Roosi riideid ja välimust, ent libiseb kõigest paari lausega üle Roosi teismeeale omastest tülidest ja armumistest. Mind kui raamatu sihtgruppi kuuluvat noort huvitaks just sellised asjad palju rohkem kui pikad kirjeldused.

Üks asi, mis mulle teose juures aga väga meeldis, oli see, et kõigi 26 peatüki alguses oli tsitaat lugemise või raamatute kohta, mis seostus kuidagi selle peatüki sisuga. Peatükkides kirjutatu polnud just kõige raskemini mõistetav ja mõtlemisruumi pakkuv, kuid erinevate teadlaste ja teiste intelligentsete inimeste mõtteterad tõstsid peatükkide kvaliteeti. Minu sõnavara ja silmaring arenesid tänu nendele tsitaatidele märgatavalt ning võtsin oma lemmikud mõtted endaga kaasa.

Minu jaoks oli uus see, et Ene Sepp kasutas enda raamatus teiste autorite teoste pealkirju näidetena. Ma pole kunagi lugenud raamatut, kus autor tooks raamatusse näidetena teiste kirjutajate loomingut. Sain isegi mõne huvi pakkuva teose pealkirja, mida järgmine kord raamatukokku minnes laenutada võiks. Lugemine ja raamatute propageerimine on väga oluline ning mul on hea meel, et Ene Sepp seda oma teoses praktiseerib. Mulle meeldib küll raamatu peamõte ning sõjakas lähenemine inimõiguste ja vabaduste piiramisse, kuid arvan, et teoses oleks võinud seda laiemalt käsitleda. Ma ei väida, et raamatu ülesehitus oleks halb, kuid olles harjunud sügavamate romaanidega, jäi teos minu jaoks pisut pealiskaudseks. Samas mõistan autorit, sest igat lehte lugedes on tajuda, et kirjaniku enda elus on raamatud väga tähtsal kohal.

Soovitan raamatut «Keelatud sõnad» noortele, kes otsivad lihtsat, kuid kaasahaaravat lugemist. Julgustan teost lugema ka neid, kes peavad raamatute lugemist liiga aeganõudvaks ja igavaks, sest raamat on selgesti mõistetavas kirjas ning ei vaja eriti pingsat keskendumist sisule. Ma loodan, et «Keelatud sõnad» äratab mõnes seni lugemisvõõras noores kasvõi natukenegi huvi lugemise vastu, sest just lugemisharjumuse ümber terve teos keerlebki.

Arvustuse kirjutas Tartu Hansa Kooli õpilane Averiin Hummal, kes võitis Eesti Lastekirjanduse Keskuse arvustusvõistlusel KAPSAS Apollo eripeemia.