Eelmise aasta lõpus esietendus teatris Ekspeditsioon Jarmo Reha soololavastus “Baar Amsterdam”. Reha rääkis, et värskesse lavalukku sai sisse valatud see, mis talle närvidele käib – kultuurisektori keeruline olukord.

“Meilt kärbitakse igalt poolt, aga see on arusaadav, see ei ole ainult Eestis nii, vaid see on igal pool nii. Naljaga öeldes on lustlik see meie hasartmängu aps veel sinna otsa, õnneks alkoholi aktsiis tõusis,” muigas ta. “Tegelikult vaatan iga kord enne etendust uudiseid, et millega seekord hakkama saadi – mille pärast me kokku tuleme, et baar Amsterdamis veini juua.”

“Baar Amsterdam” on Reha kuues lavastus. “Ma alati küsin, et mida me teeme, miks me seda teeme ja kuhu me jätkame edasi,” avas ta ja lisas, et aastate jooksul on tema jaoks muutunud üha teravamaks küsimused selle kohta, mida tähendavad.

“Kui meil ei ole kultuuri, siis meil ei ole ka sisu või olemist. “Baar Amsterdam” sündiski sellest küsimusest, et mida hetkel oleks vaja. Just selles mõttes, et meie ümber on väga palju kaost, me kõik elame seda iga päev, tajume seda ohtu, oleme isegi ära harjunud. Ja oli tunne, et me vajame lihtsust.”

Lavastuses kõlab Jacques Breli muusika. Reha rääkis, et Breli muusika on teda pikalt saatnud. “Need Breli lood, mis said valitud, on sellised, mis on natukene ühiskonnakriitilisemad,” märkis ta.

“Baar Amsterdam” toimub salongiliku teatri formaadis. Reha tõdes, et salongilik teater on tänaseks üpris kadunud formaat.

“Tahaks öelda, et meil ongi selline kohati kapitalistlik maailm täiesti kohal: me tulemegi ruumi, mis on ehitatud meie jaoks, istume maha, tarbime ja pärast plaksutame, lähme minema. “Baar Amsterdami” mõte on see ka, et me looks just seda olukorda, kus me oleksime vabamad,” kirjeldas ta.

Möödunud aastal esilinastus ka Eeva Mägi mängufilm “Mo Papa”, mille peaosas Reha on. Näitleja sõnul on filmil hästi läinud, kuid Eestis võiks rohkem võimalusi olla, et arthouse filme näidata.

“Me käisime Torinos, seal võeti meid väga hästi vastu, kirjutati ka arvustusi, mis olid väga meeldivad. Eestis on ka filmi näidatud, PÖFF-il läks hästi, žürii eripreemia, aga ikkagi tegu on arthouse filmiga, mis otsib kindlama soonega publikut. Minu tähelepanek on see, et Eesti kinopublik otsib ikkagi lihtsamat filmi. See ei tähenda, et miski on raske ja vastuvõetamatu, aga meil on vähem võimalus näha erisuguseid filme, millest isiklikult on mul natukene kahju, et me saame kinomajades suurtoodangut ja väga raske on kohati leida üles kino, tugevat kino.”

Lisaks “Mo Papale” on mängib Reha veel kahes Eeva Mägi filmis, mis on juba salve võetud. Kuna Mägi filmid on stsenaariumita, meeldib Rehale vabadus, mis nendega kaasneb.

“Muidugi on see väga halastamatu, sest väga mugav oleks ju teada, et see stseen on tehtud, nüüd võime edasi minna, see on purgis. See areng, mida see vabadus võimaldab, on täiesti hindamatu,” avas ta.

Küll aga tõdes Reha, et Mo-filmide karakteritest, mille ta on ise loonud, on uskumatult keeruline välja tulla.

“Aga jällegi, kui olla näitleja või seda rolli või positsiooni kohati kanda, ikkagi minna lõputult sisse millessegi, sellega kaasneb mingisugune hind enda aega, aga sa saad see-eest sukelduda millessegi, kus sa saad avastada ja mängida jäägitult ja vabalt. Ma arvan, et see on paljudel unistus.”