Kui keegi veel arvas, et majanduslik uhhuu on kuskil Californias, Brüsselis või Twitteris, siis ei. Ta on siin. Ta seisab Coopis vorstileti ees, kirjutab Delfis kommentaare ja seletab saunas, miks elekter peaks olema tasuta, sest, noh, päike tuul ja merevesi, need me sõbrad kolmekesi!

Aga laseme käia! Kui keegi end ära tunneb, siis paras! Kakku kätte niikuinii ei saa. Kakk oskab lennata! Lennata, sindrinahad! Laseme käia! Esimene majandusalane uhhuu-usuline on:

Kirglik riigiusklik

„Riik peaks sekkuma“ on lause, mida ta korrutab nagu imetabast mantrat. Kui miski ei tööta, siis riik peaks sekkuma. Kui töötab, siis riik peaks rohkem sekkuma, et veel paremini töötaks. Bensiin kallis? Riik süüdi. Elekter kallis? Riik süüdi. Palk väike? Riik süüdi. Naabril läheb paremini? Riik pole piisavalt sekkunud.

Kuidas see riik täpselt sekkuma peaks? Pole oluline. Oluline on tunne, et keegi kuskil saab vajutada nuppu, millel on kiri “tee odavamaks”.

Kuidas see riik täpselt sekkuma peaks? Pole oluline. Oluline on tunne, et keegi kuskil saab vajutada nuppu, millel on kiri “tee odavamaks”. Kuidas see nupp füüsika, turgude ja matemaatikaga kokku sobitub, riigiusklikku ei huvita. Riik on meie ajastu au, mõistus ja südametunnistus! Riik kehtestab hinnad. Palgad. No öelge, et pole uhuu!?

Pehmik-vandenõuteoreetik

Eestis elab visa vandenõu, et millegi hind = ahnus. Kui miski kallineb, siis mitte seetõttu, et nõudlus on suurem, pakkumine väiksem või sisendkulud tõusnud, vaid seetõttu, et keegi kuskil otsustas olla s**apea.

Koordineeritult.

Eriti kahtlased on selles skeemis muidugi ettevõtjad, ja eriti-eriti kahtlased on need, kes ei sõida Škodaga.

Eriti kahtlased on selles skeemis muidugi ettevõtjad, ja eriti-eriti kahtlased on need, kes ei sõida Škodaga. Kui bensiin kallineb, siis ei ole see maailmaturg ega maksud, vaid tanklakett, kes „keerab rahvale“.

Kui leib kallineb, siis pagar „kasutab olukorda ära“. Pehmik-vandenõuteoreetik ei usu hinnasignaalidesse. Ta usub kurjusesse. Hästi koordineeritud ja ideaalselt toimivasse kurjusesse, millesse kunagi ühtegi vimkat sisse ei viska!

Aga miks pehmik? Noh, sellepärast, et ta neid päris vandenõuteooriaid ei usu. Avalikult. Tegelikult muidugi usub!

Reaalsusallergik Kalamajast

See on see tegelane, kes ütleb “majandus on sotsiaalne konstruktsioon” ja mõtleb, et see on argument. Tal on magistrikraad, mille saamise kohta ta ütleb “see oli pikem protsess”, ja sissetulek, mille kohta ta ütleb “raha pole mu jaoks oluline”.

Elab ta üürikorteris, mille üür on “kunstlikult kõrge”, ning usub, et hinnad peaksid olema madalamad, sest “inimestel on raske”.

See on see tegelane, kes ütleb “majandus on sotsiaalne konstruktsioon” ja mõtleb, et see on argument.

Kui talle öelda, et hinnad tekivad üldiselt nõudluse ja pakkumise kohtumispunktis, ütleb ta: “See on neoliberaalne narratiiv.”

Kui küsida, kuidas siis hinnad peaksid tekkima, vastab ta: “Õiglaselt.”

Kui küsida, kes selle õiglasuse defineerib, siis… vaikus. Vaikus ja aurav kohvitass. Kaerapiima või mõne muu analoogse jälkusega.

Ta armastab Põhjamaid. Mitte päris Põhjamaid, vaid Pinterest-Põhjamaid. Rootsi on talle argument, Norra on talle muinasjutt ja Taani on talle vibe.

Kui mainida Venetsueelat, ütleb ta “see pole seal ju päris see” ja „tegelikult ameeriklased on selle süüdi,“ täpselt sama häälega, millega alaealine teismeline mürsik seletab, et ta ei joonud, mis siis, et ta nokast tulevad aurud on tuleohtlikud.

Mootoriga sardell

See isend on nagu Eesti eripära ja nagu ei ole ka. Ta nagu ise ei usu uhhuud. Aga ta kasutab uhhuud.

Ta räägib maksudest alati nii, et kõik saavad aru, et keegi teine peab maksma. Kes? “Rikkad.” Kus nad on? “Kuskil.” Millal? “Kohe pärast valimisi.”

Tema jaoks on majandus nagu valimisplakat: oluline on see, et ta lõust oleks ilusaks fotošopitud, Sisu? Suva!

Tema jaoks on majandus nagu valimisplakat: oluline on see, et ta lõust oleks ilusaks fotošopitud, Sisu? Suva! Suvaaaa! Kui inflatsioon kiireneb, on süüdi “rahvusvaheline olukord”. Kui ettevõtted Eestist lahkuvad, on süüdi “ahned ärimehed”. Kui eelarve ei klapi, on süüdi “eelmine valitsus”, isegi kui ta ise seal istus ja otsustaval hetkel nina nokkimisega kaadrisse jäi.

Ta ütleb “me investeerime inimestesse”, aga investeerib tegelikult oma uuesti valimisse. Kui see kõik kokku kukub, ütleb ta, et “rahvast peab kuulama”. Eriti siis, kui rahvas juba päris kõvasti karjub.

Akadeemiline unistaja ehk keegi, kes millegi hinda ei tea

See on muidu isegi haritud inimene. Tõesti. Ta oskab rääkida ajaloost, filosoofiast ja Foucault’st. Aga kui jutt läheb rahale, juhtub midagi kummalist: mõistus lülitub välja nagu vanas Mustamäe trepikojas elekter, kui tädi Tusja üritas välja visanud kaitset kruvikeerajaga „parandada.“

Tema jaoks on inflatsioon “huvitav nähtus” ja eelarvedefitsiit “sotsiaalne konstruktsioon”. Kui küsida, kuhu ta ise raha paigutab, ütleb ta, et “indeksitesse,” sest ta pole ju loll. Aga tudengitele õpetab teooriaid, mida ta ise kunagi päris elus ei kasutaks.

Kui jutt läheb rahale, juhtub midagi kummalist: mõistus lülitub välja nagu vanas Mustamäe trepikojas elekter.

Ta kirjutab artikleid, mida loevad teised samasugused artiklikirjutajad. Praktikud aga loevad ja ohivad ning usuvad Excelit rohkem, kui seda tegelast. Ta nagu ei olekski otseselt uhhuu ja miinusmärgiga tegelinski, kui jama on selles, et need tema üliõpilased ei tee vahet tema targutamisel ja tema reaalsusest. Ja siis! Siis on ilgelt pettunud, kui see reaalsus neile vastu vahtimist virutab.

Maksuromantik

See on keegi, kelle elu on juba suht chill ning ta leiab, et me võiks ka makse maksta nagu Põhjamaades. Ta tahab Soome palku, Rootsi toetusi ja Norra riigiaparaati. Ja seda kõike kohe.

Kui mainida, et Põhjamaade maksukoormus oleks meile liiga valus, vastab ta: „Aga seal ei tunta seda nii valusalt. Miks meil peaks?“ Uhhuu, noh!

Kui mainida, et Põhjamaade maksukoormus oleks meile liiga valus, vastab ta: „Aga seal ei tunta seda nii valusalt. Miks meil peaks?“ Uhhuu, noh!

MTÜ-müstik ehk riigieelarveline kasvuhoonetaim

Eesti eripära. Kasvab hästi toetusel, närbub päikesevalguses. Tema maailmavaade on lihtne: kui asi on piisavalt õilis, siis raha tekib ise. Kui küsida, kust, ütleb ta: “Euroopa Liidust.” Nagu see oleks mingi loodusnähtus, mitte ikkagi maksumaksjate raha.

Eesti eripära. Kasvab hästi toetusel, närbub päikesevalguses. Tema maailmavaade on lihtne: raha tekib ise.

Tema suurim vaenlane on sõna “tulemus”. See tekitab ärevushäire. Ta räägib palju “mõjust”, aga ei oska seda mõõta. Ta usub tasuta asju: tasuta transporti, tasuta energiat, tasuta elu. Kui küsida, kes maksab, ütleb ta: “Riik.” Justkui riik ei koosneks inimestest, kellelt see raha ära võetakse.

Krüptovend ehk Nakamoto Jõgevalt

Ta ütleb, et pank on halb, aga kontrollib oma kontojääki ja portfelli vähemalt viis korda tunnis. Ta ei räägi hinnast, vaid “tehnoloogiast”. Kui hind kukub, on see “korrektsioon”. Kui tõuseb, on see “uus paradigma”.

Tal on graafikud, Telegrami grupid ja igavene unistus Lambost, mille pargiks kuidagi oma Jõgeva kortermaja ette.

Tal on graafikud, Telegrami grupid ja igavene unistus Lambost, mille pargiks kuidagi oma Jõgeva kortermaja ette.

Ta on veendunud, et seekord on teisiti. Alati on. Ta on veendunud, et ta teab midagi, mida teised ei tea. Või midagi, millest teised ei saa aru. Ta arvab, et tema positsioon krüptos teeb just temast rikka.

Ta arvab, et tema kupli all vegeteeriv kõrgem teadmine finantssüsteemist on midagi unikaalset ning mitte tavaline interneti-slopp. Vat temast on kakul isegi kahju.

Klassikaline vesiste silmadega roheuhhuu

Heasüdamlik. Tõesti. Aga täiesti pime. Ta usub, et kui panna piisavalt PowerPointi slaide ja regulatsioone, hakkab elekter odavamaks minema.

Kui arved kolmekordistuvad, ütleb ta: “Üleminek.” Ta ei vihka vaeseid, aga tema ideed teevad nad rakendumisel veel tohutult vaesemaks. See on detail, millele ta ei mõtle, sest Brüsselis oli konverents ja seal anti talle ilus värviline rinnamärk.

Ta ei vihka vaeseid, aga tema ideed teevad nad rakendumisel veel tohutult vaesemaks.

Tema moraal on kõrge, aga ta seisab selle otsas nii püsti, et alla ei näe. Kui tehas kolib ära, on see võit planeedile. Kui vaesed vaesuvad, on see hind, mida keegi teine peab maksma. Roheuhhuu ei tee vahet soovmõtlemisel ja inseneriteadusel. Ta arvab, et energiasüsteem on arvamuslooga ümber kujundatav. Ta arvab ka siiani, et Greta on kangelane.

Populistlik patrioot

Selle tegelase arvates peaks Eesti tootma kõike: terast, traktoreid, tarkvara ja võib-olla ka banaane.

Hommikul on ta parempoolne, õhtul saunas aga laussotsialist. Riik peab tema meeles sekkuma.

Kui mainida spetsialiseerumist, ütleb ta, et see on “globalistlik jura”. Kui mainida Mao tagahoovi terasesulatusahje, ütleb ta: “Aga tehnika on arenenud ja meil läheks paremini.” Ei läheks.

Hommikul on ta parempoolne, õhtul saunas aga laussotsialist. Riik peab tema meeles sekkuma. Muidugi ainult õigesti, s.t. nii nagu tema arvab.

Pahur väikeinvestor

Kui turg tõuseb, on ta geenius. Kui langeb, on keegi süüdi. Näiteks pangad, Föderaalreserv, Trump.

Ta on võimeline oma kaotustele leidma uskumatuid põhjendusi ja looma selliseid mõttekonstruktsioone, et mõni suur institutsionaalne investor oleks ilmselt teoreetiliselt nõus suisa raha maksma, et aru saada, millist lahustit nuusutades nii vänget uhhuud on võimalik toota.

Kui turg tõuseb, on ta geenius. Kui langeb, on keegi süüdi. Näiteks pangad, Föderaalreserv, Trump.

Aga neil ei ole seda vaja teha, sest institutsionaalsed investorid loevad finantsvabaduse jututubasid ja naeravad end puruks. Iga jumala päev.

Keskmine lootusepõhine tarbija

Ta ei ole halb. Ta on väsinud. Ta tahab, et elu oleks lihtsam. Kui keegi lubab odavat elektrit, madalaid makse ja kõrgemaid palku korraga, mõtleb ta: “Miks mitte? Ju nad ikka teavad, millest nad räägivad. Nemad on ju seal „üleval.“”

Ja just siit tõeline uhhuu sünnibki. Mitte kurjusest, vaid lootusest. Lootusest, et seekord ei pea keegi maksma. Et seekord maksab arved universum.
Eesti inimene armastab tasuta asju. Mitte lihtsalt armastab. Ta peab tasuta asja suisa moraalseks õiguseks. Tasuta ühistransport. Tasuta elekter. Tasuta kõrgharidus. Tasuta lasteaiad. Tasuta raha.

Kui keegi küsib, kes selle kinni maksab, vaatab ta sellise pilguga nagu keegi oleks just kassipojale haiget teinud.

Kui keegi küsib, kes selle kinni maksab, vaatab ta sellise pilguga nagu keegi oleks just kassipojale haiget teinud. See küsimus rikub ju narratiivi. Tasuta asi peab lihtsalt olema. Ja kui selgub, et tasuta asja kvaliteet on si**, siis on süüdi alarahastus. Lahendus? Rohkem tasuta asja! Oujee! Rinse and repeat!

Uhhuu elab Eestis

Uhhuu ei ela seega kuskil kaugel. Ta elab Eestis. Ta räägib eesti keelt. Ta on su naaber, su onu ja vahel – kahjuks – sina ise.

Nii sünnibki Eesti uhhuu – sageli mitte pahatahtlikkusest, vaid soovist, et seekord oleks tõesti teisiti. Paremini. Lihtsam.

Uhhuu ei ela seega kuskil kaugel. Ta elab Eestis. Ta räägib eesti keelt. Ta on su naaber, su onu ja vahel – kahjuks – sina ise.

Kui keegi ütleb, et seekord saab rikkaks niisama ja kulutada ohjeldamatult ilma tagajärgedeta, siis tee, mida iga mõistlik kakk teeks: tõsta kulmu, ütle “uhhuu” ja lenda kaarega mööda.

Red Bull on otsas, Excel on alles.