Professor Frese, milline on WONCA Euroopa roll ja tähendus peremeditsiini jaoks?

WONCA Europe on üle-euroopaline organisatsioon, mis koondab riiklikke perearstide ja üldarstiabi kolledžeid ning akadeemiaid. Meil on mitmeid võrgustikke, mis tegelevad eri teemadega – alates teadustööst ja ennetusest kuni võrdsuse ja ligipääsuni tervishoius. Üks neist on ka Euroopa noorte perearstide liikumine.

Tallinnas toimiva noorte perearstide konverentsi põhiteemaks on andmete ookean ja selle keskel elamine ning toimetulek. Kui varasemalt tuli patsient arsti juurde ja ta teadis Dr. Google abil, mis tal viga ja kuidas seda ravida, kas nüüd suurte keelemudelite ja tehisaru ajal on patsiendi nõuandajas saanud Dr. GPT?

See tuleb muidugi aeg-ajalt jutuks, kuigi klassikalised otsingumootorid on endiselt väga levinud. Ühest küljest on patsiendid justkui andmete ookeanis – nad nopivad siit-sealt infot, mis võib olla segadust tekitav.

Teisest küljest oleme ka meie, arstid, eriti noorem põlvkond, samas olukorras. Tervishoiusüsteem toodab tohutul hulgal andmeid, mida tegelikult ei kasutata ega rakendata teadustöös.

See on eriti oluline perearstinduses: meie igapäevapraktikas tekib palju väärtuslikku infot, kuid seda kasutatakse teaduslikel eesmärkidel endiselt väga vähe. Kui vastata lühidalt: andmetest kui teemast ei räägita praegu kuigi palju.

Andmetega seoses on Euroopas väga oluline andmekaitse. Ühelt poolt on see hästi reguleeritud, teiselt poolt oleme oma ajalehes uurinud juhtumeid, kus andmed liiguvad väljapoole ELi – näiteks Hiina, kus sealsete ettevõtete toodetud meditsiiniseadmed – glükoosimonitorid näiteks – jagavad oma emamaaga või Hiina päritolu soodsad geenitestidki mille kaudu leivad vere ja süljeproovidki tee lõpuks Hiina. Kui probleemne see teie hinnangul on?

See on kindlasti murekoht. Ühelt poolt võivad patsiendid anda oma andmeid või proove teenusepakkujatele väljaspool Euroopa Liitu, mis on selgelt riskantne. Sama kehtib teatud seadmete kohta.

Teisest küljest – ja see risk on minu arvates alahinnatud – sisestavad inimesed, sealhulgas tervishoiutöötajad, otsingumootoritesse ja tehisintellekti tööriistadesse patsientidega seotud andmeid: dokumente, tekste, uuringutulemusi. Sellisel juhul liiguvad andmed Euroopa Liidust välja ja sisuliselt ei ole teada, kuidas ja milleks neid kasutatakse. See on väga problemaatiline.

Lubage üks veidi fantaasiarikkam küsimus. Kui realistlik oleks koguda Euroopa-ülest patsiendiandmestikku, et treenida suurt keelemudelit ligi 500 miljoni inimese andmete põhjal? See võiks aidata nii arste kui patsiente ja vähendada nn hallutsinatsioonide riski.

See oleks äärmiselt keeruline. Euroopa riikide vahel on suured erinevused digitaalses küpsuses. Mõned, nagu Eesti, on väga arenenud e-tervise ja digiregistrite osas; teised aga mitte. Lisaks on elektrooniliste haiguslugude andmekvaliteet väga ebaühtlane.

Perearstinduses on oluline, et mudelid oleksid treenitud konkreetse patsiendipopulatsiooni põhjal. Kõigi riikide andmete kokkuvalamine ei pruugi olla mõistlik.

Meil on palju nn baasteadmisi patsiendi kohta – pereolukord, hoiakud, toimetulekuvõime, ressursid ja takistused –, mida elektroonilistes andmetes tavaliselt ei dokumenteerita.

Teistes valdkondades, näiteks onkoloogias, keskendutakse palju genoomikale ja bioloogilistele markeritele. Kuid perearstinduses on patsiendi mõistmiseks vaja palju laiemat konteksti, mis praegu enamasti puudub.

Kas tehisaruajastu muudab mõistlikuks sellise platvormi loomise, mis hõlmaks ka seda kontekstuaalset infot?
Jah, kindlasti. Sellised platvormid – olgu piirkondlikud, riiklikud või rahvusvahelised – oleksid väga mõistlikud. Küsimus on, kuidas see info süstemaatiliselt dokumenteerida ja säilitada.

Aastake pärast GPT avalikuks tulekut räägiti juba väga palju töökohtade kadumisest. Radioloogide puhul näeme nüüd vastupidist – tehisaru pigem toetab nende tööd ja nõudlus inimtöö järele pigem isegi kasvab. Mis saab perearstidest?

Reaalset kogemust on veel vähe, kuid ma ei karda, et tehisaru meie töökohad ära võtab. Pigem toetab see meie tööd ja aitab ülesandeid ümber jaotada.

Saksamaa pilootprojektid näitavad, et tehisaru aitab mitte ainult diagnostikas, vaid ka praksise korraldamises. See on oluline, sest paljudes Euroopa riikides on esmatasandi tervishoius suur tööjõupuudus ja rahalised ressursid on piiratud. Tehisaru võib aidata mõlemat leevendada.

Milline on olukord Saksamaal? Kui paljud arstitudengid valivad perearsti ameti?
Õppekavas on tehtud muudatusi – kõik tudengid peavad nüüd perearstiametiga kokku puutuma. Umbes 15% tudengitest valib selle eriala esmaseks karjäärivalikuks. Hiljem see osakaal kasvab, sest osa arste eelistab haiglatöö asemel perearstindust. Umbes veerand tudengitest tunneb selle vastu sügavamat huvi.

Kas Saksamaal on ka telesaateid, mis perearstiametit populariseerivad?
Ma ise televiisorit palju ei vaata. On küll seriaale, kus perearste kujutatakse, kuid pilt ei ole alati realistlik. Samas on perearstid Saksamaal ja paljudes teistes riikides patsientide seas väga hinnatud.

Kuidas te vaatate hetkel USA tervishoius toimuvale?
See on väga murettekitav. USA tervishoid on alati olnud väga ebavõrdne. Juba aastakümneid on näitajad, nagu vastsündinute suremus, olnud halvemad kui paljudes teistes riikides, isegi endistes idabloki riikides.

Kui sageli tulevad arstiharidusega inimesed näiteks farmaatsiatööstusest või ravimiesindajate ameteist tagasi arstiks? Eestis oli periood, kus see oli üsna levinud.
See on pigem harv. Palju sagedamini vahetatakse eriala – näiteks Saksamaal liiguvad paljud anestesioloogid haiglatest perearstindusse.

Kas see on seotud läbipõlemisega neil töökohtadel?
Sageli jah – rahulolematus, läbipõlemine, vahetustega töö raskus haiglas.

Tundub, et tervishoiu ühine probleem on rahapuudus?
Raha võiks alati rohkem olla, kuid ressursid on piiratud. Oluline on, kuidas raha jaotatakse. Esmatasandi arstiabi on väga kulutõhus. Samuti tuleb vältida ülediagnoosimist ja üleravi – hinnanguliselt 20–30% meditsiinilistest sekkumistest on madala väärtusega või isegi kahjulikud.

Millised on teie ootused sellelt konverentsilt?
Minu suurim lootus on näha noori kolleege. Nemad on tulevik. Muutused tulevad läbi nende – õpetamise, teadustöö ja võrgustikes tegutsemise kaudu. Perearstindusel on hea tulevik ainult siis, kui eriala arendavad aktiivsed inimesed.