Kliimamuutused ei tunne riigipiire, ent neid uurivad teadlased on põrganud vastu karmi geopoliitilist reaalsust. Eesti Polaaruuringute Komisjoni esimees ja Tallinna Tehnikaülikooli biorobootika professor Maarja Kruusmaa tõdes, et rahvusvahelise koostöö katkemine Venemaaga on tekitanud olukorra, kus teadlased peavad valima oma professionaalse missiooni ja südametunnistuse vahel.

Mõistmaks üleilmseid protsesse, on vaja globaalseid andmeid. “Venemaa polaaralad on meeletult suured. Ilmselt pole kuskil mujal maailmas nii palju kompetentsi igikeltsa ja selle sulamise kohta,” selgitas Kruusmaa saates “Labor”. Ilma taolise infota jäävad kliimamudelid poolikuks.

Kui ühest piirkonnast andmed puuduvad, kannatab kogu mudeli täpsus. Kruusmaa tõi paralleeli oma praegusest tööst Mustal merel, kus ta näeb lainete liikumist Bulgaariast Türgini. Ülejäänud mereosa kohta info puudub, sest seal ei tööta ükski mõõtejaam.

Täpselt sama probleem kummitab nüüd Arktika uurijaid. “Kui meil neid andmeid ei ole, siis on need poolikud. Meie mudelid on seetõttu kannatanud ja need on vähem täpsed,” nentis professor. Muu hulgas on halvenenud teadlaste võime ennustada näiteks merevee taseme tõusu, äärmuslikke ilmastikunähtusi või hoovuste muutumist. 

Teaduse ja poliitika vastuolu

Tekkinud olukord asetab polaarteadlased keerulise dilemma ette. Ühest küljest sunnib professionaalne kohusetunne ja mure kliima pärast otsima võimalikult täpseid andmeid. Teadlased näevad polaaraladel oma silmaga, kuidas liustikud sulavad ja keskkond muutub drastiliselt. 

Kruusmaa toob näite Gröönimaalt, kus kliima soojenemine on erinevalt Läänemerest silmaga nähtav: “Võin sinna järgmine aasta minna ja see liustik on juba 20 meetrit sulanud.” See tekitabki valusa eetilise konflikti. Ühest küljest nähakse vajadust päästa planeeti, teisalt aga ei saa eirata poliitilist reaalsust.

Teadlaskond põrkub küsimusega, kas ja milliste agressorriigi teadlastega oleks koostöö veel mõeldav. Teadusringkondades kohtab Kruusmaa sõnul kohati ka sarnast suhtumist nagu spordis või kultuuris, kus väidetakse, et valdkond peaks olema poliitikast lahus. “Nagu ütles üks USA kliimateadlane, sõjad tulevad ja lähevad, aga kliima soojeneb edasi,” meenutas professor. 

Samas on paljudele vastuvõetamatu jätkata tavapärast suhtlust riigiga, mis peab vallutussõda. “Mulle tundub, et see on erinev Vene ja Ameerika suhtes. Valdavalt on Ameerika teadlased ise oma režiimi suhtes väga kriitilised, Vene teadlaste kohta me seda tihti öelda ei saa,” nendib Kruusmaa. See muudab koostöö jätkamise paljudele lääne teadlastele moraalselt võimatuks.

Usaldus kaob põlvkondadeks

Isegi kui relvad peaksid vaikima, on teadusele tehtud kahju pikaajaline. Rahvusvahelised ekspeditsioonid põhinevad usaldusel, mida on kerge lõhkuda, kuid raske taastada.

Maarja Kruusmaa tõi näite 1982. aastal puhkenud Falklandi sõja pikaajalisest mõjust. Kui eestlasi võib ajaliselt ja geograafiliselt kauge konflikt külmaks jätta, on see brittide ja argentiinlaste vahelistes suhetes endiselt terav teema. “Me ei saa aru, miks britid ja argentiinlased ei taha ühisekspeditsioone teha, et oleks ju nii oluline teema,” kirjeldas ta kõrvalseisja vaadet. 

Pitlikult öeldes elab konflikt inimeste mälus edasi. “Inimlikult võttes on väga raske öelda, et jätame selle kõrvale ja hakkame siin midagi muud koos tegema,” tõdes Kruusmaa. See tähendab, et praegune lõhe lääneriikide ja Venemaa teadlaste vahel võib Arktika uurimist pärssida veel aastakümneid, sõltumata sellest, millal sõda Ukrainas lõpeb. 

Lisaks Venemaale on pinged tekkinud ka lääneriikide endi vahel. Kruusmaa viitas USA teadlaste hiljutisele pöördumisele, milles nad taunisid oma riigi poliitikat Gröönimaa suhtes ja avaldasid toetust sealsetele põliselanikele.

Professor rõhutas, et tegu on pretsedendiga, sest üldjuhul hoiavad teadlased poliitilistest vaidlustest eemale. “See oli poliitiline sõnavõtt teadlaste poolt, mida tavaliselt ei näe. Teadlased võtavad väga harva kätte ja hakkavad sellisel teemal sõna võtma,” nentis Kruusmaa. 

Osaliselt on põhjus pragmaatiline: teadustöö sõltub otseselt kohalikest suhetest. “Kõik ekspeditsioonid sõltuvad tegelikult sellest, kuidas kohalik elanikkond neid kohtleb ja vastu võtab: logistika, transport, majutus,” selgitas Kruusmaa, miks geopoliitilised mängud võivad teadustööle saatuslikuks saada.