Ukrainast naasnud Herem rääkis “Ukraina stuudios,” et Kiievis üritavad inimesed vaatamata Venemaa rünnakutele oma igapäevaelu jätkata.
“Seal ei ole midagi ilusat, kui vaadata asju saja meetri kauguselt – on külm ja palju tulesid on hoopis pimedad. Aga kui minna mingitesse hoonetesse sisse, näiteks lasteaeda või kooli, siis need on värvilised, soojad, valged ja lõbusad. Inimesed elavad oma elu edasi nii palju, kui võimalik,” sõnas ta.
“Kiiev oli sel ajal võib-olla kõige mustem ja külmem näide. Kiievis McDonald’s töötas, tipptunnil oli liiklus tavapärane ja foorid töötasid, aga linn oli suhteliselt pime ja enamasti külm. Sellegipoolest elu käib edasi,” lisas Herem.
Heremi sõnul on imetlusväärne Ukraina hakkamasaamine õhuohtudega, kuid Kiievis on ettevalmistus olnud puudulik.
“Rindeäärsed oblastid on oma tähtsat taristut kindlustanud betoonelementide või liivakottidega. Kiievis on seda vähem tehtud, nagu mina aru saan, ja nüüd on siis lõpuks see tulemus käes,” ütles Herem.
Tema sõnul peab küsima administratsiooni käest, miks Kiiev ei ole piisavalt ettevalmistunud.
“Mina ei ole näinud kõiki objekte, mis on kaitstud või ei ole, vaid ainult mõningaid. Kohalike inimeste arvamus nii rinde lähedal oblastites kui ka Kiievi lähedal on see, et Kiiev lootis võib-olla liiga palju õhutõrjele ja ühel hetkel Venemaa lihtsalt murdis sellest läbi,” märkis Herem.
Heremi sõnul on Venemaa-poolne surve olnud kõigi sõja-aastate jooksul suur ning ka kasvanud.
“Ma arvan, et USA või Iisrael saaks sellisele survele vastu ja mitte sellepärast, et neil on hea õhutõrje, vaid nad pommitaksid kõik need vibumehed puruks. Ukrainal see võimekus on kehv. Ja kui natukese statistikat vaadata, siis võib-olla Ukraina süvalöögid on eelmise aasta teises pooles natukese vähendanud nii kaudtule kui õhulöökide arvu poolest,” rääkis Herem.
Herem: Venemaa kaotused ei ole liiga suured
Ukraina president Volodõmõr Zelenski sõnul hävitab Ukraina umbes 35 000 Vene sõdurit kuus, sihiks on nad aga võtnud 50 000.
Herem ütles, et ukrainlaste vastu sõdib umbes 700 000 Vene sõdurit, kuid kaotuste (hukkunud, haavatud või teadmata kadunud) arv on umbes 1000 sõdurit päevas ehk kõigest 0,14 protsenti koguarvust.
“Et sellest aru saada, siis Eesti kaitseväe sõjaaja suurus on 43 000 ja samaväärsed kaotused oleksid 60 inimest. Ja selle võib jaotada kolmeks – 20 surnut, 20 raskelt haavatud ja 20 sellest 60-st tuleks päevade jooksul tagasi,” rääkis Herem.
Kui ukrainlased suudaksid hävitada kuus 50 000 Vene sõdurit ja ületaksid arvu, mida Venemaa suudab värvata, siis võiks see hakata mõjutama nädalate või kuude jooksul, märkis kindral.
“Aga selleks peavad ukrainlased muutuma väga palju kvalitatiivselt või kvantitatiivselt, neil peab olema kas rohkem ja paremaid relvi või nad peavad hakkama teistmoodi sõdima. Mina praegu ei näe kiiresti tulemas mingit sellist muutust,” ütles Herem.
“Ma ei taha kritiseerida kuidagimoodi Ukrainat. Ma väga ei saa ennustada, et ukrainlased oma 50 000 kuus täidavad, aga kui nad ka seda teevad, siis on Venemaal siiski mobilisatsioonivõimekus,” märkis ta.
Herem: minu eesmärk polnud kriitika, vaid selgitus
Pärast uudise ilmumist tegi Herem sotsiaalmeediapostituse, kus selgitas, et tema eesmärk polnud ukrainlasi kritiseerida.
“Vabandan nende ukrainlaste ees, kellel minu intervjuus öeldu ülekohtune võis tunduda. Minu eesmärk polnud kriitika, vaid selgitus. Kuidagi läheb ikka nii, et midagi mõistetakse valesti ja midagi jääb endal ütlemata,” kirjutas Herem.
“Esiteks – Kiiev pole süüdi selles, et energiataristu on puruks – selles on süüdi Venemaa. Arvatakse, et Kiievis oleks saanud paremini objekte kindlustada, kuid põhiprobleem on ikkagi Venemaa,” märkis Herem.
“Teiseks ütlesin ma, et ma ei tea mis nipiga Ukraina tõstab Vene kaotuste hulka 50 000-ni. Selleks on vaja kas materiaalset arengut, näiteks Lääne abiga või peaksid ukrainlased mingi kvaliteedi hüppe tegema. Kõik on võimalik aga mina ei näe, mis see täna oleks. Tean küll, kuid see on “oleks”. Näiteks rohkem ja paremat abi Läänest,” lisas ta.
“Kordan: ukrainlaste vastupanu nii rindel, riigiasutustes kui omavalitsustes on olnud muljetavaldav ja meile õppimiseks kohustuslik,” kirjutas Herem lõpetuseks.