“Prantsuse keelt olen õpetanud Rocca al Mare Koolis ja Vanalinna Hariduskolleegiumis, nii et peaaegu 25 aastat juba,” tõdes kirjanik ja tõlkija Eva Koff, kes praegu enam õpetajana ei tööta.
Teatrikunst on Koffi vana armastus. “Hakkasin juba lapsena teatris käima. Nukuteatris meeldisid mulle kõige rohkem need lavastused, kus inimesed tulid ka lavale. Mina ikka ootasin inimest lavale. Ka täiskasvanute etendusi käisin ma lapsena vaatamas. Minu meelest ka see teatud igavus teatrisaalis oli inspireeriv. Müstiline hämar saal, kohati ei saa aru, mis toimub, ja siis jälle saad. Sellest jäi teatrilummus sisse,” meenutas Koff. “Teadlikumalt hakkasin teatris käima keskkooli lõpus ja toona kõige rohkem Noorsooteatris, nüüdses Linnateatris.”
“Eriliselt võlus mind selle teatri juures just hästi väike saal, kogu laval toimuv oli sul peo peal. Huvi inimese vastu on mind ka kirjanduse juurde viinud, soovist teada saada, mis selles inimeses toimub. Linnateatri väikeses saalis sai sellest väga teravalt ja sügavalt osa, just see lähedalolek inimesega,” tõdes Koff välja, kes ise ei tahtnud lavale minna ja näitlejaks saada.
Koff tõi välja, et õpetajatöö on ka suuresti laval olemine. “Sul on kamp inimesi, kelle silmapaarid on suunatud sulle, ja kes vaatavad sind väga terava pilguga. Aga see on alati ebamugavustsoon. Enne tundi minekut on ikkagi kerge erutus sees, see vastutus, et mida mul ikkagi neile anda on, ja kas kas nad saavad sellest midagi.”
Koos Indrek Koffiga on ta kirjutanud mitu näidendit nagu “Tagasi”, mis esietendus Theatrumis, “Laste hotell”, mida mängiti Nukuteatris ja “Hommikuvalgus”, mis oli Noorsooteatri suvelavastus.
“Näidendit on päris hea koos kirjutada, aga ma ei kujuta hästi ette romaani koos kirjutamist. Näidend koosneb stseenidest ja tegelaste vestlustest ja siia sobib hästi, kui on kaks autorit, kes omavahel arutavad. Teater on palju kollektiivsem kunst kui kirjandus, mis enamasti on individuaalne inimese sees toimuv protsess.”
Koff tõi välja, et Eestis ei ole väga raske ise raamatuid välja anda. Kirjastuselt ootab Koff rohkem sisulist koostööd, et kirjastus poleks ainult projektijuht, kes aitab materiaalse osa ära teha, vaid kes oleks ka loominguline dialoogipartner.
Koff hindab väga kõrgelt sisutoimetajaid, kellega tal on olnud väga hea koostöö.
Koffi esikraamatu “Sinine mägi” toimetajaks oli Jan Kaus. “Minu kõigil kolmel romaanil on olnud kas keeletoimetaja või keeletoimetaja ja sisutoimetaja. “Sinise mäe” puhul oli Jan sisutoimetaja ja Leena Tomasberg keeletoimetaja. Romaani “Kirgas uni” puhul oli mõlemas rollis Piret Põldver ja “Õhuskõndija” puhul tegin koostööd Triinu Tammega nii sisu kui keele osas.”
“Jan toimetas väga delikaatselt ja õrnalt. Mul on meeles, et üks konkreetne teema sai tema soovitusel lausa välja võetud. Ma ei tõrkunud tagasi ühegi ettepanku suhtes, võtsin neid kõiki arvesse, aga neid oli suhteliselt vähe,” meenutas Koff.
Raamatu lõpetamise tunne peab tulema seestpoolt. “Ma saan ju aru, et ma ei saa panna kogu maailma ühte raamatusse, ma pean nii paljust loobuma. Kirjutamine ongi üks suur loobumine. Niipea, kui sa valid kirjutada ühest mõttest, ühest tegelasest, siis sa loobud kõigist teistest. See on üks lõppematu luhtaminek, nagu Madis Kõiv on öelnud,” sõnas Koff. “Tegelased saavad küll mingil hetkel iseseisvaks, aga nad ei kao su elust kuskile.”
Olustikku sisseelamine nõuab aga väga palju taustatööd. “Raamatukogus on ka käidud ja vanu materjale otsitud. “Õhuskõndija” puhul tuli piirduda materjalidega internetist, dokfilmidega, vanade fotodega, perekonna mälestustega, materjalipuudust ju ei ole,” nentis Koff. “See on väga huvitav, kui mingi teema viib sind uurima midagi, mida sa pole õppinud, milles sa ei ole spetsialist, aga sa saad seda uurides ise ka targemaks ja saad viibida ise ka nendes teistes maailmades.”
Koff on kirjutanud tekste ETV menukale lastesaatele “Lastetuba” ja raadiosaatele “Mina lood”. “See on üks omamoodi kirjutamine. Kõigepealt see, et sa kirjutad lastele, mis on mõeldud elavaks esituseks ja see on regulaarne kirjutamine, millel on väga ranged tähtajad. See kõik annab täiesti teise atmosfääri. Selge, et see on kurnav, aga ka huvitav ja inspireeriv. Seda saabki teha mingite perioodide kaupa. See oli tõeline sportlase töö. Kui tuli valmis olla, siis tuli valmis olla.”
Koff on oma lapsed ka teatrile loovutanud. “Tütar on juba diplomeeritud näitleja ja poeg lõpetab sel aastal lavakunstikooli. Nooremad lapsed on praegu veel oma arengufaasis ja otsivad kohta, kuhu ennast loovutada,” muheles Koff.
Hetkel Koff romaani ei kirjuta, vaid lühiproosat. “Katsetan selles vallas, ma isegi ei oska öelda, kuidas neid tekste nimetada. Need ei ole novellid ega ka miniatuurid. Nimetaksin neid tekste lühiproosaks. Kavas on panna neist kokku üks kogumik sügiseks. Need on väga isiklikud, kust käib läbi nii isiklik minevik kui ka olevik. Ma mängin seal mälestuste ja oleviku põletavate teemade vahel,” nentis vabakutseline kirjanik.
“Luksust olla vabakutseline kirjanik pole ma varem saanud lubada ja ega see luksus väga kaua ei kesta ka, olen otsingutel, mis edasi saab ja kuidas oma majanduslikke asju sättida,” sõnas Koff. “Mina olen praeguseks jõudnud selleni, et kirjandus pakub palju rohkem rõõmu kui muret. See tegevus ise on minu jaoks nagu elus olemise, elamise viis, ma enam ei oska ette kujutada, et ma ei kirjutakski. Kirjutamisprotsessis tunnen ma ennast kõige elusamana.”